style="font-size:15px;"> „Miks, kuradi pärast, siia yes ja no on kirjutatud, mida see kuradi pihta peaks tähendama, kas ma pean ise valima või?”
„Ei, see on tühi-tähi, kui helistatakse, vajutate yes.”
„Aga kui ei helistata?”
„Selles suhtes ei saa me kuidagi aidata. Meie müüme ainult telefone.”
„Aga kui üldse ei helistata?”
„Ärge kaotage lootust.”
„Hea küll, hea küll, aga kui helistatakse, no kui siiski helistatakse, kuhu ma vajutan?”
„Kui tahate vastu võtta…”
„Muidugi tahan!”
„Siis vajutate yes! Ja kui ei taha…”
„Pole mõtet seletadagi, ma tahan kindla peale. Nii ammu pole enam vastu võtnud, et ma räägin kindlasti. Olgu või vanakurat ise. Ma olen juba liiga üksi. Ma võtan vastu. Siis yes kindlasti, et ma ei eksiks?”
„Yes.”
Jürka läks kodu poole ja üritas punast klahvi üldse unustada. Et ta mingil juhul no peale ei vajutaks, ja Mari!
Maril ei luba mobiiltelefoni üldse näppida, ajab kõik segi, ammugi siis veel lapsed. Olgu üks vastutaja – isa ise.
Tegelikult oleks pidanud kellelegi siiski oma numbri andma, aga ei tulnud pähe, kellele. Ei olnud nii ammu helistatud, välja arvatud see mees või naine, kellest Mari aru ei saanud, kumb ta on, nii et ei olnudki enam numbrit kellegi anda. Teisest küljest, nüüd oli vähemalt mingigi võimalus. Mingigi.
Nii.
Kodu.
Laste näod venisid pikaks. Mari oli ükskõikne.
„Ma ei saa endale seda riski lubada, et miskit untsu läheb. Ainult mina tean, et tuleb vajutada yes, mitte no.
Kui midagi peaks viltu minema, süüdistan ma pigem ennast kui teisi.”
„Aga mängud?”
„Ei mingeid mänge. Praegu pole aeg mängude jaoks, asi on tõsine. Meie emaga peame saama ühenduse.
Otsustame nii – mobiiltelefon jääb isa taskusse ja tõesõna, ma usun, et ühel kaunil päeval on kõigil meil võimalus teda näppida, ka sinul, pisitütreke, ja siis meenutame raskeid aegu ja kuidas me sellest koos üle saime. Teeme nii, lapsed! Sina ka, ema, oled nõus?”
Juba lõunast saati oli Mari kuidagi vaikne olnud. Ka nüüd seisis ta köögiuksel, ei tulnud Jürkale vastu, kuJürka telefoni koju tõi. Mis lõunast. Mari oli selline juba nädalaid, juba aastaid, kas tõesti aastaid? Millal me viimati ometigi…? Ei mäletanudki, millal. Kohe tuli uni peale, kui ta voodisse vajus. Pärast tööd. Ja viimasel ajal ei tulnud enam und ka, ainult muremõtted. Ja hallid juuksed. Ja kortsud. Ja selg jukerdas, kummardada ei saanud. Millal me viimati…? Kurat, millal see oli?
„Mari, kas sa mäletad, millal me viimati… lapsed, marss toast välja, kas te ei näe, et emme ja issi tahavad omavahel olla. Sina ka, musirull, kurat võtaks. Oma tuppa, marss!”
Musirull pistis töinama ja ronis Mari sülle.
„Jäta ta rahule.”
„Ta peab ikka kuulama, mis isa ütleb.”
„Hea küll, jäta ta praegu rahule.”
Mari surus musirulli vastu rinda ja silitas ta pead. Suudles põsele, musirullil muudkui pisarad voolasid ja voolasid. Jürkal jälle meeleliigutus.
„Saad ise aru, mul ei ole praegu kerge.”
„Saan, saan…”
„Aga kas sa mäletad, Mari, millal me viimati…?”
