on tal kehv nagu minulgi ja ta kannab õhukesi pükse, paljas pitsipuru. Räbalad armukese meeleheaks. Paneks ta flanellpüksid jalga, prooviks vaid, mees kohe röökima: miks sinus elegantsi ei ole! Mul on oma Matrjonast isu täis, küllalt olen ma flanellpükstega vaeva näinud, nüüd on lõpuks minu aeg tulnud. Nüüd olen ma esimees ja kõik, mis ma kokku varastan, kulutan naiste ihu, vähjakaelakompude ja Abrau-Durceau peale. Sest olen nooruses küllalt nälgida saanud, aitab mulle küll, ja hauatagust elu pole olemas.
Kahju on mul temast, oh kui kahju! Aga endast on mul veel rohkem kahju. Ma ei ütle seda kui egoist, oh ei, vaid sellepärast, et meie tingimused ei ole tegelikult ikka sugugi võrdsed. Temal on vähemasti kodus soe, aga mina, jah, mina… Kuhu on mul minna? U-u-u-u-u!..
“Kutsa, kutsa, kutsa! Šarik, kuule, Šarik… Mis sa niutsud, vaeseke? Kes sulle liiga on teinud? Oeh…”
Vinge tuisk, see nõiamoor, kolistas värava kallal ja uhas oma luuaga preilile vastu kõrvu. Keerutas seeliku põlvini, näitas kreemikaid sukki ja halvasti pestud pitspesu kitsukest viirgu, lämmatas sõnad ja mattis koera endasse.
Jumal küll… Missugune ilm… Oih… Ja kõht valutab. See on muidugi soolaliha, see soolaliha. Millal see kõik ometi ükskord lõpeb?
Pea kummargil, sööstis preili rünnakule, murdis värava vahelt välja ja tänaval tegi tuisk temaga tirelit, pillutas ja keerutas, kuni lumekeeris ta kaasa viis.
Peni jäi kangialusesse, kõrvetatud külg valu täis, litsus enda vastu külma müüri, nii et hing jäi kinni, ja tegi kindla otsuse, et ta ei lähe siit enam kuhugi, kärvab siinsamas kangialuses. Meeleheide rõhus ta maadligi. Tema meel oli nii kibe, südamevalu, üksindus ja hirm nii suured, et koerapisarad, peenikesed nagu tanguterad, pudenesid silmist ja kuivasid otsekohe. Rikutud küljel oli karv viltjateks kokkukülmunud kamakateks vanunud, nende vahelt paistsid pahaendelised punased kõrvetuslaigud. Kui vaimuvaesed, nürimeelsed ja julmad on kokad. “Šarik” – ütles see neiuke… No mis kuradi Šarik tema ka on? Šarik on ümmargune, ületoidetud ja rumal, sööb herkuloputru ja pärineb kuulsatest vanematest, aga tema on tokerjas, räsitud solge, lahja ringiaeleja, kodutu krants. Nojah, hea sõna eest olgu ta igatahes tänatud.
Heledasti valgustatud poes üle tänava mürtsatas uks ja selle vahelt ilmus nähtavale kodanik. Just nimelt kodanik ja mitte seltsimees, pigem koguni – ja kõige tõenäolisemalt – härrasmees. Tuleb lähemale, ja selge see, härrasmees. Te arvate viimati, et ma otsustan palitu põhjal? Jama. Palitut kannavad praegusel ajal üsna paljud proletaarlased. Tõsi küll, kraed pole need õiged, sellest ei maksa rääkidagi, kuid eemalt vaadates võib segi ajada. Silmad on need, mida ei saa segi ajada, ei ligidalt ega kaugelt. Oo, silmad on üks väga oluline asi. Just nagu baromeeter. Kõik paistab ära – kelle südames valitseb suur põud, kes võib sulle heast-paremast saapaninaga ribide vahele virutada ja kes on ise kõige ees hirmul. Seda viimast orjahinge ongi vahel mõnus pahkluust näksata. Kardad, jah, – säh sulle. Kui kardad, ju siis oled ära teeninud… r-r-r… auhh-auhh…
Härrasmees astus tuisukeerises kindlal sammul üle tänava ja võttis suuna kangialusesse. Jaa, jaa, sellest paistab tõesti kõik välja. See mees haisvat soolaliha pugima ei hakka, ja kui seda talle kuskil lauale tuuakse, teeb ta sihukese skandaali, kirjutab lehte: mulle, Filipp Filippovitšile, on kõlbmatut toitu pakutud.
Ta jõuab lähemale, järjest lähemale. See mees saab volilt süüa ega varasta, see mees ei hakka jalaga virutama, aga ei karda ka ise kedagi, ei karda sellepärast, et tema kõht on alati täis. See härrasmees on vaimutöö tegija, tal on teravatipuline habemetutt nagu prantslasel ja hallid vurrud, uhked ja kohevad nagu prantsuse rüütlitel, kuid tuisk toob tema juurest santi lõhna. Sekka veel sigarit.
