sama pilku veel kusagil.
13 Pole olemas sellist asja nagu all
Ma seisan keset elutuba ja kõverdan beežis plüüsvaibas tuimalt varbaid.
„Mida sa teed?“ küsib Mackenzie, kes tuleb koolist ja heidab ranitsa diivanile. „Miks sa seal niimoodi seisad?“
„Ma kuulatan,“ ütlen talle.
„Mida sa kuulatad?“
„Kuulatan termiite.“
„Kas sa kuuled termiite?“ See mõte hirmutab õde.
„Võib-olla.“
Õde näperdab närviliselt kollase fliisjaki suuri siniseid nööpe, nagu saaks neid kinni pannes ennast termiitide eest kaitsta niisamuti nagu külma eest. Siis surub ta ebalevalt kõrva vastu seina, oletades ilmselt, et niimoodi kuuleb neid paremini kui vaikselt keset tuba seistes. Ta kuulatab mõne hetke, siis ütleb veidi rahutult: „Ma ei kuule midagi.“
„Ära muretse,“ ütlen talle nii rahustavalt kui saan, „termiidid on kõigest termiidid.“ Ja ehkki poleks saanud olla neutraalsemat väidet, hajutab see igasuguse putukamure, mille talle tekitasin. Rahunenult läheb ta kööki keha kinnitama.
Mina ei liigu. Ma ei kuule termiite, aga tunnen neid. Mida rohkem ma neile mõtlen, seda rohkem tunnen − ja see on häiriv. Olen täna väga häiritud. Mitte neist asjust, mida ma näen, vaid nendest, mida ma ei näe. Asjadest seinte sees ja neist, mis on mul jalge all ning mis mind alati veidralt köidavad. See lumm vaevab mind täna nagu puujärajatest putukad, kes aeglaselt meie maja rüüstavad.
Ütlen endale, et see on hea meeltesegadus, sest see ei lase mu mõtetel keerelda vastikute asjade ümber, mis võivad või ei saa koolis juhtuda. Selline tähelepanu kõrvalejuhtimine tuleb kasuks, nii et annan sellele järele.
Sulgen silmad ja tunnen, surudes mõtted läbi jalataldade.
Mu jalad seisavad ohutul, kindlal pinnal, aga see tundub vaid illusioon. Oleme oma maja omanikud, õigus? Aga mitte päriselt, sest sellel laiutab panga hüpoteek. Mis siis meile kuulub? Maa? Jälle vale, sest ehkki meil on notariaalne leping selle maa kohta, millel asub meie maja, pole meil kaevandamisluba. Meil puudub luba kaevandada seda, mis asub maa sees. Kui see, mis on maa sees, osutub väärtuslikuks või saab kunagi olema väärtuslik, ei kuulu see sisuliselt meile. Oleme selle omanikud ainult siis, kui see on väärtusetu.
Mis siis laiub päriselt mu jalge all peale vale, et see kuulub meile? Hoolikalt keskendudes suudan tunda seal peituvat. Vaiba all on betoonplaat − see asub pinnasel, mida kakskümmend aastat tagasi raskete masinatega tihendati. Selle all on kadunud elu, mida mitte keegi kunagi ei leia. Seal võivad lebada sõdade või metsloomade või bakteriaalsele rünnakule alla andnud immuunsüsteemi tõttu hävinud tsivilisatsioonide jäänused. Ma tajun eelajalooliste olendite luid ja koorikuid. Siis saadan mõtted veelgi sügavamale aluspõhjakivimisse, kus maakera vaevatud soolestikus kobrutavad ning keevad gaasikolded, mis üritavad seedida oma pikka ja sageli kurba elulugu. Koht, kus kõik issanda loomad viimaks läbi kivimite mustaks möksiks destilleeritakse, mida me siis maa seest välja imeme ja oma autodes põletame, nii et kunagine elu muutub kasvuhoonegaasideks. See on ilmselt parem kui igavik lögana veeta.
Veel sügavamal tunnen ma külmuse asendumist kuumusega, kuni jõuan õõnsusteni, kus kujuteldamatu surve all pulbitseb tulikuum, hõõguvvalge magma. Väline tuum, siis sisemine tuum, kuni raskusjõu keskmeni. Ja siis pöördub raskusjõud ümber. Kuumus ja surve hakkavad kahenema. Sulakivim muutub uuesti tahkeks. Pressin end läbi graniidi, setete, kontide, mulla, vihmausside ja termiitide, kuni paiskun mõnele Hiina riisipõllule, tõestades, et pole olemas midagi sellist nagu all, sest viimaks on all hoopiski üleval.
