Ilusamat nime pole olemas. Liilia ja Pelle, Pelle ja Liilia. Kentsakas ja kaunis. Miks kentsakas? Ei olegi. Tubli töömees ja ilus naine, kas selles on siis midagi erilist? Kas töömehes on midagi teistmoodi? Midagi halvasti? Pelle vaatas Ükskülat. Nad istusid teises reas, nad vahtisid talle suu sisse. Üksküla oli neist kahe meetri kaugusel, teda oleks saanud peaaegu et puudutada. Aga ega tema neid ei näinud, ta ei näinud isegi Liiliat. Pelle vaatas õige vargsi Liiliat ja nägi, et Liilia silmad on peaaegu pisarais. See oli kurb lugu. O’Neill elas sitta elu ja kirjutas sellest maha. Miks Liilia nuttis? Ei tea miks, aga ta vaatas ainiti Ükskülat, kes käis tema ees, rääkis kareda häälega, kuid ei pannud teda üldse tähelegi. Üksküla vaatas hoopis kuhugi kaugele, viimastesse ridadesse. See solvab. Kui sulle tundub, et see, kes peaks sind armastama, armastab tegelikult kedagi teist, või kui ei armasta, siis vähemasti kohe armub, kuid teda ei panda isegi tähele, järelikult oled sa ise viimane kalts! Kurat. Oleks ta üks kordki Liilia poole vaadanud, oleks see mingis väga kaudses mõttes upitanud ka Pelle väärikust. Kuid ei, mitte üks raas kohe. Üksküla kõmpis hoopis kaugemale ja sõimles oma kujuteldava joodikust pojaga, kellest O’Neill ei olnud mõistnud kirjutamata jätta. Kirjanikud on haiged inimesed. Üksküla tuli nende juurde tagasi. No nüüd. Pelle sirutas kaela välja, kuid midagi ei juhtunud. Näidendi järgi oli Üksküla elu perses, kuigi ta oli edukas mees, aga muu elu oli tal seal nässus. On õige lihtne olla laval, mängida kuningas Oidipust, kui elus oled sa Üksküla. Imemees – meesime. Viskad kostüümi nurka ja annad autogramme. Üksküla käed näisid siidpehmed. Kenasti ümaralt lõigatud küüned, intelligentselt kortsus valge õhukeste karvaudemetega kaetud nahk, millest õige õrnalt paistsid läbi lillakad veresooned. Ei olnud midagi võrrelda. Pelle vaatas korraks oma käsi, isegi pimedas oli näha, et küüned on lõikamata ja mustad. Isegi pimedas!
Aplaus.
Aplaus kestis igaviku. Üksküla kummardas väsinult ja läks lava taha. Tuli tagasi ja kummardas uuesti. Siis viidi talle lilli ja tal oli heameel neid vastu võtta. Õige korraks oli näha, kui ta publikule selja keeras, et ta näost paistis väsimus. Aga ainult korraks. Sest hetkel, kui ta näoga saali pöördus, ei olnud sellest enam märkigi. Isegi Ükskülal pole kerge.
Kui Liilia ja Pelle teatrist välja läksid, oli Pelle mõtlik ja Liilia õnnelikult kurb. Pelle vahtis kinganinasid ja Liilia tähti.
„Me võime ju teid ometi autoga ära viia.”
Sõbranna mees kõlistas autovõtmeid. Sõbranna hoidis tal käest tugevasti kinni ja lõdises. Liilia seisis Pellest kahe meetri kaugusel. Liilia vaatas Pellele küsivalt otsa. Pellel oli ükstapuha. Ongi parem. Kiiremini koju. Kiiremini magama. Kiiremini. Kui magad, näed und, ja mõnikord on see elust kenam. Mõnikord on inetum. Mõnikord ei näe midagi, ärkad hommikul, ja oled olnud kaheksa tundi surnud. Ses mõttes on uni surmast etem. Sõbranna mees sõitis hästi. Nad tundsid ennast autos hoopis teistmoodi kui teatris. Sõbranna tegi tuhatoosi lahti ja suitsetas ja rääkis oma mehest häid asju: kui palju tal tööd on ja kui kaugel nad puhkavad ja kuidas mees on vaeva näinud. Liilia ja Pelle olid kõigega nõus. Sa pead olema nõus, kui sa trolliga ei taha sõita, aga endal autot ei ole. Ei usu, et auto oleks Liiliale tähtis olnud, ta oleks sellest ammu rääkinud.
Liilia kustutas tule. Liilia heitis voodisse. Pelle tundis kreemi ja lõhnaõli lõhna. Voodi nagises, Liilia keeras end seljaga Pelle poole. Pelle kuulis Liilia hingamist. Ta sirutas käe välja, kuid Liiliat puudutada ei julgenud. Ta hoidis kätt nii tükk aega, kuid tõmbas siis tagasi. Miks ta ei võiks Liiliat puudutada? Miks ta ei võiks? Ta ei olnud elus kordagi endale sellist küsimust esitanud. Tema ei või Liiliat puudutada, see on absurd. Kes siis võib? Igal inimesel on keegi, keda ta võib puudutada, sest see teine on tema oma. Nad on nii kokku leppinud. Ta võib ju. Pelle sirutas käe välja ja puudutas Liiliat põsest. Miks just põsest, ei teagi, aga see lihtsalt läks nii.
