võimalust kasutanud või soovitaksin kellelgi seda teha.) Aga ilma midagi ütlemata, isegi minu poole vaatamata ulatas üks neist mulle kavalehe ja viipas käega vasakule, kus viimases kahes toolidereas leidus tühje kohti.
Mõningal määral kergendas mu olukorda see, et publik istus seljaga minu poole. Heledasti valgustatud saal ise erines tunduvalt süngest, kuidagi keskaegselt mõjuvast eesruumist. See oli pigemini rokokoolik, kõrge ja valge, heleda parkettpõrandaga, kus toolidevahelist keskkäiku kattis sinise põhiooniga vaip. Saali valgustasid neli kroonlühtrit elekterküünaldega, sellele lisaks näis veel olevat mingi prožektori valgus suunatud saali kaugemasse otsa, kus oli midagi poodiumitaolist. See oli paar trepiastet saali muust osast kõrgemal ja seal istus noor tütarlaps roosas kleidis, keda tiibklaver pooliti varjas. Ma ei mõelnud sugugi sellele, et selline klaveri asetus õieti oli ebatavaline. Parajasti oli muusikas vaheaeg ja ma ruttasin, et võimalikult vähe segades oma kohale jõuda, sest mu sammud kõlasid ikka veel meelehärmi tekitavalt valjusti.
Oli veel üks asjaolu, mida kohe märkasin ja mis mu kohmetust tunduvalt süvendas, veel enamgi kui puuduv pilet. Igal juhul pidin ma siinses seltskonnas tähelepanu äratama kaunis ebameeldival kombel. Pidin veel enam imestama, et need kaks tõsist ja ranget keerubit olid mu sisse lasknud. Kogu seltskond oli nimelt piduriietuses, härrad kas frakis või smokingis, daamid õhtukleitides ja enamik neist dekoreeritud karusnahkadega.
Kui ma aga eelviimases reas avastatud tühja tooli poole trügisin, hingasin korraks kergendatult. Just selle tühja koha kõrval istus üks noor poiss, kes oma riietuselt siia veel vähem sobis kui mina. Olin ise vähemalt niiöelda restoraninõuetele vastavalt riides. Tal oli aga seljas pruun pintsak, kõrge kaelusega must svetter, jalas manchestersametist ja tublisti kulunud ja väljaveninud püksid ja tanksaapad. Ometi polnud ma teda enne märganud, kui ma otse ta juures olin, ja nähtavasti ei märganud teda ka teised. Ta tõusis püsti, et mind mööda lasta, ja kui ma hääletute suuliigutustega vabandasin, naeratas ta nagu äratundvalt. Selle põhjuseks võis aga olla ka ainult asjaolu, et ta minus riietuse suhtes leidis ühe, kes vähegi toetas ta erandlikkust selles tärgeldatult soliidses seltskonnas. Võimalik siiski, et ma olin teda kunagi kohanud, ilma sellest päris teadlikuks saamata. Tal oli seda tüüpi nägu, mis tundub tuttav ka esimesel kohtamisel, sest et selle üksikud elemendid nii sagedasti esinevad.
Toolid näisid kuskilt mujalt siia toodud olevat, sest nad ei sobinud saali ülimusliku stiiliga – need olid lihtsad, kerged puutoolid, mis vähimagi liigutuse puhul segavalt nagisesid. Istusin selletõttu kaunis ebamugavalt pingutatult. Ja samas algas ka muusika uuesti. Klaveri mänglev meloodia põrkas vastu saali jäiselt korrektset atmosfääri, nagu oleks see olnud klirisev klaas. Heitsin pilgu kavalehele ja nägin, et see oli Mozarti klaverikontsert number 26, tuntud ka Kroonimiskontserdi nime all. See oli ainus programmipunkt, mis kavalehel seisis. Õieti oleksin pidanud selle ära tundma ka ilma kavalehele vaatamata, sest kolmanda osa lihtne teema jääb kergesti meele isegi üsna vähemusikaalsele inimesele, kes seda kord on kuulnud. Ja ma olin seda varem kuulnud. See oli olnud sel mälestusväärsel õhtul – nüüd ma teadsin ka, miks mulle kord oli tundunud, et see mingil kombel meenutab jasmiinilõhna. (Miks jasmiinilõhn, kui need tegelikult olid pärnad, mis lõhnasid? Valge vesiroos ei lõhna teatavasti üldse.)
Nägin nüüd klaverimängijat ees poodiumil, kummalisel viisil otse seljaga kuulajate poole. See oli tütarlaps kohevas roosas kleidis, kelle tumepruunid juuksed olid kuklas lühikeseks lõigatud, nii nagu see oli kombeks kahekümnendail aastail. Kuid ma ei näinud mingit orkestrit, kuigi kuulsin. Kui orkester oli asetatud saali teise otsa, kuulajate seljataha, siis oli see igatahes väga omapärane. Ma ei usaldanud siiski hästi tagasi vaadata, üldine tardumus oli haaranud mindki. Tõenäolisem oli, et orkestrisaade tuli heliplaadilt varjatud valjuhääldaja kaudu. Olin kuulnud või lugenud, et on olemas plaate ainult saatega viiulile, või jälle kammermuusikaga, kus üks instrument puudub. Miks ei võinud sama hästi leiduda ka plaate orkestrisaatega tervele kontserdile? Või miks polnud lõpuks võimalik, et terve kontsert tuli grammofonist ja klaverimängija oli ainult trikk? See seletas ka klaveri ebatavalise asetuse.