Avan silmad ja leian end oma üllatuseks elutoast. Mulle turgatab pähe, et minu kodust viib ideaalne loodinöör otse kuhugi Hiinasse ja ma tahaksin teada, kas oma mõtete saatmine seda nööri mööda nii, nagu ma just tegin, võiks olla ohtlik. Kas mu mõtted võivad ehk kuumuses ja maakera surve all võimenduda ja väljuda teisel pool maavärinana?
Ma tean küll, et see on kõigest hälbinud uitmõte, aga järgmisel hommikul ja sellest järgmisel ja igal hommikul sellest hetkest edasi kontrollin ma salajase hirmuga, ega Hiinas pole olnud maavärinat.
14 Siit sinna ei pääse
Kuigi mitmed hirmunud meeskonnaliikmed on mind hoiatanud, et ma ei läheks laeva tundmatutesse soppidesse, ei suuda ma seda tegemata jätta. Miski sunnib mind otsima just seda, mis oleks parem rahule jätta. Kuidas jätta galeoon läbi kammimata, kui juba selle pardal viibin?
Ühel hommikul tõusen nii vara, et lähen päevaalguse tekirivistuse asemel laevaga tutvust tegema. Hakkan minema mööda meeskonnatekil pikka, tuhmilt valgustatud koridori. Võtan joonistusploki ja joonistan sinna esimesed muljed.
„Palun vabandust,“ ütlen meeskonnaliikmele, keda ma pole varem näinud, luurates tema kajuti varjus. Tüdrukul on suured silmad, laiali valgunud ripsmevärv ja kaelas pärlikee. Sillerdav riba paistab nii pingul, et võiks ta ära kägistada. „Kuhu see koridor läheb?“
Tüdruk põrnitseb mind umbusklikult. „See ei lähe kuhugi, see seisab paigal.“ Siis tõmbub ta oma kajutisse tagasi ja lööb ukse kinni. Jätan ta meelde ja visandan märkmikku tüdruku näo, nagu see nagu see oli enne varju tõmbumist.
Lähen edasi, pidades teekonna pikkuse kohta lõputus koridoris arvet laevatreppe lugedes. Üks, kaks, kolm. Jõuan kümnenda redelini, aga koridor minu ees jätkub. Viimaks annan alla ja ronin kümnendale redelile. Laeva keskosa luugiaugust väljudes taipan, et kõiki redeleid mööda, ükskõik kus need meeskonnatekil asuksid, väljutakse sama luugi kaudu. Kõndisin kakskümmend minutit mööda koridori, ometigi kuhugi jõudmata.
Minu kohal reelingul istub papagoi, nagu oleks mind seal minu pilkamiseks oodanud. „Sa ei pääse siit sinna! Kas sa siis ei tea? Kas sa siis ei tea?“ kriiskab papagoi.
15 Aja kulgemist ei ole tunda
Minu tööks laeval on „kallutamine“. Mul pole meeles, millal mind sellesse ametisse määrati, aga mäletan, kuidas kapten seda mulle selgitas.
„Sa tunned, kuidas laev merel küljelt küljele kaldub, ja liigud vastavalt rullumisele tüürpoordist pakpoordi, pakpoordist tüürpoordi,“ oli kapten öelnud.
Teiste sõnadega tuleb mul teha sama, mida teevad enamus teisi meeskonnaliikmeid, ehk siis joosta pardast pardasse üle laevateki ja tagasi, et avaldada mere õõtsumisele vastumõju. See on täiesti mõttetu tegevus.
„Kuidas võiks meie kaal nii suurt laeva üldse kuidagi mõjutada?“ küsisin korra.
Kapten põrnitseb mind oma verd täis valgunud silmaga. „Kas sa eelistaksid olla ballast?“
See pani mul suu kinni. Ma olin seda „ballasti“ näinud. Et laeva raskuskese madalamale viia, topiti lastiruum madruseid nagu sardiine täis. Kui sul pole laeval kindlat ülesannet, saab sinust ballast. Ma poleks pidanud virisema.
„Kui läheneme sihtpunktile,“ rääkis kapten mulle kunagi, „valin ma meie suurele missioonile spetsiaalse meeskonna. Tee oma tööd kogu hingest ja jõust ning sa võid oma mõttetusele vaatamata koha meeskonnas välja teenida.“
Kuigi ma pole kindel, et seda tahan, võib see olla parem mõttetult ringi lööberdamisest. Küsisin korra kaptenilt, kui
