vallaline.
Amet: enne õnnetust TTÜ tudeng.
Hobid: enne õnnetust priitahtlik pritsumees, sepistamine, merendus, rollimängud, meestelaul. Hetkel sulgpall, soovib tegeleda taas ka meestelaulu ja sepistamisega.
Mis võiks valmistada vanematele suuremat rõõmu kui laps, kes on kasvanud iseseisvaks ja teotahteliseks nooreks, kellel on kindlad sihid silme ees ning keda kõik sõbrad ja tuttavad iseloomustavad ainult heade sõnadega. Just selline päikesepoiss on Henri. Nagu ütleb ema Marianne, siis tema küll ei tea, mida tähendab puberteet. Henril jäi see raske iga justkui vahele, sest poisil oli nii palju huvisid, et teismelise tujutsemiseks ei jäänudki aega. Isa Ingmar usub, et poega on elus aidanud ka hea huumorimeel, mis aitab suhelda ja raskustest üle olla. Vanemate rõõmuks on naljasoon tänini alles ja Henri on endiselt nende päikesekiir. Kuigi nüüd annavad rõõmustamiseks põhjust hoopis teist laadi edusammud.
See saatuslik novembrikuu päev aastal 2010 kulges Marianne ja Ingmari jaoks samuti kui iga teine päev tavapäraste tööde ja tegemistega. Omaette elav ja Tallinna Tehnikaülikoolis viimast aastat elektroenergeetikat õppiv Henri ajas oma asju. Ema ja isa, kes pojaga pidevalt suhtlesid, olid küll veidi üllatunud, et Henri sel õhtul telefonile ei vastanud, kuid mõtlesid, et noore inimese asi, nädalavahetus ka veel, küllap on poiss oma tegemistega hõivatud.
Kui ka järgmisel päeval Henri kõnele ei vastanud, hiilis ema ja isa südamesse mure. Äkki on midagi juhtunud? Nad helistasid läbi Henri parimad sõbrad, kellega poeg tihedamalt lävis, kuid keegi ei teadnud temast midagi. Kuni helistas Henri sõber, kes oli näinud online-meedias uudist autoõnnetuse kohta, kus keegi noormees oli viga saanud. Vanemad helistasid kohe haiglasse ja selguski karm tõde – Henri oli jäänud auto alla Tallinna kesklinnas ülekäigurajal.
Sellel päeval keeras elu mitte ainult Henri, vaid ka tema vanemate jaoks ette uue lehekülje. Jah, haiglavoodis lamas küll seesama Henri, Marianne ja Ingmari ainus laps, kuid koos õnnetusega oli jäädavalt minevikku kadunud kogu senine elu. 22-aastane Henri oli oma noorele eale vaatamata jõudnud teha ja kogeda äärmiselt palju. Juba põhikoolist saati oli tal hobisid rohkem kui küll, alates rollimängudest (LARP ehk Live Action Role Play) ja lõpetades laulmisega. Keskkooli ja ülikooli ajal tärkas huvi sepistamise, nahatöö ja merenduse vastu, lisaks oli Henri Vabatahtliku Reservpäästerühma liige, osaledes päästeoperatsioonidel. Kuid nüüd lamas andekas noor mees teadvusetuna haigevoodis ja vanematel polnud õrna aimu, mis nende pojast edasi saab.
Vaatamata loovust toetavatele hobidele oli Henri tugev eelkõige reaalainetes, sellest ka otsus minna ülikooli õppima elektroenergeetikat. Pärast põhiõppe läbimist võttis Henri lisaks veel ühe aasta ehk, nagu ta ise ütles, tahtis lihtsalt rohkem teada saada. See lisa aasta ning ülikool üldse jäid tal juhtunud õnnetuse tõttu lõpetamata. Kuid mitte sellest ei mõelnud murest murtud vanemad haigevoodi ääres. Kui kõigepealt oli küsimus selles, kas keset linna ülekäigurajal taksolt löögi saanud ja peaga vastu tänava äärekivi lennanud Henri jääb üldse ellu, siis hiljem kerkis küsimus, milline see elu saab olema.
Reaalsus oli karm. Henri oli koomas 55 päeva. Kui alguses toimus ravi Põhja-Eesti Regionaalhaiglas (PERH), siis 40 ravipäeva täitumisel saadeti noormees edasi Keilasse. Marianne võttis kuulda PERHi haiglaõe soovitust ja sõitis pojaga kaasa. See oli tark tegu. Vanemad olid juba mõistnud, et kui ise enda ja oma lähedase eest ei seisa, siis ei tee seda keegi. Keilas paigutati jätkuvalt koomas Henri samuti intensiivravisse ning vanemate jaoks algasid igapäevased sõidud Tallinnas asuva kodu ja Keilas lamava poja vahet.