Kui see oleks olnud mõni teine muusikapala, oleksin kindlasti selle üle rohkem pead murdnud. Nüüd said aga hoopis teised tunded ja mälupildid ülekaalu. Unustasin sealsamas mitte ainult selle väikese tehnilise küsimuse, vaid ka teised, mis olid hoopis olulisemad. Mingi kerge ja vastutustundetu meeleolu lained kandsid mind neist küsimuskaridest üle. Ma ei juurelnud enam probleemi kallal, mis maja või mis seltskond see oli. Mozarti muusika klaasselge harmoonia oli nagu omaette suletud ruum, kuhu ükski ebakõla sisse ei pääsenud. Mind ei vaevanud korrakski küsimus, kuidas ma nii lihtsalt siia sisse olin pääsenud, kuhu ma ju tõepoolest ei kuulunud. See tundus niisama loomulik, nagu teadvus sellest, et elad, ja võtad seda enesestmõistetavalt, esitamata küsimust, kust ja kuhu. Ja ometi oli isegi argipäevaülikonnas noormehel mu kõrval suurem õigus siin olla kui minul. Ma pole kohanud ühtki teist inimest, kellel korrakski oleks tekkinud kahtlus, kas ta olemasolu on õigustatud.
Oleksin tõenäoliselt unustanud ka oma naabri, kui ta oma rahutusega aeg-ajalt poleks tõmmanud mu tähelepanu endale. Võib-olla ei ole rahutus õige sõna, sest see väljendus ainult üksikutes liigutustes, mitte üldises olekus. Väikeste vaheaegade järel tõstis ta käe, lükkas tagasi musta varruka ja vaatas käekella. See korduv liigutus kiskus mu pilgu vägisi ta kätele. Need olid mitte just väga puhtad, pruunid käed juurteni äranäritud küüntega ja pooleldi paranenud lõikehaava-armidega. Käte järgi otsustades oleks ta võinud olla kas mehhaanik või mõni muu käsitööline. Aga siis nägin ta põlvedel rihmaga kinniköidetud raamatupakki, millest pealmine kandis nime „Loogika“. Lihtne hall kaas, igava kohustuse sümbol, osutas, et see oli kooliraamat.
Vaevalt olid viimased akordid kõlanud ja esimene kätepaar aplausi alustanud, kui mu naaber kiiresti tõusis ja pool joostes saalist lahkus. Kui poleks olnud koolivaheaeg, oleks võinud arvata, et ta kardab tundi hiljaks jääda. Nüüd võis pigemini arvata vastupidist, ja võimalik tõesti, et ta oli lihtsalt eksikombel siia sattunud, mis muidugi omakorda oli raisanud ta kallist aega. Ta ei lahkunud saalist mitte selle ukse kaudu, kust ma olin sisse tulnud, vaid ühest kõrvaluksest, mille juures ma alles nüüd nägin sõdurivormis meest, kes selle avas ja siis kohe jälle sulges, ise seejärel seljaga vastu suletud ust toetudes. Olen nii palju näinud sõdureid keelatud läbikäikude juures valvel, et see isegi siin mind ei üllatanud.
Mu tähelepanu koondus nüüd tütarlapsele, kes oli tõusnud klaveri juurest ja poodiumilt alla astus. Esimesel hetkel paistis temagi olevat kuidagi tuttav. Aga mul on raske teda kirjeldada – võiksin öelda, et ta oli ilus, aga ka, et ta oli tavaline, ja mõlemad hinnangud oleksid õiged. (Kas ei tähenda ilu meie enamiku silmis siiski sagedamini keskmist kui äärmust?) Igatahes ei olnud see nägu selline, et see meele jääks mingi iseloomuliku joone tõttu. Oli lootusetu katsuda meele tuletada, kus ma teda võisin varem näinud olla. See võis olla tema, aga see võis olla ka keegi teine, sest ajaga muutub inimene mitte ainult ise, vaid ka teiste mälestuses. Isegi ta soeng, mis kuulus rohkem kahekümnendaisse aastatesse, ei olnud päris võimatu ka meie päevil. Riietemoe pisiasjade jaoks ei ole mul aga üldse pilku. Ta näis igatahes olevat väga noor, aga samal ajal oli ta nägu kuidagi hämune, nii nagu on noorpõlvepildid perekonnaalbumis.
Ta noogutas naeratades vasakule ja paremale, tänades elavate kiiduavalduste eest, mida ta võttis peaaegu kutselise kunstniku endastmõistetavusega. Ühelt esimese rea toolilt tõusis kõrgekasvuline ja helevalgete juustega vanahärra ja läks talle vastu. See võis olla ta vanaisa, onu või ka lihtsalt piduperemees. (Ma olin juba veendunud, et see seltskond pidi olema eraviisiline.) Õrna vanaaegse galantsusega võttis ta tütarlapse käe alt kinni ja juhtis ta toolile ühe suurekasvulise ja väga suursuguse daami kõrval, kelle massiivne uhkus, mis ümbritses teda jäise ringina, tõi mulle meele proua Uggla Frödingi tuntud sangaripoeemist.
Tool mu kõrval ei jäänud tühjaks. Sinna oli äkki ilmunud vanem daam üleni mustas, kelle tulekut ma polnud üldse märganud. Ta istus seal veidi aralt, ainult poolel toolil, nii nagu ei kuuluks temagi õieti siia. Nägin ainult ta profiili,
