olnd kollane nagu sitt ämblikuvõrkudega, muusika mängis, olid naised. Nüüd ei näinud aknast ka välja, seal seisis mingi auto. Kesse tahab istuda kollases keldris? Jürka pani kannu lauale. Pelle võttis suure lonksu, silmad kinni. Hapu, raisk.
„Ta on eilne õlu, ta võib veits hapu olla, aga ega ta sulle midagi äda ei tee,” ütles Jürka.
„Jajah.”
Pelle pühkis käisega suu puhtaks. Jürka istus Pelle juurde maha. Ta ei mahtund otse istuma, ta istus küljega, näolt veeresid higipiisad. Kui niipalju ei sööks, ei oleks niipalju muresid. Kui niipalju ei varastaks, ei oleks niipalju süüagi. Jürka hakkas kiilaks minema.
„Teeme ka pärast ühe mängu?” küsis Jürka. Tal oli žetoon peos. Ta lõõtsutas ja puhus suitsu silma ja veeretas žetooni sõrmede vahel.
„Ma olen täna päev otsa tööl olnd, kellegagi pole mängida.”
„Jajah,” ütles Pelle.
Ta jõi õlle lõpuni, see oli veel sitem kui enne. Ta uuris õlut vastu valgust, või mis valgust, niipalju halli, kui sealt aknast tuli, sade oli sees ja ei paistnud läbi.
„Missa vaatad?” küsis Jürka.
„Niisama,” ütles Pelle.
„Vaatad õlut?”
„Ma niisama vaatan,” ütles Pelle.
„Ega seal võib sagu sees olla, aga ta nii sitt ei ole, et juua ei kõlba, ma tegin ise enne ka kaks kannu, polnd äda midagi.”
„Õlu on õlu,” ütles Pelle.
Jürka oli eriliselt paks, tema nägu oli sama värvi mis keldri lagi, kollane, aga ilma ämblikuvõrkudeta, selle kollase asja seest paistsid kaks tibatillukest halli kelnerisilma, mis vilasid ringi nii, et üks jooksis ühele, teine teisele poole. Et keegi ilma arveta minema ei läheks. Jürkal on maks haige. Ta on selle sodiks joonud.
„Ma toon sulle veel ühe õlle?” küsis Jürka.
Pelle vahtis vana kannu põhja, seal oli kõva sagu sees.
„Ma toon ilma prügita,” ütles Jürka.
Pelle luges raha üle.
Jürka läks õlle järele. Pelle nuuskas nina, kõrval hakkas valus, sest tatt oli kõrva läinud.
„Ma toon sulle leivad kah,” hõikas Jürka Pellele, Pellel läks number meelest. Ta hakkas uuesti lugema.
„Ühed leivad kah,” ütles Jürka läbi augu kokale. Pelle pani raha tasku. Kokk oli must vanaeit, lakkus augu taga sõrmi. Leivad korjab ta põrandalt kokku, sest ära ei visata midagi. Hommikused leivad olid õllekas pehmed. Õhtused olid needsamad, aga kivistunud ja juuksekarvadega.
„Pane küüslauku ka,” ütles Jürka läbi augu ja kokk tegi suu lahti ning naeratas. Esimesi hambaid tal ei olnud.
Jürka tõi küüslauguga leivad ja peaaegu pooliku õlle.
„Pärast võiks ju ühe mängu teha,” ütles Jürka. „Ega ma su käest raha ei taha.”
Käed tal värisesid.
„Mis see kokk korjas leiva maast või?” Jürka tiris juuksekarva leiva seest välja. See oli hall karv. Pellel läks süda pahaks. Ta mäkerdas küüslauku leivale ja püüdis hammustada, aga hambad põrkasid leivalt tagasi.
„Järgmine kord paneb mütsi pähe, kui leiba põrandalt kokku korjab,” ütles Jürka.
„Ta on vana jah,” ütles Pelle.
