sõpradele. Paistis, et Kenterloti keskkoolis polnud oluline, mis muusikat sa kuulad, mis riideid sa kannad või mida sa pärast kooli teed – kõik paistsid lihtsalt sõbrad olevat. Videvikusära oli endast võimsa võlujälje maha jätnud.
Aga kui Loojangukuma võimlasse astus, tundus päikese ette pilv tulevat. Paar last heitsid talle pilgu ja pöördusid eemale. Üks või kaks last sosistasid. Loojangukuma üritas seda mitte tähele panna. Ta teadis, et ei meeldi pärast kõike juhtunut ikka veel teistele. Ta oli ju ikkagi muutunud deemonlikuks kurjusejõuks, kes tahtis teha ajupesu kogu õpilaskonnale ja muuta nad armeeks, mis tungiks Equestriasse ja vallutaks selle. Aga tegelikult seda ju ei juhtunud ja ta oli oma õppetunni saanud. Pärast seda juhtumit pingutas ta kõigest väest, et sõbralik olla.
Naeratades astus ta Õunaõie, Mesimagusa ja Tuhatnelja juurde, kes maalisid värvilist plakatit. Ükski tüdrukutest ei vastanud ta pilgule, kui ta lähenes. Loojangukuma istus nende kõrvale maha ja haaras punasest värvist tilkuva pintsli.
„Kas teil abi on vaja?” küsis ta nii armsalt, kui oskas.
Mesimagus kergitas kulmu, Tuhatnelja varjas üllatushüüatust köhatusega. Kõik kolm vahetasid pilgu, mis ütles: „Mõtleb ta seda tõsiselt?”
Õunaõis piidles Loojangukuma külmalt. „Ee, ei, aitäh,” ütles ta. „Pole vaja.”
Pettunult asetas Loojangukuma pintsli ettevaatlikult värvipurgile tagasi. „No olgu,” ütles ta leplikult ja vaatas ruumist sõbralikku nägu otsides ringi.
Siis märkaski ta Roosat, kes elavalt kätega vehkis. „Siia, Loojangukuma!” hõikas tüdruk.
Kohe suundus Loojangukuma võimla teise serva, kus töötas Roosa koos oma sõprade Võbeluse, Harulduse, Vikerkaaresööstu ja Õunarüübiga. Need olid tüdrukud, kes olid Videvikusära kaitsnud, kes olid näinud Loojangukuma kurja poolt väga lähedalt, aga kes siiski olid talle kõige kiiremini andestanud.
Teised võimlas olevad lapsed piidlesid Loojangukuma kahtlustavalt, kui ta möödus. Ta üritas õelatest sosinatest mitte välja teha ja tundis end paremini, kui Equestria tüdrukute juurde maha istus. Nemad olid temaga avatud ja soojad ja siirad. Ta pidi möönma, et see oli omamoodi imeline.
„Mul polnud aimugi, et kogu kool siin on,” tunnistas ta istet võttes.
Haruldus hoidis üleval sätendavat plakatit, mille nad Roosaga valmistanud olid. Kõik Roosa Piruka kunstiteosed olid suurepäraselt sätendavad!
„Üsna pilkupüüdev reklaam, kui keegi minu käest küsiks,” itsitas Haruldus. Ta pühkis seelikult sädelevaid helbeid maha.
„Ja see isegi lõhnab nagu kook!” hüüatas Roosa.
„Tõesti?” imestas Võbelus. Ta kummardus plakatile lähemale ja nuusutas seda. Taas eemale tõmbudes oli ta nägu sädeluse ja vanilliglasuuriga koos.
„Ma kasutasin liimi asemel vanilliglasuuri,” seletas Roosa rahulolevalt sõrmi limpsides.
Õunarüüp vangutas Võbeluse sädelevat nägu nähes pead. „Võbelus, sul on siin veidi…”
Võbelus äigas käega õrnalt üle põse, pühkides näolt mõned sädelevad helbed. „Kas sain puhtaks?” küsis ta.
Õunarüüp naeratas: „Mitte päris!”
Loojangukuma itsitas koos teiste tüdrukutega. Ta oli rõõmus, et sai nendega kaasa naerda.
Just siis tõusis üks tüdruk püsti ja teatas nördinult: „Suurel ja vägeval Triksil sai liim otsa!”
