kui tähtis on keskklass – ametnikud, aparaat. Eriti veel tolles ülereguleeritud riigis. Nad kohe oskavad endid vajalikuks teha, alati, igal pool.
Või Stalin, kes 1930ndatel hakkas kogu Venemaa külarahvast kolhoosidesse ajama. Rikkad kulakud tuli muidugi Siberisse saata. Vaestele, kehvikutele, tuli soodustusi teha. Aga mida teha keskmikega? – nende kohta polnud mingeid ideid. Ja saigi nii, et just neist keskmikest tõusid juhid, kolhoosiesimehed, sovhoosidirektorid, peaspetsialistid. Keegi neid ei sallinud, kelleski nad usaldust ei tekitanud. Ometi oskasid nad endid vajalikuks teha.
Või kas siis Eesti NSV-s teisiti oli? Kohanemisvõime imesid võis näha juba esimestel okupatsiooniaastatel, aga tõelise apoteoosini jõuti 1970ndatel. 0,15 hektarit pandi kile alla ja kurgid veeti Leningradi turule. Kerkisid eramud, soetati autod, tehti karjääri. Isegi teooriaid arendati – näiteks et õige eesti inimene peabki astuma komparteisse, et siis võimule lähemal olles eesti asju paremini edendada ja muud sellist.
Ning mis juhtus aastail 1988–1991 mäletame juba hästi. Ei, ärge hakake rääkima vastupanuliikumisest, mingitest dissidentidest või vabadusvõitlejatest või isamaalikest aadetest. Nalja teete või? See oli ikka ju seesama keskklass – keskpärane, kohanemisvõimeline, ilma mingisuguste aadeteta, kohusetundlikud keskmisel tasemel ametnikud, kes olid kunagi õpilasmalevas, komsomolis, NLKP-s ja siis plaanikomitees või mõnes muus ametkonnas. Kui vaja, siis uutmist toetavas liikumises.
Kas keegi imestab veel, miks on näiteks Keskerakond nii populaarne? Ometi ju kõik kiruvad ja keegi justkui ei salli. Aga imestada pole millegi üle. See kõik on ju täpselt seesama lugu. Kogu aeg.
Ära sina sõida sõja ees,
ära sina sõida sõja taga.
Esimesed heidetakse,
tagumised tapetakse,
keskmised koju tulevad.
Politseitööst nii ja naa
Sõitsime sõbraga mööda Tallinnat. Ei jõudnud ta ära kiruda vastikut ja närvilist liiklust. Eriline häda pidi aga olema politseinikega, kes iga väikse asja pärast kohe norima hakkavad ja trahve teevad.
"Kuidas teil seal Taimaal on?" küsis ta lõpuks. "Kas kah norivad?"
"Nojah, ikka tuleb ette," ei teinud ma saladust. "Aeg-ajalt korraldavad kampaaniaid, et motikatega ilma kiivrita ei sõidetaks. Aga meil on seal mitut liiki politseid. Üks on näiteks turistipolitsei."
"Ah nii?" imestas sõber. "Nood siis hoiavad turistidel silma peal ja teevad neile trahve?"
"Einoh," pidin täpsustama, "see politsei on ikka selleks, et turiste abistada."
Sõbral oli veidi piinlik.
Tõepoolest, arutasime temaga hiljem, politsei töö peaks tõesti olema ju inimeste abistamine, neile turvalisuse pakkumine. Inimesed peaksid politseid usaldama ja nende poole siis pöörduma, kui on mingi mure või probleem.
Kui keegi on hädas, siis oleks ju loomulik, et politseinik märkab seda ning tuleb appi. Näiteks kui on kellelgi vaja lapsevankri või ratastooliga ületada tiheda liiklusega tänavat. Saab ju liikluse korraks peatada. Või midagi taolist.
Selle asemel loen Eesti lehtedest ikka, et see või teine abinõu on tarvitusele võetud selleks, et ükski õigusrikkuja ei pääseks karistuseta, et iga seaduserikkuja tajuks karistuse vältimatust jne. Ikka repressioonid, nagu vanasti, vene ajal. Eriti muidugi viimasel ajal seoses nende kiirust fikseerivate kaamerate paigutamisega maanteede äärde.
Eks need ole muidugi õigusfilosoofilised küsimused kuskiltpidi. Et mis siis õieti hoiab ära deviantset käitumist? Kas moraal ja muud kõrgemad vaimsed väärtused? Või lihtlabane hirm vahelejäämise ja karistuse ees? Kas karistuste karmistamine või tihedam kontroll vähendavad õigusrikkumisi? Ja kui vähendavadki, siis kas on see kooskõlas meie eetiliste printsiipidega?
