Kuidas ruttu mehele saada ja pea pruuti leida. Matthias Johann Eisen

      Peatükk Eesti rahva vanast usust

      Matthias Johann Eisen

      Üteldakse, et tütarlaps ainult ühte iha tunda, nimelt mehele minna. Kui hästi see ütelus tõega kokku läheb, ei tea ma tunnistada. Pole ma seda pikemalt järele uurinud. Ei peaks see ütelus tõemärki eneses kandma, ei tahaks ma süüdlase nime kandma hakata. Rääkisin ainult järele, mis teistelt kuulnud.

      Kui nüüd noored neiud tõeste niisugust iha tunnevad mehele minna, peab neil muidugi põhjus olema teada saada, kudas tanu alla pääseb. Juhtusin mõne aja eest raamatutest nägema, mis nendele ses tükis õpetust andis. Ise ma seda raamatukest ei lugenud ega või siis ta sisu kohta midagi lausuda. Vähe neiusid on vist seda raamatukest näinud ega tea seega ta õpetust tähele panna. Räägitakse, et neiudel ometi iseäralik salaraamat olla, kus kõik meheleminemise-õpetused sees seista. Mul on korda läinud selle salaraamatu ühte ja teist peatükki lugeda, kui see raamat ka trükitult mu ees laual ei seisnud. See salakiri on emade ja tütarde mälestuseraamatusse kirjutatud. Seda mälestuseraamatut katsuvad emad ja tütred noorte meeste eest iseäranis varjul hoida. Mina oma poolt niisugust kadedust südames ei tunne, vaid annan teada, mis ma salaraamatust kuulnud. Ühte ehk teist õpetust tunnevad neiud ju muidugi; võib olla, ehk leiavad mõne tundmatagi õpetuse. Noortele meestele on õpetused seda enam tähelepanemiseväärilised. Neid tundes teavad noored mehed, kudas endid hoida, kui neiud nende südamete peale tulevad tormi jooksma.

      Oma poolt pean ometi juurde lisama, et ma ühegi eelpool seisva õpetuse eest vastutamist enese peale ei võta, vastutamist selle eest, et õpetus tõeste õige. Palju enam olen valmis kas tuhande rubla peale kihla vedama, et õpetused luuleahjust välja lennanud. Leiab mõni neiu ehk noormees, et eelseisvad õpetused olevikus meheleminemise asjus enam ei mõju, lükkan süü siis oma kaelast ära. Nõuab keegi vastutust, kui õpetuste järele tegemine sihile ei vii, siis juhatan vastutusenõudja esivanemate juurde. Võtku esivanemad vastutusele, miks nad seda õpetanud, mis õige ei ole.

      Nimetasin eespool, et tütarlapsed ainult seda iha tunda – mehele minna. Kurjad keeled kõnelevad, ka emad tunda ainult ühte iha ja see on – tütreid mehele panna. Endised emad vähemalt hakanud tütarde sündimise järele kohe selle peale mõtlema, kudas tütred mehele saaksid. Kas praegused emad ka, ei julge ma ütelda. Küll aga endised, – seda tunnistab rahvas. Rahvasuu räägib endise aja kohta: Vaevalt on tütarlaps sündinud, kui ta ju võetakse ja pükstesse pandakse. (Sellega ei taha ma ütelda, nagu saaks laps püksid enesele mähkmeteks.) Pükstesse jäetakse laps ainult silmapilguks. Kohe tõmmatakse ta pükstest läbi püksireie välja. Niisugune pükstesse panemine ja läbi reie tõmmamine saadab seda korda, et tütarlaps suurestpeast meestele meeldib ja ruttu mehele saab.1 Halliste pool pandakse laps kohe peale sündimist pearätiku sisse. Rätiku osaliseks saavad poisidki. See rätikusse panemine mõjuda niihästi poeg- kui ka tütarlastesse. Niisugustest rätikusse pandud lastest kasvada ilusad inimesed. Igaüks ihaldada niisugust poissi ehk tütarlast enesele.

      Viljandimaal tehakse tütarlapse mehelesaamiseks varsti peale sündimist teisi vigurid. Kõik lapse mähkmed ja riided pandakse ligunema piimapüttidesse, taariastjatesse ja ülepea niisugustesse riistadesse, kust majarahvas söövad ja joovad. Niisamasugustes nõudes pesti lapse pesugi. See peab majarahvasse mõjuma, et majarahvas lapsest ainult head räägiks.2 Oma poolt pean juurde lisama, et mina küll nende kilda ei astuks. Ütleme, lapse vastu ei oleks mul midagi ütelda, aga niisugust lapse-ema, kes söögiriistadesse rojased riided paneb, ei võiks ma milgi kombel kiita. Veel vähem võiksin kudagi viisi hoolt kanda, et niisuguse ema tütar mehele saaks. Ei ma usu, et niisuguse ema silm minusse niipalju mõjuks, et mulle ses tükis teised mõtted annaks.

      Kui lapse pesu kuivama viidakse, siis löödakse sellega mõni korda värava tulba vastu. Niisugune löömine avab kosilastele värava ja kutsub neid hästi palju majasse kokku. Seda hõlpsamine võib siis tütarlaps mehele saada.

      Olgu nüüd, et mõned emad sündimise ajal ära unustanud tütre meheleminemise eest hoolt kanda ehk et kosilased ruttu küllalt ei tule, mõni ema peab tütre leeriskäimise järele abinõusid tarvitama hakkama, et kodukana kärmemine kulli küüsi sattuks.

      Sarnaste abinõude kohta kõneleb vanarahvas: Tahab mõni eit, et keegi noormees ta tütre ära kosib, siis kõrvetab eit tütre kaenlaaluse karvu tuhaks, paneb seda tuhka taigna hulka ja teeb sellest kooki. Kooki tuleb katsuda mõnele mehele sisse anda. Kui see ettevõtmine korda läheb, hakkab noormees kohe tütarlast armastama. Tuleb noormees tütarlast vaatama, annab eit uueste niisugust kakku. Siis läheb lugu seda paremaks. Pea tulevad pulmad. – Kord tahtnud Lutsu Liisu oma tütart Kaie mehele panna. Soovitud noormees ei andnud aga ennast aga Liisu ligigi. Liisu ometi kaval. Lasknud külanaise soovitud peiule kakku sisse anda. See mõjunud. Noormees ei seisnud enam kusagil mujal kui Lutsul. Kord läinud see peigmees teistega seltsis Peterburi killavoori. Seltsimehed vaadanud: noormees nii tusane mis ime. Teised küsima, mis noorelmehel viga. Noormees vastu: nii igav Lutsu-Kaie järele, et enam ei jõua välja kannatada. Koju jõudes kosinud noormees varsti peale selle Lutsu-Kaie enesele naiseks, aga õnnelikuks ta ometi ei saanud. Ülepea teatakse, et need paarid, kes armastuserohtudega kokku pandakse, iialgi hästi ei hakka elama, vaid palju enam surmani koera ja kassi meelde tuletavad. 3