Kuidas Mari pettis sarvikut. Rahvaluule

      Ühel maril oli järve ääres kasvava männi otsas mesipuu. Kunagi oli sinna lennanud mesilaspere.

      Kui jõudis kätte aeg puust mett võtta, pani mari kotti köie, kirve ja kaapenoa, viskas püssi õlale, istus valge hobuse selga ja ratsutas mett tooma.

      Männi juurde jõudes hüppas ta hobuse seljast maha, võttis kotist asjad välja ja leidis, et köis on muutunud hapraks.

      Ta hankis niint1, istus järve kaldale ning asus rõõmsalt lauldes niinest köit punuma.

      Järves elas sarvik oma vana emaga.

      Sarvik kuulis rõõmsat lauluviisi, pistis veest pea välja ja küsis:

      „Milleks sa köit punud?”

      „Tahan järve sõlme tõmmata ning selle endaga kaasa viia,” vastas mari.

      „Aga kus mina siis oma emaga pean elama?” küsis sarvik.

      „Kus aga tahate,” naeris mari.

      „Armas mari, oota veidi, ma pean emaga nõu!” hakkas sarvik teda paluma.

      „Olgu, jookse siis,” vastas mari.

      Sarvik jooksis ema juurde.

      „Ema, mida pean tegema? Meie järve kaldal istub mari ja punub pikka köit. Ta kavatseb sellega järve sõlme tõmmata ja ära viia.”

      Ema mõtles ja ütles:

      „Tee marile ettepanek võidu joosta. Kui ta sind jooksus ei võida, siis jääb järv kohale.”

      Sarvik jooksis rõõmsalt mari juurde ja ütles:

      „Jookseme võidu. Kui sa mind jooksus võidad, siis on järv sinu, võidan mina aga sind, siis jäägu järv kohale.”

      Mari oli nõus. Ta hüppas hobuse selga ja ratsutas kärmesti minema.

      Sarvik jäi temast juba poolel teel maha ja jooksis ema juurde nõu pidama.

      „Ema, mida pean tegema? Mari haaras oma jalgade vahele valge hobuse ja jooksis kiiresti minema. Vaevalt suutsin ümber vaadata, kui ta oli juba silmist kadunud.”

      „Katsu temaga tihedas metsas võistelda,” andis ema nõu.

      Sarvik läks mari juurde. See istus kaldal ja punus rahulikult köit edasi.

      „Jookseme nüüd metsatihnikus võidu,” pani sarvik ette.