Samal ajal kogus hoogu pikk ja kurnav kohtuprotsess, vastutusele tuli võtta taksojuht, kes Henrile ülekäigurajal otsa sõitis. Marianne ja Ingmar ei salga, et see oli neile mõlemale ränk katsumus. Poeg ei saanud enda eest seista, seega pidid seda tegema vanemad, mis polnud kerge, kui käes on elu raskeim aeg ning samal ajal tuleb end kaitsta alusetute süüdistuste ning teise poole tippjuristi eest. Kuigi kogu protsess läks kannataja poolele maksma palju raha, tervist ja närvirakke, tegi kohus siiski lõpuks otsuse ning õiglus seati jalule. Henril sellest mingit kasu polnud. Uue aasta algul koomast välja tulnud noormees ei saanud liikuda ega osanud rääkida. Vanemad pidid elus tegema suuri muudatusi, et pühenduda taas täielikult pojale. Nad olid justkui tagasi alguses, ainult ees ootav rada oli hetkel tume ja tundmatu.
Marianne ütleb, et kõige raskem oli alguses, kui Henri koju sai toodud. Mitte keegi ei andnud kaasa mingit juhendit, kuidas lamaja haigega kodus hakkama saada. Kuidas teda tõsta, keerata, pesta jne. Kõik tuli iseendal välja mõelda ja läbi proovida. Väga suur abi oli Henri kaugelt kohale sõitnud vanaemast, kes aitas, nagu oskas ja suutis. Üht-teist oli haiglast õdede pealt silma torganud ja meelde jäänud, kuid eraldi ei pakkunud keegi alguses nii vajalikku juhendamist. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et tegelikult aitaks selline nõustamine ja juhendamine ära hoida lähedaste traumad ja tervisehädad. Henri ema tasuks kogemuste omandamise eest on haige selg, mis enam koormust ei talu ja vajab regulaarset ravi.
Kodus käis suhtlemine Henri ja vanemate vahel alguses lihtsal jah ja ei meetodil. A4 paberite peale said mõlemad vastused kirja pandud ning Henri osutas siis vastates õigele paberilehele. Edasi tehti tähestik, millele osutades sõnad kokku pandi. Järgmiseks sammuks oli paberile joonistatud klaviatuur. Nagu isa Ingmar muheldes ütleb, klaviatuuri tunnevad tänapäeva noored paremini kui tähestikku. Suureks hüppeks edasi oli spetsiaalne arvutiprogramm, mis toimis nii, et trükid sõnad sisse ja arvuti ütleb need sinu eest välja. See aitas Henrit palju, sest oma vastuseid kuuldes püüdis ta neid ise korrata.
Samal ajal koduse elu korraldamisega püüdsid vanemad leida Henrile taastusravi võimalusi. Kes otsib, see leiab. Lisaks tuli lähedastel leida päevast aeg, et abivajajat edasi-tagasi sõidutada. Asjad kujunesid nii, et ema jättis töö ja isa palkas firmasse abijõudu, et endal jääks aega pojaga tegeleda. Käia tuli massaažis, logopeedi juures, füsioteraapias, kõnnirobotil ja mujal. Koos koduste tegevustega tuli kokku korralik tiheda päevakavaga töönädal. Kuid seda kõike tehti Henri taastumise ja arengu nimel. Ilmnema hakkasid ka väikesed edusammud, mis kõigile kolmele uut jõudu andsid. Oli selleks siis Henri esimene iseseisev tualetis käik või enda pestud taldrik. Edusammud olid need kindlasti.
2012. aasta suvel soovitati Henri vanematele Astangu keskust. See polnud perele võõras koht, varemalt olid nad Henriga juba keskuse basseinis ujumas käinud. Marianne meenutab, et talle avaldas kohe muljet see, kui hästi Astangu keskuses erivajadustega inimestesse suhtuti ning kui head tingimused olid seal nendega tegelemiseks loodud. Seega pikka mõtlemist ei olnud ja sügisel 2012 tuli Henri taastumiskursusele.
Vaatamata suurtele ootustele polnud algus kerge. Henri liikumine oli kehv, tasakaaluga oli raskusi ja jõud kippus kiiresti
