see on peenetundlikkuse küsimus. Ma tahan meeleldi kaasa aidata teie varanduse taastamisele, aga ma ei taha olla teie kaassüüdlane teiste laostamises.”
“Kuid ma ju ütlesin teile, et nende kolme miljoniga…” hüüdis Danglars.
“Kas te arvate omad asjad joonde saavat, härra, ilma et te peaksite puutuma neid kolme miljonit?”
“Ma loodan seda, eeldusel, et selle abielu sõlmimine tugevdab mu krediiti.”
“Kas te suudate maksta härra Cavalcantile need viissada tuhat franki, mida te mulle annate abielulepingu põhjal?”
“Ta saab need kätte, kui te tulete raekojast.”
“Väga hea.”
“Mida see tähendab? Mida te tahate sellega öelda?”
“Ma tahan öelda, et te nõuate minult allkirja, mina isiklikult jään aga vabaks?”
“Täiesti.”
“Siis on hästi. Nagu ma teile ütlesin, härra, olen ma valmis abielluma härra Cavalcantiga.”
“Aga millised on teie plaanid?”
“See on minu saladus. Kuhu jääb siis minu üleolek teist, kui ma teie plaane teades avaldaksin enda omad?”
Danglars hammustas huulde.
“Te olete siis valmis tegema mõningad ametlikud visiidid, mis on absoluutselt vältimatud?” küsis Danglars.
“Jah,” vastas Eugénie.
“Ja kirjutama lepingule alla kolme päeva pärast?”
“Jah.”
“Nüüd ütlen siis mina teile omakorda: “Väga hea!””
Danglars võttis tütre käe ja surus seda mõlema käega.
Ent imelik oli see, et selle käesurumise ajal ei söandanud isa öelda: “Tänan, mu laps!” ja tütar isegi ei naeratanud isale.
“Nõupidamine on lõppenud?” küsis Eugénie püsti tõustes. Danglars andis peaga märku, et temal pole enam midagi öelda. Viis minutit hiljem helises klaver preili d’Armilly sõrmede all ja preili Danglars laulis Brabantio Desdemona needmist.
Pala lõppedes astus Étienne sisse ja teatas Eugénie’le, et hobused on tõlla ees ja paruness ootab teda, et minna visiite tegema.
Me nägime mõlemat naist Villefort’ide pool, kust nad lahkusid, et jätkata oma külaskäike.
III
ABIELULEPING
Kolm päeva oli möödunud meie poolt kirjeldatud jutuajamisest ja jõudis kätte päev, mis oli määratud abielulepingu sõlmimise ajaks preili Eugénie Danglars’i ja Andrea Cavalcanti vahel, keda pankur kangekaelselt tituleeris vürstiks. Kell oli umbes viis pärastlõunal, värske tuul sahistas Monte-Cristo maja ees oleva väikese aia puulehtedes ja krahv ise oli just välja minemas – hobused tantsisklesid tõlla ees ja ligi veerand tundi hoidis pukis istuv kutsar neid vaos – , kui elegantne faeton, millega me oleme juba korduvalt tutvust teinud, eriti Auteuil’s toimunud õhtusöögi päeval, keeras hooga väravast sisse ja sellest pigem hüppas kui astus majatrepile härra Andrea Cavalcanti, kes nägi välja nagu tõeline kuldse nooruse esindaja ja säras näost, otsekui oleks temagi abiellu astumas vürstinnaga.
Ta päris teenrilt krahvi tervise järele temale omase familiaarsusega, ja jooksnud nõtkelt üles teisele korrusele, kohtas krahvi ennast üleval trepimademel.
Noormeest nähes Monte-Cristo seisatas. Mis puutub Andrea Cavalcantisse, siis temal oli hoog sees, ja kui tal kord hoog sees oli, ei suutnud miski teda peatada.
“Tere päevast, kallis härra Monte-Cristo,” ütles ta krahvile.
“Ah, härra Andrea!” hüüatas krahv pooleldi naljataval toonil. “Kuidas läheb?”
“Suurepäraselt, nagu te näete. Mul on teiega väga palju rääkida. Aga kõigepealt, kas te lähete välja või tulete väljast?”
“Ma lähen välja, härra.”
“Et teid mitte kinni pidada, istun ma teie tõlda, kui teil midagi selle vastu ei ole, ja Tom sõidab meile faetoniga slepis järele.”
“Ei,” ütles vaevumärgatava põlgliku muigega krahv, kes ei hoolinud enda näitamisest noormehe seltskonnas. “Ei, ma eelistan teid siin ära kuulata, kallis härra Andrea. Toas on parem juttu ajada ja seal pole ka kutsarit, kes võib teie sõnu lennult haarata.”
Krahv astus teise korruse väikesesse salongi, istus, ja heitnud jala üle teise, andis ka noormehele märku istuda.
Andrea manas näole oma säravaima ilme.
“Te teate, kallis krahv,” ütles ta, “et tseremoonia toimub täna õhtul. Kell üheksa kirjutatakse äia pool abielulepingule alla.”
“Kas tõesti?” imestas Monte-Cristo.
“On see teile siis uudis, mida ma ütlesin? Kas härra Danglars ei ole teile teatanud sellest pidulikust sündmusest?”
“Siiski,” vastas krahv. “Ma sain temalt eile kirja, aga minu arvates ei olnud seal kellaaega märgitud.”
“Väga võimalik. Äi arvestas ilmselt, et kõik on niikuinii teada.”
“Teie olete siis nüüd õnnelik, härra Cavalcanti!” lausus Monte-Cristo. “Te sõlmite tõesti väga soodsa abielu, pealegi on preili Danglars ilus.”
“Seda küll,” vastas Cavalcanti vägagi tagasihoidlikult.
“Peaasi, et ta on väga rikas, vähemalt ma arvan seda,” sõnas Monte-Cristo.
“Arvate, et ta on väga rikas?” kordas noormees.
“Kahtlemata. Räägitakse, et härra Danglars varjavat vähemalt poolt oma varandusest.”
“Ja ta ütleb endal olevat viisteist või kakskümmend miljonit,” hüüdis Andrea rõõmust kiirgavate silmadega.
“Rääkimata sellest,” lisas Monte-Cristo, “et ta kavatseb peatselt ette võtta äritehingu, mis on Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal juba pisut moest läinud, aga Prantsusmaal täiesti uudne.”
“Ja-jaa, ma tean, millest te räägite. Raudtee-ehituse kontsessioon, mille ta enampakkumisel sai?”
“Täpselt nii. Üldine arvamus on, et ta teenib selle ettevõttega vähemalt kümme miljonit.”
“Kümme miljonit! Arvate? See on ju hiilgav!” hüüdis Cavalcanti, joobudes kuldsete sõnade metalsest helinast.
“Rääkimata veel sellest, et kõik see varandus jääb hiljem teile, ja see on täiesti õiglane, sest preili Danglars on ainus tütar. Aga muide, teie varandus, teie isa ütles mulle seda ise, on peaaegu sama suur kui teie pruudi oma. Ah. aga jätame need rahaasjad pisut kõrvale. Kas te teate ka. härra Andrea, et te olete üsna elegantselt ja osavalt kogu seda asja ajanud!”
“Mitte
