ine/>
1. PEATÜKK
Võitle, Valleby!
Kord aastas peetakse Vallebys eriti tähtsat jalgpallivõistlust. Valleby linna meeskond kohtub Solbacka linna meeskonnaga. Kumbki linn valib välja viis parimat mängijat. Seejärel kohtuvad meeskonnad kelgumäe juures muruplatsil.
Niipea kui maa roheliseks läheb, hakkavad kõik võistlusest rääkima.
„Mis sa arvad, kuidas sel aastal läheb?!“ hõikab Lasse politseiülemale.
Lasse, Maia ja politseiülem väntavad rattaga jalgpalliväljakule. Kevadpäike soojendab ja peaaegu kogu Valleby linnake on ratta selga istunud ja teel võistlusele kaasa elama.
„Meie muidugi võidame!“ hüüab politseiülem vastu.
Politseiülemal on seljas punane väravavahisärk ja jalas jalgpallisaapad.
„Muidugi?“ kordab Maia. „Ma ei mäleta ühtki korda, kui Valleby oleks võitnud!“
„Sel aastal on meil uus treener,“ muheleb politseiülem.
„Kes siis?“ küsib Lasse.
„Franco Bollo,“ vastab politseiülem.
„Postiljon või?“ pärib Maia üllatunult. „Ma ei teadnudki, et ta oskab jalgpalli mängida.“
„Ta isa oli Itaalias elukutseline jalgpallur,“ ütleb politseiülem. „Franco lubas, et sel aastal saame karika endale.“
Karikas on üks suur hõbedane pokaal. Mängu võitnud meeskond saab karika koju kaasa viia.
Kohale jõudes märkavad nad, et suure puu alla on pargitud hulganisti rattaid. „Publikut paistab palju olevat,“ ütleb politseiülem rahulolevalt.
„Loodame, et seal mäeküljel, kus me istume, on muru kuiv,“ ütleb Maia Lassele.
Lasse vaatab oma jalge ette maha. Maapind on niiske ja üsna porine.
„Kas ilma selle võistluseta ei saaks kohe kuidagi?“ kuulevad nad äkitselt ühe naise häält.
Lasse ja Maia näevad, et see on Ivy Roos. Puudel Karl-Filip on tal rihma otsas.
„Kas sina ei vaata mängu?“ küsib Maia. „Elad ju siinsamas kõrval.“
„Jalgpall,“ turtsatab Ivy Roos. „Kah mul asi. Suured inimesed ajavad ühte väikest palli taga! Ja täpselt samal ajal, kui Karl-Filipil on lõunauinak.“
Tema väike puudel tõstab jalga ja pissib vastu politseiülema jalgratta esikummi.
„Tubli, Karl-Filip,“ ütleb Ivy Roos ja tõstab oma lemmiku sülle.
Siis kaob ta väravast tagasi oma aeda.
Lasse ja Maia lähevad künkanõlvale. Seal on muru kuiv ja mõnus ning nad võtavad istet.
„Võitle, Valleby! Võitle, Valleby!“ hüüab osa publikust.
„Võitle, Solbacka! Võitle, Solbacka!“ vastavad teised.
Lasse ja Maia vaatavad üle rohelise mänguplatsi. Franco Bollo käib ringi ja tõmbab joonemasinaga ilusaid valgeid triipe.
Ja platsi teises servas nad näevadki seda. Suurt hõbekarikat. See seisab puust kasti peal ja helgib päikesekiirtes.
„Mõtle, kui Valleby võidabki,“ ütleb Lasse. „Siis saaksime karika terveks aastaks enda kätte!“
„Võitle, Valleby! Võitle, Valleby!“ hüüab Maia.
2. PEATÜKK
Mäng algab!
Politseiülem sörgib väljakule. Teised Valleby võistkonna liikmed on juba platsil valmis.
Seal on Barbro Palm muuseumist. Tema on tagamängija.
Teine tagamängija on Leopold, kes müüs varem kinos maiustusi, aga nüüd küpsetab Valleby kohvikus torte.
Kooli medõde Mary ja Muhammed Karaat on ründajad.
Politseiülem hakkab koos teistega sooja tegema.
Siis jooksevad platsile vastased. Nad naeratavad ja lehvitavad publikule.
„Oi,“ ütleb Lasse. „Nad tunduvad väga heas vormis olevat.“
„Vaata Muhammedi,“ ütleb Maia. „Ta paistab juba praegu väsinud.“
Muhammed seisab kummargil, käed põlvedele toetatud. Ta on näost tulipunane. Õde Mary läheb tema juurde ja küsib midagi. Siis ajab Muhammed end sirgu ja jookseb põlvi kõrgele tõstes kiire ringi ümber väljaku.
Barbro Palm pommitab palliga politseiülemat, kes viskub kaitseks värava ette.
„Tere kõikidele,“ kostab raginal valjuhääldist.
Räägib Franco Bollo. Ta jätkab:
„Tere tulemast aasta kõige tähtsamale jalgpallivõistlusele! Tervitame publikut ja eriti soojalt tervitame oma külalisi Solbackast. Loodame, et parem võistkond võidab!“
Lasse ja Maia kuulevad, kuidas Ivy Roosi aknad pauguga kinni tõmmatakse.
„Franco Bollo ajab pisikese Karl-Filipi üles,“ ütleb Maia naerdes.
Mööda väljakuserva läheneb üks mees. Tal on peas valge kaabu ja ta lükkab enda ees toidukäru.
„Soojad vorstid ja külmad joogid!“ hõikab ta.
„Kas sa tahad, Maia?“ küsib Lasse.
Maia raputab pead, aga Lasse lippab vorstimüüja juurde.
„Üks vorstisai ja üks limonaad,“ ütleb Lasse.
„Sinepit või ketšupit?“ küsib vorstimüüja tüdinult.
„Palju ketšupit, aitäh,“ ütleb Lasse.
Vorstimüüja pomiseb midagi ning ulatab Lassele vorstisaia ja limonaadi. Lasse maksab. Siis lükkab vorstimüüja oma käru uuesti liikvele.
Lasse vaatab talle järele ja mõtleb, miks vorstimüüja küll nii halvas tujus on.
„Kähku, Lasse!“ hüüab Maia.
„Kohe hakkab peale!“
Lasse istub Maia kõrvale,
