väikeriigis end võõrastena tundvad, keelt mittevaldavad tegelased, kes peavad lugu verisest vägivallast läbi imbunud KGB autokraatlikust jõmmist ja lasevad vabas riigis elades kriitikavabalt oma ajusid pesta, tasudes siinviibimise eest sõimuga, üldse sobivad meie rahvale kaaslasteks? Rohkemaks nende armetu lame sõnavara ei küündi kui paariks fraasiks: oma isamaal elav ja töötav eestlane on kas natsionalist või fašist!? Kui niisugused tüübid meie riigikorda ei hinda, riigikeelt ei valda, moodustavad suure osa töötuist, miks see endise nõukogulase järeltulija tahab siin pesitseda? Miks tahetakse elada rahva keskel, kui siinne riigikord ja rahvas pole neile vastuvõetavad? Teid ootab suur ja rikas maa, pange Venemaal, omade keskel püsti unistuste elu, küllap saate siis ka teada, kui vastuvõetav on Kremlile teie püüdlik tegutsemisstiil.
Mina võin iga kell nii kõnelda, sest olen 19 aastat elanud venelaste keskel! Kui puutusin kokku põlisvenelastega, kes ei hüljanud oma kodumaist elupaika, sain teada, kui kõrgelt nemad meid tegelikult hindavad ja kui hästi meisse suhtuvad: «Te olete nii korralikud, teete kõik, mis ette võtate, väga hästi. Kui korras on teie maa, kui puhtad ja ilusad on teie kodud!»
Jah, teie, põlisvenelased, elate oma kodus, aga siia, võõrasse riiki pudenesid ja pugesid… Kes ja miks?
Miks pole Eesti juhtkond, valitsus ja riigikogu kandnud hoolt, et formaalseks kujunevast Eestist saaks ometi kord tõeline vabariik? Miks igatsetud kujutelm tõelisest vabariigist on muutumas täitumatuks muinaslooks?
Leedu rahvas on paarikümne aastaga jõudnud oma riigis viia muulaste protsendi viieni ja leedulaste sõnade järgi on nende elu läinud järjest paremaks. Leedu on Balti riikide seas löönud õitsele. Miks meil püsib võõraste vaenulike tegelaste protsent endiselt nii kõrge?
Kas arvate, et need viimased 157 000 venelast, kes lahkusid hiljuti Leedu vabariigist, pöördusid tagasi oma koju, Venemaale? Oh ei… Suurem osa neist sokutas end elama endisesse saksa linna Königsbergi, praegusesse Kaliningradi! Seega, homo soveticus’e probleem on märksa tõsisem kui meie poliitikute tühi lobisemine lõimumisest…2 Kus te olete, andekad tegusad ajakirjanikud, meie neljas võim? Kes keelab teil avalikustamast, miks valitseb siinses riigis totakas müüt, nagu oleksid kõik, sealhulgas demokraatliku riigi võimu juurde trüginud ja end mõnusalt sisse seadnud karjäärikommunistid ja KGB tegelased jõhkra Vene okupatsiooni õnnetud ohvrid? Tasuks siiski uuesti üle vaadata kas või 1991. aasta Savisaare-Bakatini ja Vare-Šironini üldsõnalised, praegusele Eesti riigile erakordselt kahjulikud lepingud!
Eesti rahvas on alati austanud euroopalikke seadusi, pole eales tunginud kellelegi kallale, pole lõhkunud ühegi rahva identiteeti, pole rikkunud teiste riikide piire ega sundinud naabritele peale mõttetuid vägivaldseid ideoloogiaid. Meie rahvast on saatnud ühine soov elada ja töötada rahulikult omal maal, tõusta, lõpuks ometi 21. sajandil, tõelise omariikluseni, kus kõik, kes kaasa tulevad, hindaksid tööka põlisrahva tegusust, siinse mitmekesise looduse elusust, ja kus kõigil oleks tõepoolest hea elada. Eurooplaste kombel.
8
POOL ÖÖD OLI VEEL EES, ma lülitasin raadio välja, mässisin end sooja teki sisse, võtsin mugavama asendi, et lülituda kesköisesse uneringi. Mu maakodus viibimisel on teatud iseärasusi, millest pole olnud põhjust kõnelda, kuid nüüd tuleb vist ära rääkida.
Siia tulles olen ma juba mitu aastat võtnud kaasa vaid väikese raadio, teler ja internet jäävad alati linna, et vaim ja silmad saaksid pisut puhkust, et hoiduda eemale suurtest meediamullidest. Nii muutub maakodus toimetades mõte liikuvamaks, sulg väledamaks, kuid mis kõige olulisem, nii jõuan ma kähku taas oma elementi.
Märkamatult hakkavad mind siin saatma värvikad, teinekord üllatavalt sisukad unenäod. Linnas ei näe ma selgeid unenägusid, rääkimata värvilistest. Linnas ei ole hingel kunagi nii palju ruumi, et tõusta parajal hetkel õhku, veel vähem on põhjust hakata laulma. Lihtsalt niisama. Kuid siin on!
