kedagi peale teie,” ütles trahteripidaja silmagi pilgutamata.
„Või nii?” kergitas kuningliku kaardiväe kapten imestunult kulmu. „Kas äri läheb tõesti nii kehvasti?”
„Ärge muretsege, milord!” Kõrtsmik naeratas kavalalt. „Treš Miralissa on trahteripidamise kaks aastat ette kinni maksnud.”
„Me otsustasime teha Õpetatud Öökullist sellise asutuse, mida teie, inimesed, kutsute staabiks,” ütles Egrassa Pito sõnade selgituseks. „Mu nõbu maksis meister Pitole, et ta ei võtaks praegu rohkem majulisi. Meil on ilma teiste kostilisteta lahedam olla.”
„Meister Pito,” sõnas Mumr, toetudes oma hiiglaslikule kahekäemõõgale, „kuidas oleks õllega?”
„Saab kindlasti!” kinnitas kõrtsmik innukalt. „Ainult tõmmake see kolakas, kulla härra, mis te mu põrandasse surusite, välja, muidu rikute mu asutuse väljanägemise.”
„Ja õlle juurde võiks saun olla,” torkas Onkel vahele.
„Ja küpsetatud põrsas,” lisas Meekärg.
„Kõike saab, suisa viie minuti pärast!” Trahteripidaja kiirustas teenijaile käsklusi jagama.
Ma läksin kaugemasse lauda, naaldusin mõnuga toolileenile ning otsisin mõningase kõhklemise järel kotist välja Hrad Speini plaanid. Ma polnud seniajani saanud mahti sügavate maa-aluste kalmelabürintide kaarte lähemalt uurida. Nüüd lõpuks oli mul vaba hetk võtta ette kirjarullid, mis ma olin sihukese vaevaga hankinud.
„Garret, aitab paberite vahtimisest! Küll jõuad veel! Tuled sa meiega?”
„Kuhu?” küsisin ma pilku Kli-Klile tõstes.
„Viime Hallase habemeajaja juurde.”
„Me ei saada ju teda viimsele teekonnale. Milleks teil mind tarvis on?”
Kli-Kli tuli mulle lähemale, vaatas vandeseltslaslikult ringi ja sosistas:
„Deler ütleb, et päkapikk kardab hirmsasti. Meil tuleb teda kinni hoida.”
„Siis võtke Meekärg,” püüdsin ma narrist lahti saada. „Ta on piisavalt tugev, et hoida kinni viit päkapikku. Aga minule on mu hambad selleks liiga kallid, et lasta Hallasel neid rusikaga taguda.”
„Ei Meekärg enam oma tagumikku pingilt kergita,” kostis paharet tusaselt. „Arnh, Laternamees ja Ümiseja lähevad linna jalutama, haldjaid ja Alistani võidki paluma jääda – nad on ametis retke järgmiseks osaks moona otsimisega. Röökur ja Onkel kulistavad nüüd õlut, seni kuni lähevad lõhki. Keda teist on mul kutsuda peale sinu?”
„Kutsu Angerjas.” Ma nookasin tõmmu garraklase suunas.
„Ta tuleb nagunii kaasa.”
„Arvad siis, et temast sul ei piisa?”
Pärast pikka rännakut ei põlenud ma just soovist veel kuhugi minna.
„Garret, ära aja kiusu! Deler tahab nii väga, et sa tuleksid.”
Ma urisesin pahareti peale, kuid korjasin siiski paberid laualt kokku, keerasin need drokri sisse ja toppisin kotti tagasi.
„Lähme juba!” sisistas Hallas, kui me Kli-Kliga tema juurde läksime.
„Garret,” sõnas Miralissa malbelt, „ära unusta oma vibupüssi trahterisse jätta.”
H’san’kori päralt! Ma olin oma pisikese sootuks unustanud!
