style="font-size:15px;"> „Lallu, Lallu, Lallu!”
Koer tuli laste häälte peale, pirakas kont suus, jäi laua alla ähkima. Kõik oli justkui valmis. Mis oleksid võinud olla avasõnad? Enne nii tähtsat sündmust.
„Alusta sina, Mari.”
„Mina?”
„Jah, sina. Mina veel kogun ennast.”
„Teate, lapsed, isa tahtis meid täna kõiki siia kööki…”
„See polegi tähtis, et köögis, aga siin me ju tavaliselt kokku saame… ühesõnaga, köök pole tähtis. Räägi edasi.”
„Isa tahtis meile kõigile midagi öelda, et me koos otsustak…”
„Ma tahtsin teile oma otsuse lihtsalt teatavaks teha, mul on kõik läbi mõeldud. Räägi edasi, räägi edasi, Mari!”
„Isal on rasked ajad…”
„Ütleme, pole kuigi lihtne… räägi nüüd ometi!”
„Aga mida ma räägin, kui sa kogu aeg vahele surgid!”
„Aitab jamast! Ole nüüd vait, Mari. Ma palun sult kõige lihtsamat asja, et sa juhataksid perele sisse, mis isal öelda on, aga sa ei või seda teha. Niisiis…”
„Ma tegin nii, nagu oskasin!”
„Hää küll, mokk kinni nüüd!”
Seda ütles Jürka õelalt. Mari tahtis köögist minema tormata, aga ei söandanud. Sest Jürka ütles seda õelalt. Aga ta rahunes. Võttis end kokku. Silmapilk oli lihtsalt selline. Ta ei olnud kuri mees. Kindlasti ei olnud ta kurjem kui mehed üldse. Kurjad mehed.
„Ma olen elust ära lõigatud. Seda on raske välja öelda, aga kas te olete tähele pannud, et meile enam ei helistata. Viimane kõne toimus umbes nädal tagasi, siis võttis Mari, teie ema Mari võttis telefoni vastu, aga oli nii väsinud, et ei saanud arugi, kas räägib mees või naine. Ma ei heida talle seda ette, lapsed. Emal on palju tööd! Ta peseb pesu, triigib, muretseb, ta ei suutnud seda kõnet vastu võtta, mis oli mõeldud küll mulle, aga see tähendab, et minu kaudu kõigile meile, ka teile, lapsed, pidage seda meeles, et teil ei oleks tunnet, justkui ma räägiksin siin enda muredest. Kuigi ma pean ütlema, kerge pole mul viimasel ajal olnud.”
„Sa oled halliks läinud!”
„Sul on kogu aeg kurb meel!”
„Sa ei võta meid enam sülle!”
„Su näole on tulnud kortsud, isa!”
„Jaa-jaa. Ega mured pole jälgi jätmata tulnud. Need on tõesti mu näos, kuigi olen püüdnud neid varjata. Need on meie mured, mis paraku lasuvad isa õlul. Ja võtke või jätke, pärast seda pole meile enam helistatud. Nagu te mäletate, vanasti, kui teie olite veel väiksed, Mari, teie ema oli noorem, oli meil palju kõnesid. Iga päev mitu. Juhtus, et helistati ka kolm, isegi neli korda päevas, te mäletate ju…?”
„Muidugi, isa!”
„Aga nüüd on asjad võtnud halva pöörde. Te ärge kartke, ma olen pere eest väljas, sest ma armastan teid, aga me peame võtma vastu raske otsuse. Ma teen ettepaneku osta perele mobiiltelefon!”
Vaikus. Lapsed vaatasid üksteisele otsa. Lallu nuusutas pirakat konti ja Mari hoidis kätt suu ees.
„Valikut ei ole. Isa on juba otsustanud, et valida tuleb vabinsignaaliga, tagasihoidlik, ma arvan, et sinakashall, võib-olla isegi soome telefon, mis oleks praktiline. See on põhiline.”
