Kuida unenäod täide lähevad. Eduard Vilde

      KUIDA UNENÄOD TÄIDE LÄHEVAD

      „Ega sina ikka mehele soa!”

      Kramsu Peeter oli muidu va tossike, kelle suust ei tulnud naljalt paha sõna, aga seda kiuslikku võrdamist pidi Truuta temalt tihtigi kuulma. Kas ta nõnda väitis oma aimdust mööda või ehk sellepärast, et õde virgemale mehenõutamisele ergutada, see jäi teadmatuks. Arvata on aga, et ta soovis kõigest südamest õde tanu all näha, sest siis võis temagi naisevõtmise peale mõelda. Isa oli nimelt surmatunnil määranud, et ta võib alles siis koha täiesti enda kätte saada, kui Truuta on mehele läinud, ja ka alles siis naist võtta. Truuta meheleminekuga pidi vara jaotatama; nii kaua aga, kui õde veel neiu, pidid mõlemad koos Kramsu kohta pidama.

      „Ega sina ikka mehele soa!”

      Lugu näis olevat ka tõesti nii, kuis Peeter ütles ja kartis. Kes lugejaist oskab välja arvutada, kui palju on 32 korda 365, see saab täpilt teada, kui mitu halli päeva Kramsu Truuta siin prügises ilmas juba neitsina on elanud. Lugeja leiab selle arve järgi ühtlasi nime, mis Truuta vanadusele on omane ja millega teda valla kosjaealised noormehed tavaliselt ka kutsusid.

      Truuta ise aga ei kaotanud julgust ega lootust. Kui vend oma ülalmainitud kiuslikku ohet kordas, sai ta iga kord nii kibedasti nina peale, et ei tihanud kolmel päeval oma jutukehva suud enam avada. Truuta oli kõigiti kindel, et ta saab mehele, ja missugusele mehele veel! Truuta teadis seda lihtsalt unenägudest. Ta oli endale harjumuseks võtnud igal öösel kosilastest und näha, ja mida inimene tahab, seda ta võib. Selles ei kahtle vist keegi. Aga ka selles loodetavasti mitte, et unenäod täide lähevad. Kui näiteks tuli võõras mullikas Kramsu kaera, mis see siis muud oli kui Truuta kosilane? Kuid iga kord ei tule kosilane mullika näol ega käi kaeras. Niisama hästi võib olla ka hunt, karu, hobune, oinas, härg ja hani või mõni veelgi rumalam loom, pea-asi, et ta käib Kramsul, Ja Kramsul käis sääraseid elukaid pea igal öösel – Truuta unes muidugi.

      Ühel ilusal ööl oli nüüd Truutal hoopis isevärki unenägu. Ta seisis parajasti oja ääres ja virutas takust kangast. Seal tegi oja oma suu lahti ning voogudest ronis välja kentsakas koll. Oli teine poolsikku, poolhobust. Siku peast sirgus kullatud sarvepaar ja siku koonust rippus pikk kullakarvaline habe ning tagumine hobusekujuline pool oli värvilt võik ja läikis kui rasvaga võitud. See imeloom tungis nüüd suure tuhinaga Truuta kallale. Piigake jooksis, aga jookse siis unes, kui sulle sihuke koll järele tikub! Lugu lõppes sellega, et sikkhobune sai Truuta kätte ja neelas ta ühe lonksuga kõhtu. Seal aga oli väga pime. Truuta koputas küll hoolega kõhu seintele ja nuttis haledasti, aga pääsu polnud kusagilt loota.

      Ent korraga hakkas koll teda välja läkastama. Kui Truuta rinnust saadik juba veidra tõpra kurgust väljas oli, ärkas ta, sest vend Peetri hääl hüüdis pahaselt: „Ära möga nii palju, ka mina tahan und näha!”

      Truuta-piigake ei olnud põrmugi kahevahel, et seegi unenägu kosilast tähendas. Aga et ta mitmes üksikasjas nii tume ja keeruline ja veider oli, siis kulus va Lõmmu Marilt minna seletust nõutama. See oli ümbruskonna osavaim ja eksimatuim kaardimoor ning unenägude seletaja, kes elas lähedal naabervallas. Ühel pühapäeval toppis Truutake paar naela villu rätti, puistas mõne toobi tangu, ube ja herneid kotti ning läks Lõmmu Mari poole teele. Külakõrtsist võttis veel pudelikese kibedat, sest Mari kasutas säärast vedelikku oma vanade ja kangete kontide noorendamiseks. Rahakopikas oli sel aastal napp, seda ei täidinud targale viia. Lõmmu Mari võttis Truutakese lahkesti vastu, sest ega ta temale tundmata olnud; nii mitugi korda ennemalt oli ta temale kosilaste alal kaarte välja pannud ja unenägusid seletanud, nii mõnigi kord oli ta temale peigmehe tulekut kindlasti ette kuulutanud. Kui nad ei tulnud, või see siis Mari süü oli; ega ta võinud poissi käppapidi Truuta poole tirida, kui poiss ei tahtnud, ja vahel polnud Truuta ka niiviisi und näinud, nagu kord ja kohus.

      Lõmmu Mari laskis seekord toodud kingitused sõna lausumata välja laduda, kehitas siis õlgu ja laskis alumise moka ripakile, mis näis põlglikku pettumust tähendavat. Siis jutustas Kramsu piiga oma laupäevaöise pentsiku unenäo talle ära, vahtides seejuures punnis silmil targa otsa ja pidades hinge kinni, kuni eit hakkas huuli maigutama, mida ta enne seletamahakkamist ikka tegi nagu mõtete kogumiseks ja korraldamiseks.

      ,,Mida sa siis sest unenäost ise arvad?” küsis ta.

      Truuta kogeles punastades midagi kosilastest, sest muud tähendust ei võivat ju säärasel unenäol olla.

      „Kosilaste peale mõtled?” naeratas tark tigedalt. „Oh seda edevusekest – või jälle kosilased! Ja kosilastest tahad kuulda paari toobi tangude ja pihutäie villade eest! – Selle hinna eest ei või aus ja õiglane tark muud ennustada kui õnnetust – ainult õnnetust! Kui peab su unenägu kosilast tähendama, siis puudub veel palju. Kortel prostoid, natuke herneid ja tangu – ning kohe kosilased! Pudel head kristalli, paar rublakest sulalt, pealekauba veel mõndagi krimpsu-krampsu – siis, kulla tütar, ehk hakkame veidi ka kosilastest juttu tegema, kas mõistad? Ehk küll sellegi eest veel ei või noort ega rikast pakkuda.”