tormas kontorisse, lai naeratus näol. Kolm väga ilusat tüdrukut seisid sekretäri laua ääres. „Tere, kas teie olete need tüdrukud, kellele ma kooli pidin tutvustama?” küsis ta rõõmsameelselt.
Adaadžo pöördus aeglaselt tema poole, pilkav muie näol. „Oleme,” ütles ta üsnagi kõlatult.
Loojangukuma ei paistnud ta põlgust märkavat. „Kenterloti keskkool on tore kool. Teile meeldib siin kindlasti.”
Aaria itsitas ja Sonaat kergitas üht kulmukaart.
„Oo jaa,” venitas Adaadžo. „Me tunneme, et siin on tõesti midagi maagilist.”
Kolm tüdrukut vahetasid kõnekaid pilke, mis pani Loojangukuma end ebamugavalt tundma. Ehk ei saagi uutest tüdrukutest ta sõpru, aga Loojangukuma üritas sellest mitte mõelda, kui ta neile Kenterloti keskkooli saginat täis koridorides ringkäiku tegi. Tüdrukud kõndisid itsitades ja sosistades tal sabas.
Loojangukuma hingas sügavalt sisse ja üritas olla nii sõbralik, kui suutis. „See on teadusklass,” ütles ta uksele viibates. Ta näitas üle koridori. „Arvutiklass on seal.”
Kontserti reklaamiv plakat, mille Haruldus võimlas teinud oli, rippus nende lähedal seina peal. „Oh, meil on sel nädalavahetusel suur kontsert,” seletas Loojangukuma, kui märkas, et tüdrukud seda vaatavad. „Enam-vähem kogu kool tuleb kokku.”
Sünge ja salakaval muie ilmus Adaadžo tumepunastele huultele. „Kontsert?”
Loojangukuma proovis igati abivalmis olla. „Ma olen kindel, et kuna te olete uued, laseks direktor Taevalik teil kindlasti end veel kirja panna, kui te huvitatud olete.”
Aaria pilgus sähvatas miski. „Eks me ole mõnikord laulnud küll,” ütles ta nii ükskõikse häälega, kui oskas. Adaadžo muigas.
Sonaat sai kohe plaanile pihta: „Aga me laulame ju nagu kogu aeg. Nii me kõik oma tahtmist tegema saamegi.”
Adaadžo heitis talle hoiatava pilgu. Ta nägi välja, nagu kavatseks kohe käe Sonaadi suule suruda.
„Mida ma ütlesin?” ahmis Sonaat õhku.
„Sa tahtsid öelda,” katkestas Adaadžo teda leebelt, „et kontserdil osalemine tundub olevat suurepärane viis teiste õpilastega tuttavaks saada.”
„Jajah,” ütles Sonaat, üritades päästa, mis päästa annab, „seda ma tahtsingi öelda. Mida tema ütles. Seda ma mõtlesingi. Öelda.”
Aaria nohises vastikusest. „Ja mida sa olekski öelnud. Kui sa poleks. Kõige. Vastikum.”
Adaadžo jõllitas tüdrukuid.
„Ise. Oled. Vastik.” Sonaat jõllitas Aariat.
„Kas sulle meenub, et ma oleksin sinult nõu küsinud? Täpselt. Minule ka mitte,” vastas Aaria.
Märganud ärevat ilmet Loojangukuma näol, naeris Adaadžo korraks. „Ära pane neid tähele. Nad on idioodid.”
Aaria ristas käed ja ajas huuled prunti. Sonaat lõi jalaga vastu maad ja pööras selja.
Loojangukuma polnud sellise tülitsemisega harjunud. Praegusel ajal oskas enamik Kenterloti keskkooli lapsi oma tundeid viisakalt väljendada. Ta teadis vaevu, mida öelda. Üritades asju siluda, tegi ta komplimendi tüdrukute ühesuguste kaelakeede kohta. „Need on ilusad,” ütles ta, sirutades kätt tulipunase ripatsi poole, mis Adaadžo kaelas rippus. „Kust te kõik need…”
Adaadžo tõmbus ruttu eemale, viha silmis välkumas. Aga sellest hoolimata oli ta hääl imalalt magus, kui ta rääkima hakkas. „Vabanda, ripatsid on meile väga olulised. Me ei tahaks, et nendega midagi juhtuks.”
