koera kutsikad! Juba hammustavad!”
„Impeeriumi? Ära valeta! Need on ju rotipojad, mitte koerad!”
„Pi-ru-ka-le-ee!”
Siin oli veel hullem lärm kui linnaväravas, kustkaudu me Rannengisse saabusime. Angerjas ütles mulle miskit, kuid ma ei kuulnud sõnagi, sest keegi paks moor üürgas mulle kõrva ja toppis nina alla haisvat, vähemalt kuu aega tagasi püütud kala. Lükkasin müüjamuti eest ja ruttasin omadele järele.
Hallas, kellelt valu oli viinud ilmselt viimse arunatukese, juhtis meid rahvasumma, kes vahtis otse turuplatsi keskel palagani näitemängu. Päkapikkudele pole viisakus teiste vastu kunagi omane ja nii lükkas ta rahvast küünarnukkidega laiali, tallus teiste jalgadel ja vandus nagu pesueht Sadamalinna elanik. Mõne hetkega langes päkapikurassi populaarsus Rannengis sõnnikuhinnast madalamale.
Kuidagimoodi murdsime end sellest inimmüürist läbi ning Kli-Kli, suutmata kiusatusele vastu panna, ronis lavale, viskas hundiratta, kasvatas tiritamme, napsas žonglööril suust põleva tõrviku, istus selle peale, kargas püsti, ronis posti mööda üles köiele, kõndis teise postini, sülitas sangpommi tõstvale jõumehele lagipähe ning pühkis tormilise aplausi saatel minema.
„Aina lõbutsed? Pomm tirilimm ja trillallaa?” kohmasin paharetile mornilt, kui ta mulle järele jõudis.
„Sina aga muudkui mossitad ja ootad kõige hullemat?” ei jäänud Kli-Kli võlgu. „Sul on nõme ellusuhtumine, Garret! Läki rutemini, muidu kaome sellesse massi ära.”
Paharet sööstis ette – tänu väikesele kasvule oli tal lihtsam läbi rahvamurru liikuda. Minule jõuti seevastu oma kakskümmend korda jalale astuda ning vähemalt kümme korda üritati pähe määrida täiesti tarbetut kraami alustades nuustikust ning lõpetades meeleheitlikult kräunuva, hinge vaakuva kassirojuga.
Üks algaja vargapoiss tahtis kätt mu taskusse pista, kuid ma keerasin nobedalt ringi ja surusin Laternamehe pistoda tema kõhule, seejärel pressisin nolgi vastu ühe müügiputka seina.
„Kes on su õpetaja?” põrutasin ma.
„Äh?” Külm teras vastu kõhtu teadagi ei soodusta mõtlemisprotsessi.
„Ma küsin, kutsikas, kes on su õpetaja!”
„Sluud-Kakk, härra!”
„On ta gildis?”
„Äh?”
„Sa oled kehva kuulmisega? Siis sinust küll head varast ei saa!”
„Jah, mu õpetaja kuulub gildi, härra.”
„Siis ütle talle, et ta seletaks sulle, keda tasub röövida ja keda ei maksa torkida, kuni see asi pole sul käpas.”
„O-olgu.” Poiss oli jahmunud. „Ja te ei kutsu vahte, härra?”
„Ei kutsu,” kähvasin ma pistoda tuppe tagasi pannes. „Aga kui sa peaksid veel kunagi mu külje alla tikkuma… Saad aru, mida ma mõtlen?”
„Jah.” Poiss ei suutnud ikka veel uskuda, et pääseb nii kergelt.
„Siis lase varvast!”
Kaks korda ei pidanud seda ütlema. Saamatu taskuvaras siuhkas must eemale nagu hirmunud hiir ja kadus silmapilk inimsumma. Ma saatsin teda pika pilguga. Kauges nooruses tühjendasin ma ise ka ohmude taskuid, kuni mind korjas üles õpetaja For, kes pühendas mind kõigisse ülima vargakunsti saladustesse.
