style="font-size:15px;"> Siis kostis telefonist Sergei hääl.
„Kõrvaltänavast saabuvad kaks politseibussi. Me võtame nad kivirahega vastu.“
„Läheme objekti avama, kaitseliitlane on kadunud,“ vastas Igor.
Igor haaras mahavisatud kangi ja üritas serveriruumi lukke maha murda. See ei õnnestunud. Tuli paigaldada eelnevalt ettevalmistatud suunatud lõhkelaeng.
Igor hakkas seda paigaldama, kui kuulis kõrvaklappides pauke ja Sergei vandumist.
„Raisk, see on relvastatud eriüksus. Vähemalt viis meest, täisrelvis, sisenes samast uksest, kus teiegi majja läksite. Meile anti pürotehniliste efektlaengutega ja pisargaasigranaatidega tuld. Tõmmake sealt kohe minema.“
Igor andis käsu viivitamatult lahkuda ja Dmitril neile järgneda. Laeng jäi ukse külge ja seda ei olnud aega lõhata.
Mehed jooksid maja teise tiiba ja laskusid esimesele korrusele. Igor pidas pidevat sidet väljas oleva Sergeiga, et kohale saabunud politseile mitte sülle joosta. Igor haaras IT-spetsialisti kaenlasse, sest too ei jõudnud piisavalt kiiresti liikuda. Nad murdsid maha ühe esimese korruse kabinetiukse ja hüppasid kabineti aknast välja. Neile suundusid vastu kaks Sergei võitlejat, kes aitasid nad üle tänava Maksuameti taha. Sealt liiguti läbi hoovide Wismari tänavale, kuhu Igor oli palunud kutsuda auto haavatu transpordiks.
Auto juba ootas kokkulepitud kohas. Haavatu pandi tagaistmele, arvuti ja spordikott pagasiruumi. Enne koti ärapanemist võttis Igor sealt oma jahinoa ja pani nahkjope põuetasku.
Auto sõitis minema, ühte kesklinnast mitte kaugel asuvasse ilukliinikusse, kuhu oli üles seatud ajutine esmaabipunkt koos lihtsamate operatsioonide võimalusega.
Igor Mogilnõi helistas Vitali Gerassimovile ja teatas operatsiooni ebaõnnestumisest. Vitali kutsus Igori enda juurde autosse, arupidamisele kino Kosmos taguses parklas. Ta lubas neile rollerid järele saata, kuid käskis neil Suur-Ameerika tänava kaudu jalgsi tulema hakata. Igor suundus jalgsi koos oma poistega Endla ja Suur-Ameerika risti poole, vältides eeldatavalt kõige kuumemaid punkte linnas.
WOODSTOCKI RÜNDAMINE JA GANINI TAPMINE
Kell oli kümme neljapäeva 26. aprilli õhtul. Vitali oli käinud uurimas olukorda Tõnismäel ja seisis Tõnismäe tänava otsas üle Pärnu maantee. Tuvi tänava otsas käis veel korralik madin, aga osa inimesi oli valgunud Pärnu maanteele. Inimesed tegelesid kergemate vigastuste ravitsemise ja vere pühkimisega. Paari inimest talutati kaaslaste vahel. Arvatavasti olid nad kas kivi või kumminuiaga vastu pead saanud. Mässajad olid agressiivsed, aga siiani olid majade aknad veel terved. Mõned prügikastid olid pikali ja mass karjus: „Rossija! Rossija!“. Vitali helistas Jevgeni Jemeljanovile ja kutsus ta välknõupidamisele.
Möödus mõni minut ja Suur-Ameerika tänavalt lähenes kolm rollerit. Igor saatis oma poisid kümmekond meetrit edasi bussipeatuse poole ja ise jäi Vitali juurde andma ülevaadet Rahvastikuregistris toimunust ning viimasest seisust Endla tänaval. Minuti pärast saabus ka Jevgeni Jemeljanov.
„Ma näen, et Tõnismägi on puhtaks tehtud. Tuleb alustada järgmist etappi,“ alustas Vitali nõupidamist.
„Siin on vist, jah, asi ammendumas. Politsei ei ole viimased kümme minutit oma positsioone edasi nihutanud. Endla tänaval käib kõva andmine. Seal segavad tegevust ametite töötajad, kes näiteks mõni hetk tagasi nurjasid maksuameti fuajee süütamise. Tõnismäe tänav on praeguseks segi pekstud,“ kandis Jevgeni ette.
„Kuidas ohvritalledega lood on?“ küsis Vitali.
