endast suurt rahalist kaotust. IT-mehe õlal olevas arvutikotis oli töövalmis arvuti, teisel mehel spordikott tööriistadega.
Maja pidi olema tühi ja eeldatavalt keelduvad ka turvafirmad laamendamise tsooni sisenemast. Juhul, kui turvatöötajad või politsei peaks majja sisenema, oli kahe Igori poisi ülesanne neid takistada ja õigest sihtmärgist kõrvale meelitada.
Igor ega keegi tema meeskonnast ei teadnud, et majas siiski viibis üks inimene. Selleks oli majandusosakonna 55-aastane spetsialist ja kaitseliitlane Mart. Ta oli leppinud ülemustega kokku, et jääb igaks juhuks majja valvesse, sest ta sisetunne aimas halba. Ta lubas olla nii kaua maja peal, kuni olukord Tõnismäel rahuneb. Ta oli kaasa võtnud oma isikliku relva. Lihtsalt igaks juhuks, kui peaks mingiks jamaks minema.
Igor lähenes koos teise poisiga ootajatele. Esimeste akende purustamisest maja esiküljel oli möödunud minut ja kaks Sergei Astafjevi rühma võitlejat laamendasid seal edasi. Igor võttis spordikotist kangi ja teatas Sergeile: „Siseneme.“
Kolme professionaalse löögiga oli ukseklaas täielikult lõhutud. Rühm sisenes hoonesse.
Samal ajal istus Mart Sigur majandusosakonna ruumides arvuti juures, millest oli võimalik näha ruumide uste avamist ja signalisatsiooni rakendumist. Ta oli helistanud juba politseisse maja akende sisseviskamise kohta. Nüüd märkas ta kõrvalsissepääsu signalisatsiooni käivitumist ja mõnekümne sekundi pärast ühe vaheukse avanemist. Mart Sigur otsustas asja ise uurima minna. Ta valis uuesti oma mobiiltelefonilt 110 ja väljus kabinetist. Koridori jõudes surus ta telefoni pea ja õla vahele ning võttis kabuurist oma isikliku relva. Igaks juhuks tõmbas ta kuuli rauda ja eemaldas ka kohe kaitseriivi, sest telefonikõne ajal ei oleks selleks pruukinud mahti olla. Ta liikus vaistlikult serveriruumide poole. Politseiliinid olid ülekoormatud, endiselt oli kuulda kutsuvat tooni. Ta oli jõudnud serveriruumide juurde, kui torust kostis politsei häirekeskuse operaatori hääl: „Politsei kuuleb.“
„Helistan Statistikaametist. Mul on tunne, et meie majja on sisse murtud,“ andis Mart oma teate edasi.
„Olete selles kindel või see tundub ainult teile?“ küsis dispetšeri naishääl häirekeskusest.
„Päris kindel saan olla umbes minuti pärast,“ ütles Mart, kui koridori teises otsas käis raks ja seejärel suurem mürts ning avanes vaheuks koridori lõpus. See oli lihtsalt toore jõuga maha murtud. Uksest sisenesid kolm meest, esimesel oli kang käes ja ta lähenes otsustaval sammul.
„Nüüd olen kindel, neid on vähemalt kolm,“ ütles Mart torusse, lasi telefoni kaelapaela otsa rippu langeda ja karjus.
„Peatuge või ma tulistan“
Kaks tagumist meest peatusid, esimene liikus kindlalt edasi.
Mart karjus nüüd vene keeles: „Tulistan. Kaitseliit,“ ja vajutas päästikule.
Kuul lendas umbes pool meetrit esimese mehe peast mööda, raksatas vastu seina ja tabas rikošetist kolmandat arvutikotiga meest jalga. Mees röögatas, haaras jalast ja vandus vene keeles. Esimene mees peatus lõppuks ja hakkas vaikselt taganema. Teised mehed põgenesid vaheukse tagusesesse koridori. Esimene mees viskas kangi käest, keeras selja ja hakkas vaheukse poole jooksma.
„Seisa! Muidu tulistan!“ karjus Mart.
Mees peatus umbes meeter uksest. Mart haaras vasaku käega vahepeal paela otsa rippu vajunud telefoni, et jätkata kõnet, kui teiselt poolt koridori lajatas lask. Ukse peal olnud mees hüppas vaheukse taha varju, Mart põgenes aga poolteist meetrit tagasi koridori nurga taha. Ta ei saanud õnneks pihta. Mart võttis uuesti toru: „Mul oli sissetungijatega tulevahetus. Ma kardan, et neil on kindel eesmärk ja nad ei kavatse kohe majast lahkuda,“ teatas Mart politsei juhtimiskeskusse.