„Mis on?” küsis Liilia.
„Mitte midagi.”
„Homme on tööpäev, Pelle, jää magama.”
See oligi kõik, mis Liilia öelda tahtis. See oli siis kõik? Homme on tööpäev, ülehomme on tööpäev, kogu elu koosneb vaid tööpäevadest, kus ollakse väsinud, kus minnakse magama, sest muidu vajud sa treipingi taga kokku, sind lastakse lahti ja võetakse keegi noorem, ja kogu selle jama pärast hoiad sa kätt öösel õhus?
Mõtted olid nii vastikud, et und ei tulnudki. Pelle vähkres mitu tundi. Võib-olla ei olnud mitu tundi, võibolla ta vähkres ühes minutis tuhat korda, ja kui ta seda oli teinud, siis sirutas ta uuesti käe välja.
„Mis sul viga on, Pelle?”
Liilia pööras end ümber ja vaatas Pellele silma. Pelle nägi Liilia suuri tumedaid silmi. Pelle ei öelnud. Ta surus suu kinni ega öelnud midagi.
„Ära räägi, kui ei taha,” ütles Liilia. Ta rääkis vaikselt, ükskõikselt, väsinult. Nagu inimene, kes peab homme tööle minema. Aknast paistis tekile valgust. Pelle vaatas oma käsi. Nad ei olnud nii inetud. Nad ei olnud ju sugugi nii inetud.
Liilia ärkas. Ta ärkas ei tea mispärast keset ööd üles ja nägi, et voodi on tühi. Ta arvas, et see on unes, või et ta lihtsalt ei saa aru, ja kobas käega ringi, aga siis sai aru, et ta on voodis üksi. Liilia oli väsinud. Ta ootas, kuid Pellet ei tulnud. Ta ootas kaua, kuid Pellet ei tulnud ikkagi. Lõpuks tõusis ta üles. Liilia pani sussid jalga ja võttis hommikumantli ja lõdises. Vannitoa ukse vahelt paistis valgus. Liilia tegi ukse lahti ja nägi Pellet. Pelle istus vanni äärel, käed seebised. Kui Liilia sisse tuli, vaatas ta korraks hääle poole, kuid näost paistis, et ta ei saanudki sellest aru. Pelle pesi käsi. Ta hõõrus neid põhjalikult ja kogu vann oli valget vahtu täis. Ta oli seebi olematuks pesnud. Ta alustas juba küünarnukkidest ja randmetest, kuid eriti hoolega pesi ta sõrmi. Ta pesi neid ükshaaval, ja kui seep otsa sai, võttis ta uue. Ta nägu oli väsinud ja käed seebised. Liilia vaatas kella. Kell oli pool viis. Teater lõppes kell kümme. Liilia seisis Pelle selja taga ja vaatas, kuidas Pelle uue seebi paberist välja kougib. See libises käte vahelt vanni, sest Pelle käed olid libedad. Enne kui uuesti seebitada, vaatas Pelle oma käed üle. Ta vaatas neid hoolikalt, iga sõrme eraldi, ta nägu läks üha tõsisemaks ja ta tegi murelikult käed seebiga kokku. Lõpuks sai ta aru, et Liilia on ta kõrval, või oli juba enne aru saanud, kuid polnud sest välja teinud. Ta vaatas Liiliale otsa. Selleks, et öelda, pole alati vaja rääkida. Pelle, Pelle!
Pelle justkui hakkas rääkima, kuid sai viimasel hetkel sõnasabast kinni.
MORN
Siis läks Pelle õllekasse. Uksel ei olnud kedagi ja ta kõhkles enne pool sajandit, kui sisse läks, sest vanasti oli hoopis teistmoodi. Siis oli Marienburg uksel ja sisse ei pääsenud keegi, aga need, keda Marienburg tundis, pääsesid läbi, ülejäänud ootasid üheteistkümnest neljani, ja neid oli hea aknast vaadata, kui ise sees olid. Nüüd polnud mingit isu minna, sest see oli liiga lihtne, aga Pelle tegi siiski ukse lahti ja nägi pimedas koridoris kedagi enda poole tulemas, kuid see ei olnud Marienburgi vari, vaid mingi kühmus ja tatise ninaga sell, kelle ta alles siis ära tundis, kui nägi, et mehest jääb loik maha, ja temast endast samuti – see oli ta ise. Pelle läks edasi, peldikust mööda, selle vesi ei jäänud kunagi seisma, kusehais ajas silmad kipitama. Ta istus siis lõpuks oma lauda, taha vasakusse nurka, ja vahtis tükk aega tühja saali, ja nägi vaimusilmas luuserit, kes talle alles peeglis vastu oli tulnud. Vanasti haises peldik kodusemalt. Pelle luges raha üle.
Mehed mängisid piljardit, Jürka ei pannud ta tulekut tähele. Kui lõpuks märkas, lõi ta kõigepealt kolm värvi järjest sisse ja ootas veel ühe löögi, näpp suus, ja seletas midagi ühele, kes üldse mängida ei osanud, ning tundus tolle kõrval kuidagi eriti tähtsana, ja alles siis lonkis tagumisse vasakusse nurka, sitane käterätt õlal. Jürka tuli temani pool aastat,