Mitte kuidagi ei tahtnud sellest hinnalisest ja nii vajalikust esemest lahkuda. Ilma vibupüssita seljal tundsin end palja ja kaitsetuna.
„Ja pistoda jäta ka siia,” sõnas Ell, jälgides, kuidas ma relva Onklile ulatan.
„Jah, Garret, pistodast pead samuti lahkuma,” kinnitas Onkel.
„Me anname sulle midagi vähem silmatorkavat. Kuidas oleks kahvliga?” itsitas Kli-Kli.
„Miks ma pean pistoda maha jätma?” küsisin ma, eirates Kli-Kli torget ja vaadates otsa Miralissa kollaste silmadega k’lissangile.
„Sest see oleks linnavahtidele nagu lihakäntsakas impeeriumi koertele. Selle tera on lubatust pikem.”
Pidin südant kõvaks tehes sellegi relva Onkli hoolde jätma.
„Meekärg,” pöördus Ümiseja Onkli abi poole, „viska mulle mu kott! Ei saa ju lasta Garretil ilma mingi relvata linnas hulkuda.”
Ümiseja püüdis talle heidetud koti kinni, sobras selles, õngitses välja kuivanud leivatüki, pistis selle vaimustusest piiksuma hakanud Võitmatule käppade vahele, sukeldus uuesti kotti ning tõi sealt lagedale põueoda lihtsas kulunud tupes.
„Säh!”
Ma võtsin relva ja tõmbasin tera poolest saati tupest välja.
„Rubiinveri?”
„Mh-mh, Kania sepis. Hea teras.”
„Oh sa poiss! Nagu Alistani mõõk kohe!” Nähes punakalt helkivat tera, vilistas narr imetlusest.
„Aitäh, Ümiseja.” Ulatasin relva kahetsusega sõjamehele tagasi. „Tõesti suurepärane teras, kuid põhjustab liiga valju müra. Kas midagi lihtsamat ei ole?”
„Meil on seda kraami küllaga. Näh, võta minu oma!” Laternamees ulatas mulle pistoda.
„See käib küll,” noogutasin ma tänulikult ja kinnitasin relva vööle.
Kui midagi peaks juhtuma, siis on mul salataskus habemenuga ning kotis terve arsenal võluvigureid, mis ma ostsin Avendumist lahkumise eelõhtul.
„Kli-Kli!” Alistan astus narri juurde. „Oled sa kindel, et sul ei ole kaasas midagi lubamatut?”
Narr läks turri, nagu oleks teda süüdistatud kuninga reetmises, ning tõmbas oma tumeda kuue hõlmad laiali, paljastades laia vöö, millel rippus neli rasket viskenuga. Kaks paremal ja kaks vasakul. Ma ei mäleta, et ta oleks kogu meie retke jooksul kordki relva tupest välja võtnud.
„On see kõik? Sa ei ole midagi ära peitud?”
„Ma olen tühi nagu veinipudel joodiku käes, milord,” vastas Kli-Kli siira häälega.
„Hästi.” Alistan paistis pahareti sõnu uskuvat. „Kuid pea meeles: kui hakkad vahtide kallal keelt teritama, tuleb sul pahandusi.”
„Ma pean meeles,” ütles narr, näidates kogu oma olekuga, et teab ka ilma Alistani manitsusteta, et sõduritel pole üldse huumorimeelt.
Paharet kukkus oma arvukates taskutes tuhlama ning tõmbas välja sõlmes nööride sasikera. Mäletatavasti vedas ta meiega kihla, et paneb selle asjanduse abil toime hirmsa paharettide nõidustüki. Midagi muud peale metsiku nööri- ja sõlmepuntra polnud sellest seni veel sündinud. Kli-Kli tabas mu pilgu ja pilgutas lõbusalt silma: „Kui tarvis, põrutan nii, et mürtsub!”
„Hoiata ette, kui sa oma mürtsu katsetama hakkad,” palusin ma. „Jõuan siis naaberkuningriiki
