ma tahan temaga ise rääkida.”
Morrel läks toast välja, kutsus Baptistini ja ütles talle sosinal paar sõna. Teener tõttas jooksujalu minema.
“Kas see on korras?” küsis Monte-Cristo, nähes Morreli tagasi tulevat.
“Jah, nüüd ma võin olla natuke rahulikum.”
“Te teate, et ma ootan,” ütles Monte-Cristo naeratades.
“Jah, ja mina räägin. Kuulake siis. Ühel õhtul olin ma ühes aias. tihe puudesalu varjas mind, keegi ei võinud aimata, et ma võisin seal olla. Kaks inimest läksid minust mööda, lubage, et ma esialgu ei avalda nende nimesid. Nad rääkisid vaikse häälega, aga mina olin nende jutust niivõrd huvitatud, et ma ei lasknud ühtegi sõna sellest kaduma minna.”
“Asi algab üsna kurjakuulutavalt, kui vaadata teie kahvatust ja värisemist, Morrel.”
“Jah. Väga kurjakuulutavalt, armas sõber! Keegi oli äsja surnud selle mehe majas, kelle aias ma viibisin; üks neist kahest, kelle jutuajamist ma pealt kuulasin, oli selle aia peremees ja teine oli arst. Esimene rääkis teisele oma kartustest ja murest, sest juba teist korda ühe kuu jooksul oli surm tabanud äkiliselt ja ootamatult seda maja, just nagu oleks mõni kättemaksuingel jumala viha selle peale tõmmanud.”
“Ohoo!” pomises Monte-Cristo, vaadates teravalt noormehele otsa ja pöörates märkamatu liigutusega oma tooli nii, et ta ise jäi varju, noormehele aga valgus näkku langes.
“Jah,” lausus Morrel, “surm oli ühe kuu vältel kaks korda seda maja tabanud.”
“Ja mida vastas arst?” küsis Monte-Cristo.
“Ta vastas… ta vastas, et see surm polnud loomulik, et selle põhjust tuli otsida…”
“Millest?”
“Mürgist.”
“Kas tõesti?” küsis Monte-Cristo kergelt köhatades, mis tal tugeva erutuse hetkedel aitas varjata kas punastamist või kahvatamist või tähelepanu, millega ta kuulas. “Kas te tõesti, Maximilien, kuulsite midagi niisugust?”
“Jah, kallis krahv, ma kuulsin seda, ja arst lisas, et kui veel midagi niisugust juhtub, siis peab tema oma kohuseks kohtuvõimude poole pöörduda.”
Monte-Cristo kuulas või näis kuulavat suurima rahuga.
“Ja siis tuli surm kolmandat korda, aga ei majaperemees ega arst öelnud sõnagi. Surm tuleb nüüd võib-olla neljandat korda.
Krahv, mis te arvate, milleks kohustab mind selle saladuse teadmine?”
“Armas sõber.” ütles Monte-Cristo, “paistab, et te jutustate mulle lugu, mida me kõik peast teame. Ma tunnen seda maja, kus te seda kuulsite, või vähemalt tunnen ma ühte samasugust. Maja, kus on aed, pereisa, arst, maja, kus on kolm kummalist ja ootamatut surmajuhtumit. Vaadake mind. mina ei ole sattunud mingile usalduslikule jutuajamisele peale ja siiski tean ma kõike seda niisama hästi kui teie, ja kas mina tunnen südametunnistusepiina? Ei! Minusse see ei puutu. Te väidate, et mingi kättemaksuingel on sellele jumala viha tõmmanud. Kes teile ütleb, et teie oletus ei vasta tõele? Ärge vaadake neid asju, mida ei taha näha need, kelle huvides oleks nende nägemine. Kui see on jumala kohus ja mitte jumala viha, mis seal majas ringi käib. Maximilien, siis pöörake pea kõrvale ja laske jumala kohtul toimida.”
Morrel värises. Krahvi hääles oli ühteaegu midagi kurjakuulutavat, pidulikku ja kohutavat.
“Ja pealegi,” jätkas krahv nii märgatavalt muutunud hääletooniga, nagu poleks viimased sõnad tulnud sellesama mehe suust, “kes teile ütles, et see jälle tuleb.”
“See on nii, krahv,” hüüdis Morrel. “Sellepärast ma tõttasingi teie juurde.”
