itle>Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi
Oli ilmeilus südatalvine aeg. Langes laia lund. Lumehelbed liuglesid taevast nagu udusuled ja kogu maad kattis paks ja kohev lumevaip. Kuninganna istus akna all ja õmbles. Tema mõtted uitasid ringi ja korraga torkas ta endale kogemata nõelaga sõrme. Kolm erepunast verepiiska kukkusid pimestavalt valgele lumele. „Oh, sünniks mulle ometi laps, kelle nahk oleks valge nagu lumi, põsed punased kui veri ja juuksed mustad nagu eebenipuu,“ unistas kuninganna endamisi.
Varsti pärast seda sündiski kuningannale imeilus tütreke, kelle nahk oli valge nagu lumi, põsed punased kui veri ja juuksed nii mustad nagu eebenipuu. Talle pandi nimeks Lumivalgeke. Pärast lapse sündi kuninganna suri.
Möödus aasta ja kuningas võttis endale uue naise. Uus kuninganna oli ilus, kuid kõrk ja kade. Ta ei kannatanud silmaotsaski, et keegi võiks temast ilusam olla. Kuningannal oli võlupeegel. Sageli seisis ta selle ees ja küsis peeglikeselt:
„Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim kogu maal?“
Ja peegel vastas:
„Kuninganna, teie olete kaunim kogu maal.“
Kuninganna oli vastusega rahul, sest ta teadis et peeglike räägib alati tõtt.
Läksid aastad ja Lumivalgeke sirgus suureks. Ta läks iga päevaga aina kaunimaks ja kaunimaks, seitsmeaastasena oli ta juba nii pimestavalt kaunis, et kuninganna tema ilu varju jäi.
Kui kuninganna kord jälle oma peeglilt küsis:
„Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim kogu maal?“,
vastas peegel:
„Kuninganna, kõigist kauneim küll olete te,
Lumivalgeke siiski teist tuhat korda kauneim on veel.“
Kuninganna vihastas ja läks kadedusest lapiliseks. Tema põsed muutusid kollaseks ja seejärel roheliseks. Peeglikese sõnad painasid teda ööl ja päeval ega andnud enam hetkekski rahu. Iga kord, kui ta Lumivalgekest nägi, tundis ta torkivat viha oma südames. Lõpuks küpses tema ajus kurikaval plaan. Ta kutsus enda juurde ühe jahimehe ja käskis:
Jahimees viis Lumivalgekese metsa, kui ta aga oma vibu vinnastas, et noolt tüdruku südamesse lasta, hakkas Lumivalgeke nutma ja härdalt paluma:
„ Vii see laps metsa ja tapa ta ära ning too mulle ta kopsud ja maks, et teaksin, et sa ta tapnud oled.“
„Armas jahimees, lase mul minna, jäta mind ellu. Jooksen paksu metsa sisse ega tule enam kunagi koju tagasi!“
Kuna Lumivalgeke oli nii ilus, ei suutnud jahimees süüta lapsele liiga teha ja laskis tal minna. Ise aga mõtles: „Küll need metsloomad su varsti ära söövad.“
Ometi tundis ta, nagu oleks raske kivi ta südamelt veerenud. Samal ajal jooksis temast mööda metssiga. Jahimees tappis sea ja viis tema kopsud ja maksa kuningannale. Kokale anti käsk need ära keeta ja kuninganna sõi need ära arvates, et sööb Lumivalgekese kopsu ja maksa.
Vaene laps jäi ihuüksinda metsa ja oli väga hirmul. Ta jooksis üle kivide ja kändude, läbi paksude tihnikute. Hakkas juba hämarduma ja ta oli väga-väga väsinud. Lõpuks jõudis ta tillukese maja juurde ja astus sisse, et natukene puhata. Lumivalgeke vaatas ringi ega näinud toas kedagi. Kõik asjad selles majas olid väga väikesed. Valge linaga kaetud laual oli seitse tillukest taldrikut, seitse väikest noakest-kahvlikest ja seitse pisikest peekrit. Seina ääres olid kõrvuti seitse väikest voodit. Kuna Lumivalgekesel oli kõht väga tühi, siis sõi ta igalt taldrikult natukene ja jõi igast peekrist lonksukese, sest ta ei soovinud ühelt kogu toitu ära võtta. Siis tahtis ta väsinult pikali heita. Kuid ükski voodi ei sobinud talle, üks oli liiga pikk, teine liiga lühike, kuni lõpuks seitsmes oli tema jaoks paras. Ta uinus kohe sügavasse unne.
Väljas läks pimedaks ja seitse pöialpoissi, kellele see maja kuulus, saabusid koju. Nad olid kogu päeva mägedes maaki ja kulda kaevanud. Nad süütasid oma lambikesed ja nägid, et keegi on nende äraolekul majas käinud.
Esimene pöialpoiss küsis:
„Kes-kes on minu toolikesel istunud?“
Ja teine päris:
„Kes-kes on minu taldrikukeselt söönud?“
Ja kolmas imestas:
„Kes-kes on mu leivakest hammustanud?“
Ja neljas tõreles:
„Kes-kes on mu juurvilja maitsnud?“
Ja viies porises:
„Kes-kes on mu kahvlikest tarvitanud?“
Ja kuues pahandas:
„Kes-kes on mu noakesega lõiganud?“
Ja seitsmes torises:
„Kes-kes on minu peekrikesest joonud?“
Esimene pöialpoiss vaatas oma voodit ja nägi, et tekk on kortsus ja küsis:
„Kes-kes on minu voodis lamanud?“
Nüüd vaatasid ka teised pöialpoisid ringi ja hüüdsid:
„Meie voodites on ka keegi maganud!“
Kui aga seitsmes pöialpoiss oma voodi juurde jõudis, nägi ta seal Lumivalgekest sügavasti magamas. Ta kutsus kõik pöialpoisid teda vaatama.
„Oh heldust, kui ilus see laps on,“ imestasid nad. Nad ei raatsinud Lumivalgekest äratada ja lasksid tal rahulikult edasi magada. Aga seitsmes pöialpoiss magas kõigi teiste voodites tunnikese kuni öö oligi möödunud.
Hommikul ärgates märkas Lumivalgeke pöialpoisse ja kohkus koledasti. Need aga naeratasid talle lahkelt ja küsisid:
„Mis su nimi on?“
„Minu nimi on Lumivalgeke,“ vastas tüdruk.
„Kuidas sa meie juurde sattusid?“ uurisid pöialpoisid.
Lumivalgeke jutustas, kuidas kuri võõrasema oli käskinud teda ära tappa ja kuidas jahimehel süda hardaks läks ja too ta ellu jättis. Ta kirjeldas, kuidas ta terve päeva oli metsas ekselnud ja lõpuks pöialpoiste majani jõudnud.
Pöialpoisid pakkusid seepeale:
„Jää meie juurde elama, hoia meie elamine korras ja aita meid majapidamises.“
Lumivalgeke oli rõõmuga nõus. Igal hommikul läksid pöialpoisid mägedesse maaki ja kulda kaevama ja Lumivalgeke jäi üksi koju. Päevad möödusid kiiresti. Ta tegi süüa, koristas ja kraamis, pesi pesu, õmbles ja kudus.
Kuna Lumivalgeke oli üksinda, hoiatasid pöialpoisid teda:
„Hoia ennast võõrasema eest. Küll ta varsti