„Ma lähen panen lapsed magama.”
Mari läks ära ja Jürka jäi üksi. Mitte päris üksi, vaid mobiiltelefoniga. Õigupoolest oli tuju praegu selline, et oleks selle mobiiltelefoni visanud kus kurat. Niikuinii ei olnud ju kellelegi numbrit anda. Ja kui sul ei ole kedagi, kes sulle helistaks, siis sul ei olegi kedagi, kes sulle helistaks, see on ju ütlematagi selge. Kuradi raisk. Jürka helistas igavusest tavalise telefoniga mobla peale ja sättis poole ööni signaale. Kui ta lõpuks rahule jäi, kumises pea nendest totratest vinguvatest viisidest, nii et und ei tulnud niikuinii. Ta vähkres öö otsa, siis jäi poolunne, siis tundus, et telefon helises, ta tormas keset ööd üles, astus Lallule otsa, Lallu pistis meeletult kiunuma, siis ärkas Mari üles ja pani tule põlema ja leidis isa alandavas olekus, alussärgis ja palja tillliga, mööda tuba mobiiltelefoni taga ajamas. Kuradi raisk. Selline elu ajab närvi. Kui ta hommikul lastega köögis putru sõi ja ajalehte luges, tuli talle tagatipuks meelde, et jälle jäi Mari läbi nussimata. Oi saadan.
Jürka käis päevast päeva tööl. Laupäeval ja pühapäeval vedeles niisama. Kui nad koos laste ja Mariga söögilauas istusid, tegid nad näo, et kõik on päris hästi. Mari enam ei teinud. Jürka püüdis naeratada. Jürka pakkus oma numbrit töö juures mitmele mehele, aga need ütlesid, et küll jääb meelde ja üles ei kirjutanud. Kui Jürka mõni päev hiljem küsis justkui naljaviluks, et huvitav küll, mis see minu number oli, siis mehed ei teadnud. Naabritega ei saanud ta läbi, õigemini ei tundnudki ta neid üldse, nii et oleks olnud päris totter paluda neil oma number üles kirjutada.
Maril algasid peavalud. Ta näris mingeid tablette, aga need ei aidanud. Käis arsti juures, aga seal oli selline järjekord, et Maril hakkas pea veel rohkem valutama. Mari, Mari! Jürka ei teadnud enam, mis teha. Ta ei julgenud lastele otsa vaadata, sõimas mitu korda tühja-tähja pärast musirulli, kes ei hakanud isegi enam nutma, vaid vaatas teda nagu lolli. Musirull! Oma isa? Telefonist polnd mingit tolku. Mitte üks kurat ei helistanud, mitte üks hing ei helistanud, mitte keegi, mitte kuskilt, mitte keegi, mitte kunagi… aaaappppiiiii!
Jürka ärkas üles. Ta oli üleni higine.
„Mari, Mari, ma nägin halba und.”
„Mina ka.”
„Mis meist saab niimoodi?”
„Ma ei tea.”
„See ei või ju nii edasi minna, ma kardan…”
Mari ei öelnud midagi. Ta keeras end aeglaselt Jürka poole ümber. Mari käsi silitas Jürka pead. Jürkal hakkas parem.
„Silita veel, Mari, mul hakkas palju parem.”
Mari ei võtnud kätt Jürka pea pealt ära. Käest tuli sooja. Nagu ahjust.
„Ära karda, Jürka, ära karda, kõik läheb hästi.”
„Aga ma ei usu enam. Ma ei ole ju veel vana mees, või olen, Mari, ma ei usu enam, et miski üldse võiks hästi minna, ma ei saa enam arugi, mis see tähendab, Mari, ma kardan, kurat, ma hakkan töinama…”
Jürka hakkaski. Pani pea Mari rinnale ja nuttis alguses ilma hääleta, aga siis nuttis häälega, hästi kõva häälega. Ja nuuksus.
„Pühi nina ära.”