Tean, et nädala-paari pärast libisevad varahommikuti une ja ärkveloleku piirimail mu silme ette teab kust alguse saanud nägemuspildid. Kui viitsin vaadata või kui pakutakse midagi põnevat, lasen pildil vabalt voolata ja jälgides toimuvat, jõuan teinekord päris kummaliste avastusteni.
Pole sugugi võimatu, et inimese unenägusid ja piltnägemusi kureerib unikaalne varjatud paralleelmaailm, avades vaid korraks uneriigis viibija hinge varjatud külgi, milleni päevases olmemelus kunagi ei jõuta. Kohati näib, nagu libiseksin vabalt voolava pildi kaudu hiiglasliku inimvõrgustiku ürgse alge rüppe, kahjuks kestab imeline seisund väga lühikest aega, tavaliselt mõne sekundi. Niipea kui pingutan ja üritan kingitud pildisaagat lähemalt uurida, tuhmub ekraan, ja kunagi ei tea, millal tullakse sulle uuesti külla.
Seekord köitis mind vastu varahommikut nähtud uskumatu unenägu. Ma istusin teisel pool suurt, vist tammepuust voolitud kirjutuslauda vastamisi Lennart Meriga, kes oli kutsunud mind oma koju. Olin juba valmis üles tähendama, et mind oli kutsutud vestlema, tegelikult, kui järele mõtlen, peaksin väljenduma täpsemalt: unenäos olin ma tema nõudlike küsimuste tules.
Järgnevatel päevadel sukeldusin üleelatud unenäolisse miljöösse, rabavalt sisutiheda sündmuse mõju kestab tänaseni. Hakkan juba uskuma, et unenäost alguse saanud tagasivaatelised pildid on mu mälu nii elavdanud, et suudan pool sajandit hiljem silmitseda päris lähedalt kunagisi läbielatud sündmusteahelaid.
Tunnistan, kuigi olin aastatetaguseid sündmusi elanud mõnikord emotsionaalse suurejoonelisusega läbi, polnud ma varem ette veere-tatud olukordade üle põhjalikult mõelnud. Kunagi pole ju selleks aega! Nüüd surusid järsku Lennart Meri esitatud küsimused peale teab kust esile kerkinud mälestusi ja nähtud unenägu pööras kogu mu plaanitud maaelule ette uue sisu.
Kui hommikul ärkasin, nagu ikka, kella viie paiku, tundsin esialgu, nagu oleks mulle korraldatud värskendav verevahetus. Hing tulvil lusti ja kirge, mõte reibas, meeleolu kõrgustes. Haarasin voodi kõrvalt toolilt märkmiku ja pastapliiatsi, et kähku ja võimalikult üksikasjalikult panna äsja üleelatu kirja.
Uneaega maha jättes on vahetu meenutusvõime suisa filigraanne, minul küll. Haarav unenägu oli muutnud mu ülimalt aktiivseks, kribisin ootamatult kogetu paberile, endal sisimas tunne, nagu oleksid sel ööl mind külastanud universumist pärit haldjad.
Õnneks mäletasin palju. Seejärel, pärast esitatud küsimuste kirjapanekut, valisin välja ja panin mängima Led Zeppelini heliplaadi võrratu kitarrisoologa loo «Tea for One» ning küsisin hommikukohvi ajal eneselt korduvalt: miks just mina? Miks võttis Lennart Meri mind vastu, miks esitas ta vaat et ajalooliselt teravaid küsimusi, millest kumas läbi ta eriline nõudlik toon, mulle täiesti uudne elamus? Miks ilmutas ta end nüüd, üle seitsme aasta pärast lahkumist teispoolsusesse, mil meie ühiskonda tiritakse rahvaga arvestamata ja rahvalt luba küsimata mingisse umbmäärasesse pseudoturvalisse ringi?
Viimased paarkümmend aastat on mu elu kulgenud omaette ja üsna rahulikult, niisuguse nõudlikkusega pole ma kokku puutunud kaua-kaua, kui üldse.
Meri lausete taga tajusin kohati temale omast irooniat ja teravust, aga ma ei lasknud sellest end segada, olin kikkis ja püüdsin nagu pai koolitüdruk vastata täpselt, kuigi vist mitte sugugi lühidalt. Loodan, et suutsin olulise osa meie müstilisest koosviibimisest taastada, kuid tunnistan siiski, et mõni ta küsimus ei tulnudki meelde. Kui edaspidi unes üleelatust meenub veel midagi, millele olin hingepüüdlikult vastanud, ehk saan siis jälile ka ununenud küsimustele. Tema viimane lause aga kumises veel ärgates kõrvus.
Lennart Meri oli kutsunud oma abikaasa Helle kabinetiuksele ja palunud tuua meile teed. Huvitav, miks suur kohvijooja soovib teed, ega ometi minu pärast, vilksatas läbi pea. Helle tuli kabinetti, asetas kaks kaunist portselantassi meie ette ja valas kannust tassidesse
Leedu president Valdas Adamkus kuulutas 1998. aasta suvel välja seaduse, mille artikkel 1 põhjal on kogu NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee kuritegelik organisatsioon, pannes Leedu okupeeritud vabariigis toime sõjakuritegusid, genotsiidi, repressiooniakte, terrorit ja poliitilist tagakiusamist.