Ta jäi ootama, et talle liimi juurde antaks, aga keegi tema kaaslastest ei teinud väljagi. Niisiis hüppas Vikerkaaresööst püsti, kargas saltoga üle Roosa pea, tegi täiusliku hundiratta ja pistis Triksile liimipudeli nina alla. Kõik võimlas viibijad plaksutasid Vikerkaaresööstu veatu akrobaatikakava peale – peale Triksi.
„Oli see tõesti vajalik?” urises ta.
„Ma ei tea, Triksi. Kas alati ja kõiges täiuslik olemine on tõesti vajalik?” Vikerkaaresööst heitis mitmevärvilise juukselaka seljale ja astus uhkelt üle võimla tagasi sõprade juurde. Ta oli tõesti nii paljudel spordialadel osav, et võis vahel veidi ennast täis minna. Ta istus just siis tagasi plakatit joonistama, kui võimla ühes otsas olevale väikesele lavale astus direktor.
Direktor Taevalik kandis elegantseid lillasid pükse ja pehmet beeži jakki. Ta oli noor, aga samas ka tark ja tõsine. Ta teadis, kuidas oma keskkooli õpilasi innustada. Ta köhatas hääle puhtaks ja koputas vastu mikrofoni, et kõigi tähelepanu köita. „Tere õhtust, õpilased!”
Lapsed tõstsid pilgud oma tegemistelt. Üks poistest tõstis heakskiidu märgiks pöidla ja direktor naeratas talle.
„Ma tahtsin lihtsalt öelda,” jätkas ta, „kui rahul ma olen, et nii paljud teist osalevad esimesel Kenterloti keskkooli kontserdil.”
Võimlat täitsid elevushüüded ja – huiked. Lapsed olid nii rõõmsad! Üks lastest kargas püsti ja mängis õhukitarri.
Direktor Taevalik rõõmustas õpilaste innukuse üle. „See on võrratu võimalus teenida raha Kenterloti keskkooli huvitegevuse jaoks, nii et jätkake aga loosungite ja plakatite tegemist. Mida rohkem kohalikke kontserdist teab, seda parem. Mina arvan, et sellest tuleb üks põnevamaid üritusi, mis meie koolis toimunud on, pärast… sügisballi!”
Nende sõnade peale kadusid naeratused Kenterloti keskkooli teismeliste nägudelt. Paar last ahmis isegi õhku. Sügisball oli olnud õudne ja hirmuäratav õhtu! Võitlused, zombid, tüdruk-deemon. Ja kogu kupatus oli olnud Loojangukuma süü! Kõik jõllitasid teda altkulmu. Või noh, peaaegu kõik. Võbelus puudutas toetavalt Loojangukuma käsivart. Haruldus ja Vikerkaaresööst naeratasid kaastundlikult. Õunarüüp pilgutas talle silma, üritades mõista anda, et kõik on andestatud. Roosa Pirukas ulatas talle suure paberilahmaka, Loojangukuma üritas selle taha peituda.
Vaene Loojangukuma. Kas keegi hakkab teda üldse kunagi uuesti usaldama?
4 Peatükk
Muusika nende kõrvadele (ja sabadele!)
Tüdrukud teadsid, kui ebamugav on Loojangukumal võimlas olla, nii et nad lahkusid koos temaga ja läksid muusikaklassi.
„Sügisballi ei unustata vist kunagi,” oigas Loojangukuma.
„Aga sa olidki üsna hull.” Isegi Võbelus ei suutnud teda kaitsta. Ta haaras tamburiini ja hakkas seda õrnalt väristama.
Loojangukuma vajus toolil kössi. „Ma olin deemon. Märatsev deemonitüdruk.”
Roosa lõi vastu oma trummikomplekti taldrikuid. „Ja sa proovisid muuta kõik teised zombideks, et luua oma isiklik armee.” Ta pööritas silmi ja ajas käed pulksirgeks, proovides Loojangukuma naerma ajada. Aga too vajus vaid oma toolil veelgi madalamaks.
Haruldus, kes oli endale klahvkitarri rihmaga kaela riputanud, naeratas Loojangukumale lahkelt. „Aga ikkagi, kullake, sul oleme ju meie. Meie andsime sulle andeks su endised… pahateod.”
Teised noogutasid nõusolevalt oma pille valmis pannes. Loojangukumal õnnestus manada
