style="font-size:15px;"> Meri on täna nagu Ameerika mäed − see kõigutab, surmasõlmedest ja silmustest ei jää palju puudu, ning rullumine annab alati kõige hullemini tunda mastikorvis, mis õõtsub koos mastiga nagu metronoomi pendel. Isegi kui püüan oma drinki paigal hoida, loksub see klaasis nii, et läigatab maha, voolab plangutuse vahele ja kaob.
„See on elus, kas tead,“ sõnab relvaülem. Suurtükkide eest vastutava karastanud meremehe käsivarred on ostast-otsani täis ebameeldivaid tätoveeringuid. „On elus ja ootab, et talle süüa antaks.“ Siis taipan korraga, et hääl ei tule tema suust, vaid ühest tema käsivarrele tätoveeritud pealuust. Sellelt, kellel on silmadeks täringud.
„Mis on elus?“ küsin ma tätoveeringult. „Kas laev?“
Pealuu raputab eitavalt. „See tume plöga, mis laeva koos hoiab.“
„See on ainult tihtimiseks kasutatud takk ja tõrv,“ ütlen mina ning see ajab kõik teised kolbad naerma.
„Seda räägi iseendale,“ ütleb täringust silmadega pealuu, „aga kui sul on ärgates osa varbaid puudu, siis tead, et ta on sind mekkimas käinud.“
42 Võitlusvaim
Ronin pukspriidile keset ööd, et meremehed ei näeks. Lasen end hästi poleeritud talalt maha libiseda ja näitsik – laeva käilakuju – püüab mu kinni, nagu ma temalt ootasingi. Alguses hoiab ta mind randmetest, aga tõmbab siis lähemale, emmates mind oma puust käsivartega. Ehkki mind hoiavad vette kukkumast ainult tema käsivarred, tunnen ma ennast siin mingil moel turvalisemalt kui laeva pardal.
Täna öösel on meri vaikne. Ainult juhutised ummiklained pihustavad meile õrna, soolast uduvihma. Kuni tema mind hoiab, sosistan talle asju, mida olen teada saanud.
„Kapten usub, et sa tood õnne,“ ütlen talle. „Et sinu pilk hoiab merekoletised eemal.“
„Õnne?“ pilkab näitsik. „Mis õnnelik ma ikka olen, kui pean igavesti siin vööris poseerima ja leppima mere igasuguse kohtlemisega? Ja mis puutub merekoletistesse, siis neid ei hoia eemal muu kui täis kõht – selles võid kindel olla.“
„Mina räägin sulle lihtsalt seda, mida kapten ütles.“
Me satume ummiklainesse, laev tõuseb kõrgele ja vajub siis sügavale alla. Näitsik hoiab mind nii kõvasti, et ma ei peagi end ise hoidma. Sirutan käe ja libistan üle tema voogavate tiikpuust juuste.
„Kas sul nime on?“
„Calliope. Luulemuusa järgi. Ma pole temaga kunagi kohtunud, aga olen kuulnud kuulnud, et ta on võrratult ilus.”
„Nagu sinagi.“
„Ettevaatust,“ ütleb ta rauge naeratusega, „võlts meelitus võib panna mind lahti laskma ja mis siis sinust saab?“
„Saan läbimärjaks,“ ütlen talle vastu naeratades.
„Kas sul on nimi?“ küsib tema.
„Caden.“
Näitsik vaeb seda. „Ilus nimi.“
„See tähendab võitlusvaimu,“ selgitan talle.
„Millises keeles?“
„Pole aimugi.“
Näitsik naerab, mina naeran. Paistab, et isegi ookean naerab ja üldsegi mitte pilkavalt.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