Hakkasin vaikselt huvi tundma, mida siis Eesti seadused politsei töö kohta ütlevad.
Praegu kehtiva Politseiseaduse § 3 sätestab põhiülesanded: "Politsei tagab avaliku korra, kaitseb inimeste ja organisatsioonide seaduslikke huvisid, tõkestab kuritegevust, teostab kuritegude kohtueelset uurimist, määrab ja viib täide karistusi oma pädevuse piires."
Aga selline näide Taimaal:
Tänava äärde on seisma jäänud paraja suurusega müügikäru ja selle omanikul on vaja korraks ära minna, aga tal pole parajasti kedagi, kes tema asjadel silma peal hoiaks. Mida ta teeb? Kõige loomulikumal viisil viipab ta läheduses olevat politseinikku oma käru valvama, kuni ta poes käib. Muidugi politseinik tuleb ja aitab. Kuidas siis muidu?
Oli see nüüd selle "inimese või organisatsiooni seaduslik huvi" või "kuritegevuse tõkestamine" pole ju üldse tähtis. Oluline on vaid see, et politsei peale saab loota ja teda saab appi kutsuda, kui mõni mure peaks tekkima.
Aga siis jäin mõtlema, et kas mul Eestis oli kunagi ka mõni selline olukord, kus oleks tahtnud politsei abi saada. Lihtsalt kindluse mõttes või miski vajaduse pärast – näiteks oled võõras linnas ja ei tea, kus öömaja leida, aga näed politseinikku, tema ju teab ja oskab juhatada. Vaevalt. Aga võiks ju olla normaalne, või mis?
Miski filosoofia peksab jälle sisse. Kas politsei on siis tegelikult õiguskaitseorgan või teenusepakkuja? Või nii ühte kui teist?
Enda eest seismine
On ju nii, et kapitalismi ajal peab igaüks ise enda eest seisma, aga sotsialismi ajal hoolitseb riik kõige eest – tagab töökohad, tasuta arstiabi ja hariduse jne.
Noh, mida see sotsialismi-aegne hoolitsus tegelikult tähendas, seda mäletame veel hästi. Aga üsnagi palju on ju neid, kes seda aega taga igatsevad. Et riik hoolitseks ja ise ei peaks muretsema.
Tegelikult pidi muidugi tollel õndsal ajal vägagi enda eest seisma. Päris tänavale surema kedagi just ei jäetud tõesti, aga vähegi elamisväärse elu jaoks pidid ikka kõvasti vaeva nägema, hirmu tundma ja ennast salgama. Ja oli see elu siis ka elamist väärt, on muidugi iseküsimus.
Kommunaalkorterid võisid küll odavad olla, aga neid jagati ju ainult valitutele. Tavaline inimene pidi aastakümneid järjekorras ootama. Telefon oli juba lausa luksus, autost rääkimata. Žiguli või Moskvitši ostmiseks pidi muide ka luba küsima ja selle saamise järjekorras ootama, kui keegi peaks veel mäletama.
Arstiabi võis küll tasuta olla, aga kui ikka vajalikke ravimeid lihtsalt ei olnud, siis ei saanud ka arst midagi muud teha kui vaid haiguslehtesid välja kirjutada. Ikka tuli enda eest ise seista. Aga mida sa teed, kui isegi kõige tavalisemat kraadiklaasi polnud kuskilt saada.
Ja kogu aeg pidid kartma, et millegagi vahele jääd, sest kui üldse midagi sai, siis ikka althõlma, tutvuste kaudu. Kogu ühiskond oligi niimoodi üles ehitatud, et paratamatult pidid valetama ja võltsima. Tööle ei võetud, kui polnud sissekirjutust, aga sissekirjutust ei saanud, kui polnud töökohta. Ja nii edasi.
Peale kõige muu tuli ka kaaskodanikke karta, sest iial ei võinud teada, kes su peale kaebab ehk koputab. Seepärast ei saanud teiste peale eriti üldse loota. Igaüks pidi enda eest üksinda võitlema, ja mitte vähe.
Läänemaailmas, kapitalismi tingimustes, arenesid samal ajal välja ulatuslikud sotsiaalprogrammid, toetuste süsteemid, abipaketid jpm. Töötu norralane elab ju praegugi märksa lahedamalt kui mõni Läti poemüüja.
Aga