„Kaks neist, Andrei Nikulin ja paarikese kontaktisik Vadim, jäid tänavale meelemärkusetult lamama ja politseiahelik astus neist üle. Loodetavasti on nad surnud. Ivan Kuzminil tundub olevat väga kõva pea. Ta sai kiviga pihta ja pärast korralikult politseilt nuia, aga pilti eest ära ei visanud. Politsei viis ta minema. Kahjuks on ka meil kaotusi. Üks võitleja sai juhusliku kiviga nii õnnetult vastu pead, et kaotas meelemärkuse ja rahvas trampis tal taandudes peal. Jäi samuti politseiaheliku taha tänavale lebama. Lisaks on kaks meest veel kivide ja nuiade tabamustest rivist väljas. Ootavad arstlikuks ülevaatuseks transporti, seal haljasala serval,“ ütles Jevgeni ja osutas Rahandusministeeriumi esisele haljasalale.
„Palju sinu arvates üldse vigastatuid on?“ küsis Vitali.
„Arvestatavaid vigastusi on saanud umbes kolmkümmend inimest. Väikeste vigastustega inimesi on kordades rohkem. Vaata ise. Kolmandik siin töllerdajatest on mingi kriimu või muhuga,“ vastas Jevgeni.
„Läheme üle järgmisesse etappi, linna purustamise etappi. Jevgeni, tõmba osa oma mehi politseiahela juurest alla Pärnu maanteele. Igor, sinu poisid võiksid esimeste akendega otsa lahti teha. Juhite rüüstamise laine mööda Pärnu maanteed vanalinna poole. Vahepeal ründate Woodstocki baari.
Taktika on järgmine. Jevgeni peab oma üksusega massi enne Vabaduse väljakut kinni, soovitab külastada Westmanni poodi ja võtta Ansipi kulul mõned joogid. Kui piisav mass on koos, siis kutsute inimesi neonatse peksma ja lähete Vabaduse väljaku poolt rünnakule. Ohvritalled organiseerige loomulikult esiritta. Igor läheb oma poistega teisele poole pubi, Sakala tänava otsa ja hoolitseb selle eest, et nad baarist jalga ei laseks. Saadame sulle lisaks appi osa turvafirmade meestest,“ lõpetas Vitali instruktsiooni.
„Millal me Woodstocki ründamise lõpetame ja kuidas vanalinnaga jääb?“ küsis Jevgeni.
„Lõpetate, kui Woodstock on põlema süüdatud, ja sealt mingit vastupanu ei osutata. Loomulikult, kui politsei teeb ülesande ilmvõimatuks, ei ole mõtet lõpmatuseni punnitada. Vanalinna võiks suunata kohe inimesi, kes ei taha või ei mahu Woodstocki ründama minna. Sa võiksid mõned mehed panna seda korraldama. Nii saaks ühtlasi politsei vastutegevust killustada. Pärast Woodstocki tuleb kõik vanalinna suunata. Mõned võiksid möödaminnes ka Estonia teatri aknad sisse visata.“ Vitali pidas pausi ja jätkas: „Annan teie käsutusse kolm rollerimeest, kes teavitavad ümbruskonnas toimuvast ja toovad vajadusel bensiinijaamast Molotovi kokteili toorainet. Esialgu kõik. Kas on küsimusi?“
Jevgeni Jemeljanovil ja Igor Mogilnõil küsimusi polnud ja nad läksid liikvele.
Igor andis poistele juhised ja minuti pärast olid nad kino Kosmos ühistranspordi peatuses, kuhu oli kogunenud umbes kolmkümmend noorukit. Nad lammutasid peatuse istepingi ja viskasid tükid R-Kioski pihta. Dmitri võttis pingilaua ning lõi selle läbi kioski akna ja kaitsevõrede.
Kõrval seisnud Oleg virutas jalaga kioski aknasse ja karjus: „Täna on kõik meie oma! Tasuta! Võtke, vennad!“
Dmitri kangutas kaitsevõresse sellise augu, kust käsi lahedalt läbi mahtus ja tõmbas laua välja. Kohe leidus üks käsi, mis maiustuste järele küünitas.
Dmitri ulatas laua ühele tugevama kehaehitusega noormehele ja ütles: „Raiu endale ja teistele vajalikku kohta auk.“
Noormees läks oma auku raiuma suitsupakkide lähedusse. Teisigi noori tuli käepäraste vahenditega kioski lõhkuma.
Siis kostis Tõnismäe tänava otsast hüüe: „Linn on täna meie! Võtke seda, mida süda igatseb! Andsip maksab kinni.“
Loetud sekundite pärast lendasid sisse esimesed kaks akent teisel pool tänavat. Rünnati lõngakauplust ja riidepoodi.
Mõni hetk hiljem tormas kohtumispaigast mööda kümnepealine kamp, mis suundus
