style="font-size:15px;"> Tammusin endiselt Majaka tänava kõnniteel puude all ja andsin üksikutele vastutulevatele inimestele laias kaares teed. Keegi ei vaadanud minu poole, ma olin nagu tühi koht. Tundsin ennast, nagu oleksid mu käed ja jalad kinni seotud: ma tahtsin midagi teha – nähtavaks saada –, aga arusaamatu võim ei lasknud. Vahel unenägudes tuleb ette samasuguseid situatsioone, kui rabeled ja rabeled tulutult. Ometigi ei olnud see unenägu. Kas see võis sama äkitselt lõppeda nagu mõni koletu uni? Tundus väga võimalik. Järgnevate tundide jooksul panin sellele kogu oma lootuse.
Kondasin Lasnamäe vanas osas ringi ja püüdsin järjest ja järjest tuvastada hetke, mil ma olen taas nähtavaks muutunud. Sattusin kohtadesse, kus ma polnud iialgi viibinud. Näiteks avastasin, et Tallinnas on tänav, mille nimeks on Katusepapi.
Mu eriliseks huviobjektiks sai kõik, mis peegeldas – esmajoones kaupluste ja muude äride, aga ka tavaliste elumajade suured aknad. Samuti jälgisin pidevalt oma varju. Õigemini seda, et varju mul ei olnud ega olnud. Mitte kordagi ei juhtunud nii, et hämarast tänavaosast päikesepaistelisele keerates oleks äkitselt mu ette või taha, kummalt poolt päike parajasti paistis, tekkinud vari, nagu see oli kõigil teistel inimestel. Vahepeal, eriti kui nägemisulatuses olid lapsed, katsetasin taas veiderdamisega. Ühele kaunile näitsikule saatsin temast möödudes isegi õhusuudluse. Reageerimist ei olnud mitte mingisugust. Aeg läks, aga minu seisund ei muutunud.
Ühel hetkel olin nii kaugel, et mõistsin: ma pean otsustama, mida edasi teen. Selge see, et postkontorisse jääb minemata. Aga edasi? Sõidan tagasi linna. Ja siis? Lähen koju, ütlen: tere, naine, ma olen nähtamatu? Kui kaua peaks selline seisund kestma ja kuidas ma edasi elan? See kõik tuli tõsiselt läbi mõelda. Lõpuks otsustasingi uuesti trammi peale minna ja linna tagasi sõita – viimasest polnud nagunii pääsu.
Jäin trammipeatusesse seisma, teistest ootajatest eemale, et keegi mulle tahtmatult otsa ei jookseks. Hakkasin vaikselt aru saama, mida tähendas olla nähtamatu. Ma pidin olema väga ettevaatlik ja lootma ainult endale. Mul tuli kogu aeg inimestega distantsi hoida, et mitte paanikat ja segadust tekitada. Ka trammi astuda oli riskantne. Sain minna ainult pooltühja trammi peale, kus teiste inimeste vastu puutumine oli vähetõenäoline. Trammijuht ei näe, et ma tahan siseneda, ja võib uksed sulgeda, nii et ma jään uste vahele. Enamikus peatustes polnud tänava keskel platvormi, kus trammi oodata. Kui tramm peatus, jäid autod seisma, et pealeminejad ja mahatulijad mööda lasta. Mind nad ei näinud ja seepärast võisin väga kergesti auto alla jääda. Ning kuna ma olin nähtamatu, siis ei näeks seda keegi. Vigastada või surma saada oli väga lihtne, seda pidin nüüd kogu aeg silmas pidama. Võib-olla sellepärast ei teadnudki keegi midagi nähtamatuks muutunud inimestest, et nad kõik olid varem või hiljem oma otsa leidnud? Säärased mõtted ajasid ihukarvad püsti. Ma ei tahtnud sellele rohkem mõelda ja tõotasin endale iga oma sammu enne mitu korda läbi kaaluda, kui selle astun.
Esimesena sõitis ette tramm number 2. See oli üsna täis. Pika uitamise peale oli aeg jõudsalt edasi läinud. Töölt tulemise tipptund pidi nüüdseks tegelikult juba läbi olema, aga suure hulga Peterburi maanteel asuvate ettevõtete hulgas oli loomulikult ka neid, kus tööpäev ei lõppenud väga kindlal ajal. Ka ükshaaval tilkujad võisid trammi ära täita. Enamik peatuses ootajaid tõttas saabunud sõiduki avanevate uste poole. Mina esiti kõhklesin, siis loobusin katsetamast. Õnneks hakkas kaugelt paistma veel ühe trammi esiots.
Natukese aja pärast jõudiski see kohale. Nagu võis arvata, kandis too 4. liini numbrit. Ja tõepoolest, mõlemas vagunis oli sõitjaid tunduvalt vähem. Paar koos minuga peatusesse seisma jäänud inimest, kes olid ekstra seda trammi oodanud, astusid sõiduteele. Hoidsin ennast nende lähedale ja pääsesin peatuma jäänud autode eest ohtu sattumata läbi. Astusin tagumisse vagunisse – juba lapsepõlvest saadik oli mulle teada, et trammi esimene vagun kippus ikka rohkem täis olema. Ronisin kähku trepist üles ja olingi õnnelikult sees. Tramm hakkas liikuma.