Jürka veeretas žetooni sõrmede vahel. Pellele hakkas vist pähe, või ainult tundus nii, igatahes ei osanud need üldse mängida, kes mängisid. Väljas hakkas vihma sadama, keldris läks pimedamaks, üks ämblik kukutas end niiti pidi Pelle silmade ette, aga kui ta käega lõi, keris see end üles tagasi, nii kõrgele ta lööma ei ulatunud.
„Ega sa neid kätte ei saa,” ütles Jürka.
Mingu perse. Pelle proovis leiba nii hammustada, et hammas alles jääks, nii võis tunnis ühe viiluga hakkama saada. Ta näris leiba külje pealt nagu koer. Ta võttis lonksu õlut otsa, see volksatas kõhus ja käis mööda soolikaid ringi, Pelle kuulatas hetkeks oma sisehäält, aga esialgu oli veel korras, kõht pidas vastu, kuigi midagi oli tunda. Sadu läks järjest kõvemaks. Vanasti oli teistmoodi. Jürka valas taga pangega vett õllevaati, aga teise ei valanud. Teine vaat oli kallim. Teine vaat oli uuem ka, seal ei olnud sagu sees. Esimene oli niikuinii perses, seda vesi enam ei rikkunud, maitse läks isegi paremaks, ja need, kes üheteistkümnest neljani järjekorras olid seisnud, olid rõõmsad, et sellegi kätte said. Siis oli Marienburg ukse peal.
„Me võiks ühe mängu teha, ega ma su käest raha ei taha. Mul pole niikuinii kellegagi mängida. Ma olen päev otsa niisama vahtind.”
„Ma maksan pool kinni,” ütles Pelle.
„Ise tead.”
Pelle luges raha üle. Raha oli kortsus. Kahekümneviiene oli servast katki. Pelle pani selle lauale ja silus, vihm oli järele jäänud, Pelle vaatas õue, kas päikest ei tule, ja tegi käega lohaka liigutuse, kahekümneviiene läks pooleks. Oi puts.
„Toon sulle veel ühe õlle?” küsis Jürka.
„Oota ma vaatan,” ütles Pelle.
Ta luges raha veel kord üle. Pool mängu jäi puudu. Vanasti oli hoopis teistmoodi. Mehed istusid ümber laua ja rääkisid niikaua, kuni kõht lahti läks ja purju jäid, siis läksid sitale ja võtsid veel paar sanga, ja siis läksid koju või „Volgasse”, kui raha oli. Vanasti oli kõik teistmoodi.
Jürka tõi talle ühe õlle veel. Pelle vaatas seda vastu valgust ja samal hetkel hakkas uuesti vihma sadama, nii et ta ei saanudki aru, kas oli sagu põhjas või ei olnud, sest pimedaks läks.
„Lähme või?” küsis Jürka.
„Kuhu?”
„Piljardit mängima.”
Pelle läks kaasa, kuigi raha oli otsas. Ta maksis õlled ja leiva kinni ning võttis õlle lauda kaasa. Ta ei öelnud Jürkale, et raha on otsas. Ei olnud isu sellest rääkida. Makikast oli laua kõrval ja plärises. Jürka pani žetooni sisse, niikaua kuni Pelle kiid valis. Kiid olid ühtmoodi sitad. Ta valis kõige pikema, aga sellele ei jäänud kriit peale. Kuulid kukkusid kolinal välja. Jürka teda ei näinud, ta oli laua taga upakil ja pani kuule peale. Pelle võttis teise kii, sellele jäi kriit peale, ta tegi otsa korralikult kokku ja lükkas pika kii Jürkale, aga sai kohe aru, et kii oli liiga kõver. Ta võttis pika kii endale tagasi. Jürka oli kuulid peale pannud.
„Löö lahti ka,” ütles Pelle.
„Hää küll,” ütles Jürka. Ta võttis selle kõvera, mille Pelle oli kogemata talle ette jätnud. Jürka lõi esimese löögiga kaks värvi sisse. Ei olnudki erilist isu mängida.
„Noh, sulle jäävad siis triibud,” ütles Jürka.
Triibud olid kõik värvide taga. Pelle kõndis tiiru ümber laua ja jõi lonksu õlut, pani kannu ära ja üritas küünitada teisest