„Võta Nokia!”
„Mine perse oma Nokiaga, las võtab Ericssoni!”
„Ei ropenda!”
„Osta mitu tükki!”
„Ei, ainult ühe, see pole mänguasi.”
„Auhh, auhh, auhhh!”
„Lõpeta haukumine!”
„Ajage Lallu köögist välja!”
„Hääletame, kes on Nokia, kes Ericssoni poolt.”
Nad ajasid koera tuppa, et see vahele ei hauguks, ja hakkasid hääletama. Suured poisid kaldusid Nokia poole, väike pesamuna, tütreke, Mari silmarõõm ja isa kukupai eelistas rootsimaist. Ja kui hääletamisel pesamuna Nokiale alla jäi, hakkas ta nii kõvasti nutma, et ema Mari pidi ta sülle võtma ja rahustama. Aga üldiselt valitses Jürka suure pere väikses köögis sel õhtul rõõmus elevus. Oli lootust, et side eluga taastatakse.
Mobiiltelefonipoe saba kulges sadu meetreid ukse tagant välja, sest lehes oli olnud kuulutus. Jürka ei teadnud kuulutusest tuhkagi, kuid oli ometigi rõõmus, sest kuulutus lubas soodustusi – pisut kõneaega, pisut kõneaega! Pisut sidet eluga, ilma et sa oleksid pidanud maksma. Tühja rahast. Ta oli nõus maksma, peaasi, et side taastuks. Siis nipsasjakesi, mõni särgike pesamunale, et ta leiaks lohutust, päikeseprillid poistele, nokkmüts, kah lastele, neile pakub see rõõmu. Looklev järjekord lookles, Jürka konutas, aga nüüd juba kindla teadmisega, et ükskord ta jõuab kohale, ükskord ta randub ja laseb purjed alla kodusadamas. Jõudiski Jürka järjekord.
„Palun istuge.”
„Khm jah.” (Jürka istuski.)
„Millist telefoni te soovite, kas Nokiat või Ericssoni?”
„Meie pere khm, otsutas khm… vabandage, hääl on lausa kähe, khm, meie pere otsustas Nokia kasuks, mis oleks vettpidav vabinvalimisega, khm, vabandust, vabinhelinaga ja sinakashall, me kaldume praktilise, mitte liialt kalli Nokia poole, või mis te arvate?”
„Pole midagi lihtsamat.”
„Pole midagi lihtsamat?!”
„Muidugi! Vormistame ära, teil pass on kaasas?”
„On.”
„Siis pole midagi lihtsamat, loete lepingu läbi, saate tasuta kõneaega, maksate liitumistasu…”
„See kõlab kui muusika!”
„Liitumistasu?”
„Ei, liitumine khm ise, meie pere on juba kaua üksinduses elanud, õhtuti poeb nukrus südamesse, kellegagi pole rääkida. Tundub, et jõudsin viimasel hetkel, muidu, kole mõelda, mis oleks võinud juhtuda. Mu nimi on Jürka.”
Nime küll ei nõutud, aga Jürka ütles ikka. Miks nad ei võiks teada, et ta nimi on Jürka, et tal on kolm last, koer ja Mari, kes on pimedatel sügisõhtutel justkui pagendusse mõistetud, ja õnn ei jõua kuidagi nendeni. Sest õnne on vähe. Kui veel telefoni ei olnud, olid kõik võrdsed ja õnn pudenes kord siia, kord sinna, kuidas juhtus. Aga hiljem jõudis õnn ikka nendeni varem, kellel oli telefon ja mobiiltelefon, sest neid oli lihtsam kätte saada ja…
„Siin on teie telefon.”
Jürkale ulatati Nokia. See oli väike vabinhelinaga sinakashall tagasihoidlik imemasin, millel olid numbritega klahvid, väike sarveke otsas, millega helisid püüda. Jumal! Ta oli