Loojangukuma vahetas ruttu teemat ja kiirustas tüdrukutega kohvikusse, et ringkäik läbi saaks. Ehk siis, kui nad on veidi aega Kenterloti keskkoolis juba olnud, suudavad nad rahuneda ja õpivad, kuidas sõbralik olla. Mis nendega küll lahti on? Ta ei tunnistanud seda endale küll meelsasti, aga tüdrukud meenutasid talle teda ennast, kui ta just Equestriast inimeste maailma sattunud oli, päevil, mil ta ihaldas ainult populaarsust ja võimu.
6 Peatükk
Saatanlikud staarid
Kenterloti keskkooli kohvikus ei olnud kampasid. Sportlased ei istunud enam ainult koos sportlastega ja taibud taibudega. Keegi ei istunud üksinda ega muginud kurvalt oma kuivi võileibu. Kõik olid muretud ja sõbralikud. See oli õnnelik koht.
Loojangukuma oli lõunasöögisabas seistes sügavalt mõttesse vajunud. Ta võttis Vanaemalt kandiku ja läks laua juurde, kus Vikerbuumid istusid. Miski vaevas teda, ta lootis, et tüdrukud aitavad tal välja mõelda, milles asi. Ta istus Õunarüübi kõrvale.
„Kuidas ringkäik oli?” küsis Õunarüüp.
„Ma ei teagi, need tüdrukud, nad olid… Nendega oli midagi valesti.”
„Valesti, nagu nii või?” Roosa itsitas. Ta haaras õuna, pistis selle suhu ning torkas porgandid endale juustesse. Ta sülitas õuna naerdes välja. „Või valesti, nagu nii?” Ta haaras kaks pudingitopsi, pani need endale prillideks ette ja hoidis porgandit vuntsina ülahuulel. „Või valesti, nagu…” Ta sirutas käe kartulikrõpsude järgi, aga Vikerkaaresööst peatas ta.
„Ehk lased tal meile rääkida.”
Loojangukuma raputas pead ja ohkas. „Selles asi ongi. Ma ei saa täpselt aru. Nad käitusid minu juuresolekul kuidagi kummaliselt.” Hääl vakatas. Talle oli just üks mõte pähe torganud. „Äkki jõudis keegi juba nendega rääkida. Ja ütles neile, mida ma tegin.” Ta ohkas. „Nii palju siis heast esmamuljest.”
Võbelus sirutas käe ja puudutas lohutavalt ta käsivart. „Ei usu, et asi selles on.” Aga ta hääl ei kõlanud eriti veenvalt.
Just siis ilmusid kolm uut tüdrukut kohvikuuksele. Nad piidlesid õpilasi, kes lobisesid õnnelikult ja nautisid oma einet.
Adaadžo heitis pea püsti. „Nüüd on see siis käes. Hetk, mida me kõik oodanud oleme.”
„Lõuna!” ütles Sonaat enesekindlalt.
Adaadžo irvitas põlglikult. „Võimalus meie tõeline Equestria maagia tagasi saada.”
„Ah jaa.”
„Meie hääled on piisavalt tugevad, et sundida nad midagi tahtma lausa niivõrd, et nad seepärast tülli lähevad,” sisistas Adaadžo.
„Nii et me teeme lihtsalt seda, mida me alati teinud oleme?” küsis Aaria, hääl igavusest nõretav. „Tekitame probleeme ja siis toitume negatiivsest energiast? Kah mul plaan, Adaadžo.”
„Seekord ei lähe nii, nagu varem läinud on,” ütles Adaadžo tuliselt. „Siin on ponimaa maagiat. Nende negatiivne energia annab jõu, mida meil vaja on, et panna kogu see maailm meie käsku täitma.”
Sonaat näris juttu mõista üritades huult. „Aga pärast võime ju süüa, eks? Täna on taco-teisipäev.”
Adaadžo lasi kuuldavale ärritatud oige. „Tehke lihtsalt nagu mina.”