„Garret, kas sa kavatsed siin kaua seista?” hõikas minu juurde karanud Kli-Kli. „Me ootame sinu järel! Ja kes oli see poiss, kellega sa nii sundimatult vestlesid?”
„Lihtsalt möödakäija. Lähme!”
Deler, Angerjas ja Hallas ootasid meid kärsitult tillukesel müügilettidest vabal maalapil.
„Seal on habemeajaja!” Deleri jäme sõrm osutas järjekordse juuksuriäri poole. „Edasi, Hallas!”
„Edasi?! Olen ma sinu meelest hobune või?” Päkapikk ei tahtnud kohe sugugi minna.
„Mine, mine,” toetasin ma härjapõlvlast. „Küll sa näed, sul hakkab kohe ker…”
Ma jätsin lause lõpetamata ja puurisin pilgu rahvasumma. Hobuseparisnike ridade juures vilksatas valusalt tuttav kuju. Hetkegi kõhklemata sööstsin mehele järele, tegemata välja kaaslaste jahmunud hüüetest. Ma polnud selleks tõesti mahti. Silme ees püsis nägu, mida olin näinud vaid viivu. Ma pidin selle mehe maksku mis maksab kätte saama ja kui võimalik, ta pimedusse saatma.
Lükkasin tormates ühe turumüüja jõhkralt eest, paiskasin õunakorvi kummuli ning haarasin ümberringi kostvaid sajatusi kuulamata pistoda tupest. Hoidsin tera käsivarre varjus, et see inimestele silma ei hakkaks, ja jooksin sinna, kus olin mõni hetk tagasi vana tuttavat silmanud.
„Mis juhtus?” Angerjas oli varjuna mu kõrvale ilmunud. „Sa oleksid nagu viirastust näinud!”
„Mh-mh.” Vahtisin pingsalt rahvamassi. „Viirastust nägingi. Kuid kahjuks elavat.”
„Kes see oli?”
„Vana vaenlane,” vastasin ma mornilt relva tuppe pannes.
„Äkki sa nägid valesti? Siin on nii palju rahvast… sa võisid eksida.”
„Jah,” vastasin väikese pausi järel ja lasin veel kord pilgu üle turuplatsi. „Loodan, et eksisingi.”
Kuid tegelikult ma ei lootnud. Ta ei saanud mulle viirastuda! See mees oli nii väga palgamõrtsukas Rolio moodi. Kogu tagasitee vaatasin kogu aeg ringi, kuid ei näinud kedagi Koolnunäo sarnast.
Päkapikk ja härjapõlvlane olid kuhugi kadunud ning paharet tammus üksipäini jalalt jalale.
„Garret, mis sinuga lahti on?! Oled sa ikka terve?” Kli-Kli vaatas mulle murelikult otsa. „Keda sa seal nägid, kui kappasid üle platsi nagu kari sõgedaid doralislasi?”
„Ei kedagi. See oli eksitus. Kuhu Deler ja Hallas kadusid?”
„Härjapõlvlane vedas päkapiku habemeajaja juurde,” vastas Kli-Kli. „Aga kes see vana tuttav siis on, kes on ära teeninud, et ta noa ribidesse saab?”
„Koolnunägu,” vastasin napilt.
„Oo!” noogutas narr mõistvalt ega öelnud rohkem midagi. Olin ju talle seda tegelast paljude lahkete ja südamlike sõnadega iseloomustanud. „Kas ta nägi sind?”
„Tead, mu sõber, see huvitab mind ennastki. Loodan, et mitte, vastasel juhul on oodata ebameeldivusi, ja mitte ainult minul. See tüüp, kelle heaks Rolio töötab, muud ei igatsegi kui meie kõigi otsa.”
„Isand?” taipas paharet.
„Jah.”
„Millest te räägite?” Angerjas ei olnud mingist Isandast kuulnudki.
„Ära vaeva oma pead,” ütlesin sõjamehele. „Lihtsalt võta teadmiseks, et võid iga hetk abaluu alla midagi teravat saada. Nii kui Hallase hammas saab korda, lähme kohe tagasi ning las Alistan ja Miralissa murravad