“Mida ma teie arvates peaksin tegema, Morrel? Kas te soovite ehk, et ma teataksin härra kuninglikule prokurörile?”
Monte-Cristo lausus viimased sõnad nii selgelt ja jõuliselt rõhutades, et Morrel kargas püsti ja hüüdis:
“Krahv! Krahv! Te teate, kellest ma räägin, eks ole?”
“Muidugi, armas sõber, ja ma tõendan teile seda sellega, et panen i-le punkti peale või, õigemini, annan inimestele nende nimed. Teie jalutasite ühel õhtul härra de Villefort’i aias; oletades selle järgi, mida te mulle ütlesite, arvan ma, et juttu oli sellest õhtust, mil proua de Saint-Méran suri. Te kuulsite härra de Villefort’i ja härra d’Avrigny’d rääkimas härra de Saint-Mérani ja markiis de Saint-Mérani mitte vähem üllatavast surmast. Härra d’Avrigny ütles, et ta usub ühte mürgitamisse ja isegi kahte mürgitamisse. Ja nüüd teie, täiuslik aumees, kombite sellest ajast peale oma südant ja kaevate oma südametunnistuses, kas saladust avaldada või sellest vaikida. Meil ei ole enam keskaeg, Sainte-Vehme’i ei ole enam. vabakohtunikke ei ole enam. Mida pagan te nendelt inimestelt küsite? “Südametunnistus, mida sa minust tahad?” nagu ütles Sterne. Oh, laske neil magada, kui nad magavad, laske neil kahvatada oma unetuses, kui nad unetuse all kannatavad, ja teie magage jumalapärast rahulikult, sest teil pole kahetseda midagi, mis ei luba teil magada.”
Morreli näol oli kohutavalt piinatud ilme, ta haaras Monte-Cristo käest kinni.
“Surm on jälle seal, ütlesin ma teile.”
“Laske tal olla,” sõnas krahv, üllatunud Morreli pealetükkivusest, millest ta aru ei saanud, ja vaadates talle tähelepanelikult otsa. “See on Atriidide perekond, jumal on nad hukka mõistnud ja nad kannavad karistust. Nad kaovad kõik, nagu kartongist nukud, mida lapsed välja lõikavad ja mis vajuvad üksteise järel kokku nende looja hingeõhu peale, olgu neid või kakssada. Kolm kuud tagasi läks härra de Saint-Méran, kaks kuud tagasi läks proua de Saint-Méran, hiljaaegu läks Barrois, täna on see kas vana Noirtier või noor Valentine.”
“Te teadsite seda?” hüüdis Morrel nii õudse kohkumusega, et Monte-Cristo võpatas, kuigi teda isegi taeva kokkuvarisemine külmaks oleks jätnud. “Te teadsite seda ja ei öelnud sõnagi?”
“Mis see mulle korda läheb?” ütles Monte-Cristo õlgu kehitades. “Kas mina siis tunnen neid inimesi, kas mina pean ühe hukutama selleks, et teine pääseks? Ei, jumala eest mitte, sest mina ei suuda valida süüdlase ja ohvri vahel.”
“Aga mina, mina!” karjus Morrel kohutavas ahastuses. “Ma armastan teda!”
“Keda te armastate?” röögatas Monte-Cristo püsti hüpates, ja haarates kinni Morreli kätest, kes neid ahastuses taeva poole sirutas.
“Ma armastan pööraselt, armastan meeletult, ma olen valmis andma kogu oma vere, et säästa teda pisaraist. Ma armastan Valentine de Villefort’i, keda praegu tapetakse, kas te kuulsite! Ma armastan teda, ja ma küsin jumalalt ja teilt, kuidas saaksin ma teda päästa!”
Monte-Cristo karjatas nii metsikult, et seda võivad ette kujutada ainult need, kes on kuulnud haavatud lõvi möirgamist.
“Õnnetu!” hüüdis ta omakorda ahastusest käsi ringutades, “õnnetu! Sa armastad Valentine’i! Sa armastad ühte naist sellest neetud soost!”
Morrel polnud elus niisugust ilmet näinud, iial polnud nii kohutav pilk ta silme ees leegitsenud, iial polnud õudus, mida ta oli nii sageli näinud võitlusväljal või inimtapulikel öödel Alžeerias, puistanud tema ümber süngemat tuld.
Ta