„Saime aru, teie juurde liigutakse. Öelge täpselt, kus te majas asute,“ paluti politseist informatsiooni.
Mart seletas oma täpse asukoha ja tee, kustkaudu sissemurdjad olid sisenenud. Siis kuulis ta ülemisel korrusel ukse murdmise raginat. Politsei palus Mardil ennast kusagile ära peita, kuni politseiüksus kohale jõuab. Politseist lubati talle helistada, kui on õige aeg välja tulla ning kästi telefon kindlasti hääletule režiimile panna.
Mart liikus mööda koridori viis meetrit tagasi naiste WC-ni ja peitis ennast ühte kabiini. Ta jäi, relv laskevalmis, ootele. Alles nüüd tundis ta, kui kiiresti süda peksab, ja et vererõhk on tõusnud väga kõrgele.
Igor redutas vaheukse taga peidus ja mõtles, mida edasi teha. Sisenemine oli läinud libedalt. Umbes kahe minutiga olid nad jõudnud koridorini, kus asus serveriruum ja siis, nagu selgest taevast, saabub mingi relvastatud kaitseliitlane. Selge oli see, et kui ta ei oleks peatunud, oleks tal praegu kuul keres. Kuradi kaitseliidu fanaatikud, need nalja ei tee. Õnneks ei löönud Dmitri verest välja ja andis tulistamisega tekkinud üllatusmomendiga talle põgenemise võimaluse. IT-spetsialist oli pihta saanud ja asja tõsidust oli vaja uurida. Mees oli näost valge ja šokis.
„Mis teil seal toimub?“ kostis kõrvaklappides Sergei hääl.
„Majas oli kaitseliitlane, tekkis tulevahetus, spetsialist on haavatud,“ teatas Igor Sergeile ja vaatas haavatu jalga. Ta rebis püksid vigastuse kohalt lõhki. „Tundub suhteliselt kerge reiehaav olema, riivakas vist, õmblemist on vaja ja verd võib pingutuse korral ka palju tulla. Tundub, et suuremad veresooned on terved. Pärast majast väljumist on vaja arstiabi. Teen esmase sideme.“
„Kas jätkate operatsiooni?“ küsis Sergei.
„Jätkame, aga kas täies mahus, selgub mõne minuti pärast. Tegelen kõige pealt esmaabiga.“ Igor lõpetas vestluse Sergeiga.
Igorile meenus teel nähtud koridori ehitatud klaaskabiin ja selle akende ees rippuvad laiad ülalt alla suunduvad tekstiilist ribikardinad. Ta andis Olegile käsu tuua sealt üks meetrine jupp. Ise otsis spordikotist rulli halli „elevandi teipi“. Järgnevalt lõikas haavatul püksisääre haava ümbrusest lahti ja eemaldas selle.
„Kas koridoris on liikumist?“ küsis Igor Dmitrilt, kes, relv käes, piilus koridori.
„Ei ole. Ta räägib vist telefoniga nurga taga, sest on kuulda vaikset jutukõma,“ vastas Dmitri.
Oleg oli kardinaribaga tagasi jõudnud. Igor lõikas kardinast tüki ja asetas selle topeltkihina haavale, mis oli hakanud juba tugevalt veritsema. See näitas, et esimene šokk on möödumas. Oleg hoidis lappi paigal ja Igor tõmbas, teibi, ümber reie keerutades, tihkelt kinni.
„Kuidas on? Kas saad liikuda?“ küsis Igor IT-spetsialistilt.
Mees tõusis ja proovis käia.
„Valus on, aga saan.“
„Kuidas peaga on? Mõte töötab? Serveriruumis hakkama saad?“ küsis Igor.
„Ma loodan, et saan. Püüan ülesandele keskenduda,“ vastas haavatud IT-spetsialist.
„Dmitri, sina valva siin, mina lähen ringiga teisele poole koridori otsa ja murran sealt sisse. Sisenedes tulistan kohe. Selle peale peaks ta sinupoolsesse koridori otsa hüppama. Siis võtad ta maha. Kui ma ütlen, et tee on puhas, siis Oleg toetab haavatut ja toob ta kohale. Sina, Dmitri, jääd koridori otsa valvesse,“ andis Igor instruktsioonid edasi ja läks ringiga koridori teise otsa poole.
Ta oli eelnevalt korralikult uurinud maja plaani ja oli siin varem ka käinud, kui majas oli asunud kuritegeliku maailma ühiskassa. Ta murdis kiirelt maha kaks koridori vaheust ja oligi koridori teises otsas. Ta tulistas.