Võtsin sisse koha kahe ukse vahel, istmeterivi kõrval. Tavaliselt on nii, et inimesed jäävad ühissõidukis ikka uste lähedale seisma. Istmetevahelise käigu keskpaik on alati lahedam. Ma ei istunud, kuigi vabu kohti oli. Kujutasin ette, mis juhtuks, kui keegi hakkaks ennast mulle sülle sättima.
Kuni bussijaamani läks kõik väga libedalt. Mõtlesin sellele, et alles äsja vastassuunas sõites ja oma hädast alles pooleldi teadlik olles olin üsna julgelt rahva hulgas trüginud. Peale tolle prosta töölise, kes suurt midagi ei jaganud, polnud keegi minu olemasolust aimu saanud. Rahvas oli harjunud ühissõidukites rüselema ja ühele üleliigsele müksule, eriti kui selle andis inimene, keda polnud massi hulgast võimalik tuvastada, ei pööratud kuigivõrd tähelepanu. Sellegipoolest püüdsin olla hoolikas ja seista nii, et kellegi pihta ei puutuks.
Bussijaama peatuses tuli peale rohkem sõitjaid. Päris täis trammivagun siiski ei läinud ja mul õnnestus kahe vanema naise vahel niisugune koht leida, et nad mu oma kottidega suurepäraselt ära varjasid. Sama olukord oli Keskturu peatuses. Kuna turuaeg oli läbi, ei olnud ka sõiduhuvilisi kuigi palju. Seisin rahulikult kahe mammi vahel edasi.
Hakkasin mõtlema, kus ma peaksin väljuma. Ohutuse mõttes oleks kõige sobivam olnud Maneeži peatus, sest Maneeži tänaval polnud erilist autoliiklust, seal ei pidanud kartma trammi taha seisma jäävaid autosid. Ent selles peatuses oli alati kõige suurem sisse ja välja trügimine. Kuidas ma tõuklejate vahel hakkama saan? 4. liini järgmine peatus oli Viru väljakul. Ka seal tõotas tulla paras tunglemine, kuigi ehk väiksem kui Maneežis. Aga Viru väljaku peatus on keset tiheda liiklusega Pärnu maanteed. Autod startisid kohe, kui trammist väljujaid enam näha ei olnud, ja mina võisin hätta jääda.
Mõte läks ka selle peale, kuidas ma linnast koju saan. Mustamäe trollid olid praegusel kellaajal tuubil täis. Ekspressbussi, millega ma tavaliselt sõitsin, ei saanud minusugune nähtamatu tähelepanu äratamata sisse, sest sinna lasti ainult juhi kõrvalt, esiuksest.
Vaatasin kella. Firmas, kus ma töötasin, oli ametlik tööaeg lõppenud. Meie kontor asus linna keskel, Rävala puiesteel. Mulle tundus, et kuna üsna tõenäoliselt olid kõik sealt juba lahkunud, oli mul kõige targem minna tagasi tööle, istuda natuke aega oma laua taga ja mõelda edasised sammud läbi. Kojumineku võisin ette võtta alles päris õhtul, kui sõidukites jääb rahvast vähemaks.
Otsus tundus mõistlik. Töö juurde minemiseks oli ükskõik, kas väljuda Maneeži või Viru peatuses. Mõlemal kohal oli häid ja halbu külgi, mul tuli käituda nii, nagu olukord kujuneb. Määravaks võis osutuda see, kas naised, kelle vahel ja kelle kaitse all ma praegu seisin, liiguvad kohalt või mitte. Nende tagant läbi trügimine ei tulnud kõne allagi.
Maneeži peatuses ei väljunud nii palju inimesi, kui ma olin oodanud. Ka minu lähedal seisvatest naistest trügis ukse poole ainult üks. Järgneda temale ei saanud, sest inimmass tõmbus ta selja taga kohe jälle kokku. Üks ports rahvast tuli trammi ka juurde, aga üldiselt läks seismine kõigil, mitte ainult minul lahedamaks. Ootasin pingsalt järgmist peatust. Mõtlesin, et vajaduse korral võin isegi Vabaduse väljakuni välja sõita, sealt tagasi jalutada polnud ka teab mis pikk maa. Kosmose kinoni ei tahtnud küll logistada, pealegi tundus, et mida edasi, seda ohtlikum väljumine on. Nii Vabaduse väljaku kui Kosmose peatuses tuli trammitrepilt otse sõiduteele astuda. Riskida ma ei soovinud ja mõtlesin, et kui muu ei aita, lasen trammil end Tondi lõpp-peatusesse ja sealt ringiga uuesti linna tagasi sõidutada.
Nii hull asi siiski polnud. Viru väljakul läks suurem osa rahvast maha. Kuna oli ka pealetulijaid, seisis autoderivi trammi taga kindlalt paigal. Mina kiirustasin vahest isegi üleliia ning olin ühe viimase väljujana kõnniteel peaaegu et esimene. Iseäralik manööver, mille ma inimeste ja autode vahel lipates sooritasin, tõestas taas, et mitte keegi mind ei näinud. Ikka oleks mõni trammist väljuja või pealemineja imestunud näoga minu poole vaadanud. Seesuguseid aga ei olnud. Sel ajal kui ma elu eest jänesehaake tegin, liikusid teised ümberringi oma harjumuspärases
