ärge selle pärast muretsege,” ütles Valentine. “Nii raske kui vanaisa mõtetest arusaamine ka pole, õigemini teile ka ei tundu, annan mina nad teile edasi sel viisil, et teil kaob igasugune kahtlus. Ma olen juba kuus aastat härra Noirtier’ juures ja öelgu ta nüüd teile ise, kas selle kuue aasta jooksul ükski tema soovidest on jäänud tema südamesse sel põhjusel, et ta pole suutnud seda mulle arusaadavaks teha?”
“Ei,” tegi rauk.
“Eks proovigem siis,” ütles notar. “Kas te olete nõus, et preili on teile vahendajaks?”
Halvatu andis märku, et jah.
“Hästi. Härra, mida te minust soovite ja millist akti te soovite teha?”
Valentine loendas kõiki alfabeedi tähti kuni “t”-ni.
Selle tähe juures peatas teda Noirtier’ tähendusrikas pilk. “Härra nõuab “t”-tähte,” ütles notar. “See on ilmne.” “Oodake,” ütles Valentine. Pöördudes siis vanaisa poole sõnas ta: “Ta … te …”
Rauk peatas teda teise silbi juures.
Nüüd võttis Valentine sõnaraamatu ja lappas notari tähelepaneliku pilgu all lehekülgi.
“Testament,” näitas Noirtier’ pilgu mõjul peatunud sõrm. “Testament!” hüüatas notar. “Asi on selge, härra tahab teha testamenti.”
“Jah,” pilgutas Noirtier korduvalt.
“See on ju tõesti suurepärane, härra, te peate seda tunnistama,” ütles notar jahmunud Villefort’ile.
“Seda küll,” sõnas Villefort, “ja veel suurepäraseni tuleb see testament, sest ma ei arva, et sätted reastuksid paberile sõnahaaval ilma mu tütre osava sisenduseta. Valentine on aga võib-olla liiga huvitatud sellest testamendist, et olla sünnis vahendaja härra Noirtier de Villefort’i ähmastele tahteavaldustele.”
“Ei, ei!” pilgutas rauk.
“Kuidas nii!” hüüatas Villefort. “Kas Valentine ei ole testamendist huvitatud?”
“Härra,” ütles notar, kes oli katsest vaimustatud ja tõotas endale, et räägib seltskonnas seda lugu värvikates üksikasjades, “nüüd tundub mulle lihtsaimast lihtsam see, mida ma äsja pidasin võimatuks, ja sellest tuleb lihtsalt salatestament, mis on seaduses ette nähtud ja lubatud juhul, kui seda on ette loetud seitsme tunnistaja juuresolekul, heaks kiidetud testaatori poolt nende juuresolekul ja kinnitatud notari poolt nõndasamuti nende juuresolekul. Aega selle testamendi tegemiseks kulub vaevalt rohkem kui tavalise testamendi puhul. Kõigepealt on kindlakskujunenud muutumatud vormelid, ja mis puutub üksikasjadesse, siis enamiku neist moodustavad testaatori varandus, mida teie, olles seda valitsenud, tunnete. Aga muide, et akt oleks vaidlustamatu, püüame ta muuta igapidi usaldatavaks. Üks minu kolleege tuleb mulle abiks ja viibib tavade vastaselt selle lugemise juures. Kas te olete rahul, härra?” küsis notar rauga poole pöördudes.
“Jah,” vastas Noirtier’ rõõmust särav pilk.
“Mida ta nüüd teeb?” mõtles Villefort, kellele ta kõrge ametipositsioon kirjutas ette tagasihoidlikkuse ja kes ei suutnud kuidagi ära aimata, mida rauk taotles.
Nõnda siis pöördus ta ümber, et saata teise notari järele, keda esimene oli maininud. Aga Barrois oli kõike pealt kuulnud, oma isanda soovi ära aimanud ja juba teele läinud.
Siis laskis kuninglik prokurör teatada oma abikaasale, et too tuleks üles.
Veerand tunni pärast olid kõik koos halvatu toas ja ka teine notar oli kohale jõudnud.
Paari sõnaga jõudsid kaks ametiisikut kokkuleppele. Noirtier’le loeti ette mittemidagiütlev tavaline testamendivorm. Et nüüd asuda tema mõistuse seisundi kindlakstegemisele, ütles esimene notar tema poole pöördudes:
“Kui tehakse testamenti, härra, siis tehakse seda kellegi kasuks.”
“Jah,” pilgutas Noirtier.
“Kas te teate, kui suur on teie varandus?”
“Jah.”
“Ma nimetan teile järk-järgult suurenevaid arve. Te peatate mind, kui olen jõudnud selleni, mida peate oma varanduse suuruseks.”
“Jah.”
Ülekuulamine oli omajagu pidulik. Iial pole mõistus pidanud nii silmanähtavat võitlust mateeria vastu. Ja kui see vaatemäng polnud ülev, nagu me tahaksime väita, siis põnev oli ta igatahes.
Koik seisid ringis Noirtier’ ümber. Teine notar oli istunud laua taha ja oli valmis kirjutama. Esimene notar seisis Noirtier’ ees ja küsitles teda.
“Teie varandus ületab kolmsada tuhat franki, kas pole nii?” küsis notar.
Noirtier andis märku, et jah.
“Kas teil on nelisada tuhat franki?” küsis notar. Noirtier pilk jäi liikumatuks.
“Viissada tuhat?”
Sama liikumatus.
“Kuussada tuhat? Seitsesada tuhat? Kaheksasada tuhat? Üheksasada tuhat?”
Noirtier andis märku, et jah.
“Teie varandus on üheksasada tuhat franki?”
“Jah.”
“Kinnisvaras?” küsis notar.
Noirtier andis märku, et ei.
“Riigivõlapaberites?”
Noirtier andis märku, et jah.
“Kas need riigivõlapaberid on teie valduses?”
Barrois’le heidetud pilk saatis toast välja teenri, kes tuli hetke pärast tagasi, käes väike laegas.
“Kas te lubate, et me selle laeka avame?” küsis notar. Noirtier andis märku, et jah.
Laegas avati ja leiti sealt üheksasaja tuhande frangi eest riigivõlapabereid.
Esimene notar andis need paberid ükshaaval teisele notarile; summa klappis sellega, mida oli öelnud Noirtier.
“Nii see on,” ütles notar. “Vaieldamatult on härra Noirtier’ mõistus täiesti korras.”
Pöördudes siis halvatu poole, ütles ta:
“Teil on siis üheksasaja tuhande frangi eest kapitali, mis peaks teile aastas andma, arvestades selle paigutusviisi, umbkaudu nelikümmend tuhat livri puhastulu?”
“Jah,” pilgutas Noirtier.
“Ja kellele te soovite selle varanduse jätta?”
“Selles pole mingit kahtlust,” ütles proua de Villefort. “Härra Noirtier armastab ainult oma pojatütart, preili Valentine de Villefort’i. Tema hoolitseb juba kuus aastat oma vanaisa eest, hoolitsemisega on ta suutnud võita oma vanaisa kiindumuse, ma ütleksin koguni, et tänu. Niisiis oleks igati õiglane, kui ta saaks tasu oma andumuse eest.”
Noirtier’