Mis imevägi see küll pidi olema, mis teda Keskliidu Kooperatiivipoodi ajas? Juba on ta siin… Mida ta otsib? U-u-u… Mida võis ta osta tollest närusest poeuberikust, temapäralt on ju terve Ohhotnõi Rjad? Misasja? Vors-ti. Härra, kui te vaid näeksite, millest seda vorsti tehakse, ei astuks te selle poe ligigi. Andke see vorst mulle.
Peni kogus oma viimase jõunatukese kokku ja roomas meeletuna kangialusest kõnniteele. Tuisk paugutas otsekui püssi tema pea kohal, heiskas õhku lõuendile maalitud hiigeltähed: “Kas noorendamine on võimalik?”
Loomulikult on see võimalik. Vorstilõhn noorendas mind silmapilk, kergitas kõhu maast lahti, uhas palavate lainetena mu kaks ööpäeva paastunud magu, see oli lõhn, mis võitis ära haigla; pipra ja küüslauguga hakitud märaliha jumalik lõhn. Ma tunnen, ma tean, tema kasuka parempoolses taskus on vorst. Ta seisab minu ees. Oo, mu käskija! Heida mulle pilk. Ma olen suremas. Oh seda meie orjahinge, nurjatumat saatust!
Peni tuli kõhuli roomates nagu siug, tema silmist tilkusid pisarad. Pange tähele, koka kätetöö. Aga te ei anna seda mulle miski hinna eest. Oh, ma tunnen ju väga hästi neid rikkaid inimesi! Ja ometigi – mis teil sellega teha on? Milleks on teil tarvis mädanevat hobuseliha? Ei taevas, ei põrgus, vaid ainult Moskvas kaubandusvõrgus võib seesugust mürki saada. Ja teie olete ju täna hommikust söönud, teie olete maailmakuulus teadusetäht tänu meeste sugunäärmetele. U-u-u… Mis küll ometi siin ilmas kõik sünnib? Paistab, et hinge heita on vist veel vara ja meelt heita on tõesti patt. Lakun tal käsi, mis mul muud üle jääb.
Salapärane härrasmees kummardus koera ligi, kuldraamid tema silmade ümber välgatasid ja ta otsis parempoolsest taskust välja valge pikerguse nutsaku. Pruune kindaid käest võtmata keeras ta lahti paberi, mille tuisk kohe oma meelevalda haaras, ja murdis tüki vorsti, mis kannab nimetust “Kraakovi eriline”. Tüki andis koerale. On alles omakasupüüdmatu isik! U-u-u!
“Vhüit-vhüit,” vilistas härrasmees ja käskis:
“Võta! Šarik, Šarik!”
Jälle Šarik. Nimi ära pandud. Aga kutsuge, nagu heaks arvate. Teie nii erakordse teguviisi tõttu.
Peni lõmpsas silmapilk vorstinaha ümbert, lõi nuuksatades hambad kraakovi maiuspalasse ja kugistas selle lupsti alla. Vorst ja lumi läksid tal veel hingekurkugi, nii et vesi tuli silma, sest oma suures apluses pidi ta äärepealt ka nöörijupi alla neelama. Veel ja veel lakun ma teie kätt. Suudlen pükse, mu heategija!
“Aitab esialgu küll…” Härrasmees rääkis nii järsult, nagu jagaks ta käske. Ta kummardus Šarikule lähemale, vaatas talle uurivalt silma ja kobas äkki oma kindas käega hellalt ja intiimselt koera kõhu alt.
“Ahhaa,” ütles ta paljutähendavalt, “kaelarihma ei ole ja see on väga kena, just sind mul vaja ongi. Tule minuga kaasa.” Ta nipsutas sõrmi. “Vhüit-vhüit!”
Tulla teiega kaasa? Kas või maailma otsa. Taguge mind oma viltsaabastega, ma ei ütle sõnagi vastu.
Kogu Pretšistenkal särasid tänavalaternad. Külg valutas talumatult, kuid Šarikul läks see aeg-ajalt meelest, sest ta oli tervenisti üheainsa mõtte võimuses – et see imeline kasukaga nägemus tal rahvamurrust käest ei kaoks ja et saaks mingil moel oma ustavust ja armastust üles näidata. Ja mööda Pretšistenkat kuni Obuhhovi põiktänavani sai ta oma seitse korda sellega hakkama. Suudles botikuid, Mjortvõi põiktänava hakul kohutas metsiku ulgumisega üht daami sedavõrd, et too posti otsa istuli vajus, paar korda kiunus haledalt, et kaastunne tema vastu ei kahaneks.
Mingi nurjatu, siberi vurhvi karvane hulkurkass kargas vihmaveetoru alt välja ning tabas tuisust hoolimata vorstilõhna ära. Šarikul läks silme ees mustaks, kui ta mõtles, et see jõukas veidrik, kes kangialustest haavatud penisid üles korjab, võib viimati, mine sa hullu tea, ka selle varganäo kaasa võtta, ja siis tuleb Moskva kaubandusvõrgu saadust veel jagama hakata. Sellepärast näitas ta kassile nii vihaselt hambaid, et too ronis põhisedes nagu auklik voolik mööda toru teise korruse kõrgusele.
