haaras Jan Villu õlgadest, sest kuskilt mujalt polnud kinni hoida.
„Appi! Mu jalad on juba täitsa märjad!” hüüdis Jan.
„Mul ka, aga päris põhja see ikka ei vaju,” rahustas Villu.
Villu hakkas parve toikaga vaikselt edasi tõukama. Kalda ääres oli vesi väga madal ja see oli lihtne, kuigi parv liikus vaevaliselt. Jämedad ja rasked pakud istusid sügaval vees ja tegid liikumise aeglaseks.
Kui poisid olid jõudnud kaldast umbes kümne meetri kaugusele, teatas Villu murelikult: „Jan, vaata, toigas läheb juba nii sügavale, et ma ei ulatu varsti enam põhja.”
Selle peale polnud poisid ehitamistuhinas tulnud, et vesi võib tiigi keskel sügav olla, ning seepärast tulnuks tõukamiseks pikem kaigas võtta.
„Proovi natuke veel lükata, varsti peaks ju jälle põhi tõusma hakkama, saar tuleb lähemale,” utsitas Jan sõpra. Tal oli peas ainult üks mõte: jõuda saarele, muu polnud praegu tähtis.
Villu kükitas ja surus toika põhja, nii et ainult väike jupp jäi pihku. Ja siis, kui ta tahtis toigast põhjast välja tõmmata, etuut tõuget alustada, jäi see ootamatult kinni.
„Aih, ma ei saa seda enam kätte, see on mudasse kinni jäänud,” kaebas Villu.
Ta pingutas veel. Parv liikus vaikselt edasi, Villu aga ei lasknud toikast lahti. Kõigest jõust pingutades unustas kükitav Villu tasakaalu hoidmise, lõi kõikuma ja…
Enne kui Jan jõudis Villu aitamise peale mõeldagi, vajus parv tema jalge alt ära ning ta prantsatas maoli vette. Villu kukkus sinnasamma, toigas ikka veel tugevalt pihus. Parv aga liugles koormast vabanenuna poistest üha kaugemale.
„Ah sa poiss!” karjatas Jan.
Poistel polnud aega lobiseda. Jan proovis jalgu põhja panna, aga ei ulatanud. Riided tegid ujumise raskeks ning Janil hakkas hirm. Ta sumas nagu oskas – ta polnud sugugi hea ujuja. Koerastiiliga sai küll hästi hakkama, aga ilma veest raskete riieteta. Jan võttis kogu jõu kokku. Villu oli temast juba mööda ujunud ning kaldale lähemal.
„Jõuad ikka?” küsis Villu, kes oli Janist paari meetri kaugusel. „Tule natuke veel, mul on siin juba jalad põhjas,” julgustas ta sõpra.
Jani viimane pingutus viis sihile ning Villu õlast haarates julges ta jalad põhja sirutada.
„Uhh! See oli päris jube,” teatas Jan hingeldades.
Kohmakate ujumisliigutustega sumasid nad kaldani, vinnasid end heinatuttidest kinni haarates üles, heitsid kõrgele heinale ja puhkasid mitu minutit.
„Noh, nüüd me vähemalt teame, et pakkudest ei maksa parve teha, vähemalt kahemeheparve mitte,” teatas Jan. Poisid hakkasid kõva häälega naerma. Nad olid parajad soss-sepad.
Janile meenus taas Robinson Crusoe, kes õppis vigadest.
„Oleme ikka ühed Robinsonid küll!” lausus ta.
„Mis Robinsonid?” ei mõistnud Villu, millest Jan räägib.
„Ah ei midagi…” sõnas Jan naeratades.
Sõbrad tilkusid veest ja riietele oli jäänud mingi roheline kirme.
„Näed, pole see vesi puhas midagi,” ütles Jan.
„Jah, haiseb kah, aga ju see on vetikatest,” nentis Villu. „Aga noh, solk ei tapa.”
„Solk jah, ma küsisin isalt, mis tiigid need on. Isa ütles, et kogu see vesi on tulnud Kelleri vetsudest,” jagas Jan nüüd oma teadmisi.
„Ei usu, tõesti või?”
„On-on! Isa ütles, et need on settetiigid, kus must vesi settib. See tiik on natuke puhtam, aga too teine on päris must.”
„Ah, vahet pole,” sõnas Villu.
„Pole jah, aga tuleb ikkagi vette kukkumisest hoiduda. Tuleb korralik parv ehitada. Tead, Villu, tundub, et me peame kellegi veel kampa võtma.”
Villu mõtles hetke.
„Me ei saa üksi hakkama,” jätkas Jan.
„Kui suure parve me siis ehitame, et kahekesi hakkama ei saa?” uuris Villu.
„Ma ei tea, aga vaata, need pikad palgijupid seal metsa ääres, need on päris rasked ja neid tuleb sealt palju ära vedada. Parem oleks, kui meid oleks rohkem. Võib-olla isegi neli,” seletas Jan sõbrale.
Villu vaikis ja mõtles.
„Aga kelle me peaksime kutsuma?” kostis ta hetke pärast.
„Ma mõtlesin, et Silveri võiks kutsuda. Ta on päris tugev ja lahe tüüp,” pakkus Jan. „Ja võib-olla Mardi, temaga saab alati nalja ja ta pole mingi pugeja ka.”
Villu kahtles. Ta tõusis, tõmbas märja särgi seljast, kloppis seda ning heitis selle heina peale kuivama.
„Nojah, käivad kah,” ütles ta mokaotsast. Villu oligi pika mõtlemisega ja vähese jutuga poiss. Ta vajas otsustamiseks aega.
„Äge! Lähme siis koju. Ma lähen õhtul Silveri ja Mardi juurest läbi ning homme tuleme korralikku parve ehitama,” teatas Jan ja venitas end püsti. Ta korjas tööriistad kokku ja pani põõsa alla, tõmbas heina peale ning astus paar sammu eemale, et vaadata, ega asjad ei jäänud paistma. Kõik oli korras, polnud karta, et keegi need leiaks.
Märgade riietega ja haisedes jätsid kaks sõpra tiigi ja ihaldatud saare selja taha, et järgmisel päeval tagasi tulla ning plaani jätkata.
PARVEEHITAJAD PANEVAD KAMBA KOKKU
„Mis sa homme teed?” küsis Jan, nagu räägiks millest ki täiesti mõttetust, ja toetus õlaga vastu Silveri välisukse piita.
„Mis siis on?” küsis punapäine ja pikka kasvu Silver hooletult vastu, sügades samal ajal selga. Ta oli Janist peajagu pikem turske kuju.
„Meil on Villuga üks lahe mõte ja mõtlesime, et sa võiks kampa tulla. Ja Mardi võtaks ka,” jätkas Jan.
„Kuule, poiss, kes sul seal on?” kostis toast Silveri ema hääl.
„Jan,” vastas Silver.
„Kutsu ta sisse, mis te seal ukse peal passite.”
„Olgu, lähme siis tuppa,” kutsus Silver sõbra endaga kaasa.
Jan teadis juba, mis Silveri toas juhtub. Silver elas ühes toas koos kahe noorema õega. Vanem neist oli Jani klassikaaslane, noorem aga päris väike ja hirmus tüütu. Alati oli ta jalus ja tahtis kuulata, mida poisid räägivad. Tavaliselt lõppes see sellega, et Silver hüüdis midagi umbes niisugust: „Vaata, sul on putukas voodi peal!” Sellele järgnes kohutav kisa ning tüdruk oli toast kadunud nagu keravälk. Putukaid kartis ta üle kõige maailmas ja nendega hirmutades sai Silver õest hoobilt lahti.
