essõna. Mis selgitab asju
Isa kutsub mind Mary’ks. Ema kutsub mind Marie’ks. Kõik teised kutsuvad mind Mary Marie’ks. Mu perekonnanimi on Anderson. Olen kolmteist aastat vana ja ma olen iseäralik ja vastuoluline. See tähendab, Sarah ütleb seda. (Sarah on mu vana hoidja.) Ta ütleb, et on seda kusagilt lugenud – et erinevate inimeste lapsed on alati isesugused ja vastuolulised. Ja mu isa ja ema on erinevad ja mina olen nende laps. Ma olen kõik, kes neil on. Ja nüüd olen ma isesugusem ja vastuolulisem kui kunagi varem, sest hakkan elama pool aastast Emaga ja pool aastast Isaga. Ema läheb Bostonisse elama ja Isa jääb siia – lahutus, teate.
Olen sellepärast kohutavalt erutatud. Ühelgi teisel tüdrukul pole perekonnas lahutust ja mulle on alati meeldinud olla erinev. Pealegi on see äärmiselt põnev, põnevam kui tavaline kooselu oma isa ja emaga samas majas – eriti kui see maja meenutab minu maja ja ema ning isa on nagu minu omad!
Sellepärast ma otsustasingi sellest raamatu kirjutada – see tähendab, see on tegelikult raamat, ainult et mina pean nimetama seda päevikuks, Isa pärast, teate. Kas poleks lõbus, kui ma ei peaks tegema asju Isa pärast? Ja muidugi ma ei peagi, selle kuue kuu jooksul, mil ma elan koos Emaga Bostonis. Kuid, oh, tõesti! – kuus kuud elan siin koos Isaga – oh! Kuid siiski, ma suudan seda taluda. See võib mulle isegi meeldida – vahel. Igal juhul on see tavalisest erinev. Ja see on huvitav.
Noh, raamatu kirjutamisest. Nagu ma hakkasingi ütlema, et Isa ei luba seda. Ma tean, et ei luba. Ta ütles, et romaanid on rumal ajaraiskamine, kui mitte päris ebasoovitav. Kuid päevik – oh, ta armastab päevikuid! Ta peab ka ise päevikut ja ta ütles mulle, et see on mulle suurepärane ja õpetlik kogemus – panna kirja iga päev, mida ma tegin ja missugune oli ilm.
Ilm ja mida ma iga päev tegin, tõepoolest! Sellest saaks küll kena lugemine, kas pole? Näiteks niisugune:
“Täna hommikul paistis päike. Ma tõusin üles, sõin hommikust, läksin kooli, tulin koju, sõin lõunat, mängisin ühe tunni Carrie Heywoodi pool, harjutasin tund aega klaverit, õppisin veel ühe tunni. Rääkisin Emaga üleval tema toas päikeseloojangust ja lumest puudel. Sõin oma õhtusööki. Isa vestles minuga all raamatukogus minu iseloomu parandamisest, et ma poleks hajameelne ega tühine. (Ta mõtles “nagu Ema”, ainult ei öelnud seda välja. Mõnda asja ei pea otse välja ütlema, tead.) Siis läksin magama.”
Just nagu ma saaksin oma romaani niimoodi kirjutada! No tõesti ei saa. Kuid ma nimetan seda päevikuks.
Oh, jah, ma nimetan seda päevikuks – kuni selle trükki viin. Siis annan sellele õige nime – romaan. Ja ma räägin trükkalile, et loodan tema peale õigekirja osas, et ta paneb sisse kõik need tüütud väikesed komad ja punktid ja küsimärgid, millest kõik paistavad nii suurt numbrit tegevat. Seda lugu kirjutades ei saa ma kogu aeg iga viie minuti järel muretseda, kuidas sõnu kirjutatakse ega tegeleda nende paljude tobedate väikeste punktide ja juttidega. Nagu keegi, kes lugu loeb, sellest hooliks! Lugu ise on kõige tähtsam.
Ma armastan lugusid. Olen kirjutanud palju lugusid tüdrukute jaoks – muidugi lühikesi, mõtlen ma, mitte pikka, nagu sellest saab. Ja oleks nii huvitav ise mingit lugu läbi elada ja mitte seda lugeda – ainult et lugu elades ei saa piiluda viimast lehekülge, kuidas see lõpeb. Tavaliselt meeldib mulle seda teha. Siiski on palju huvitavam mitte teada, mis juhtub.
Kõige rohkem meeldivad mulle armastuslood. Isal on – oh, nii palju raamatuid raamatutoas ja mina lugesin neid virnade kaupa, isegi mõningaid rumalaid vanu ajalugusid ja biograafiaid. Ma olin selleks sunnitud, kui midagi muud ei leidunud. Ja seal polnud palju armulugusid. Emal on siiski mõned – väga kenad – ja paar luuleraamatut tema toas väikesel riiulil. Kuid need on mul juba ammu läbi.
Seepärast olengi nii põnevil selle uue loo pärast, mida ma läbi elan. Sest muidugi tuleb sellest romaan. Võib-olla tuleb sellest minu enda armulugu, kui ma suureks kasvan, kahe või kolme aasta pärast, kui mu Isal ja Emal neid lugusid vahepeal ei teki.
Hoidja Sarah ütles, et kui oled lahutatud, oled vaba, just nagu enne abiellumist, ja et vahel abiellutakse uuesti. See viis mind otsekohe mõttele: mis siis, kui Isa või Ema või nad mõlemad uuesti abielluvad? Ja mina pean seda pealt vaatama, ja kurameerimist ja kõik! Siis ma saaksin oma romaani tõelise armuloo, kas pole? Noh, mina arvan küll!
Ja mõelda vaid, kuidas kõik tüdrukud mind kadestavad – ja nemad elavad vaid argipäevas, igapäevaelus koos isade ja emadega, kes on abielus ja elavad koos ja mitte midagi põnevat ei juhtu. Sest tõesti, teate, kui hakkate sellele mõtlema, siis EI OLE ju palju tüdrukuid, kellel on samasugune võimalus kui mul.
Ja seepärast olen ma otsustanud sellest raamatu kirjutada. Oh, jah, ma tean, et olen noor – vaid kolmteist. Kuid ma tunnen end tõesti kohutavalt vanana; ja te teate, et naine on sama vana, nagu ta end tunneb. Pealegi, Hoidja Sarah ütles, et ma olen oma vanuse kohta vana, ja et see pole ime, arvestades elu, mida ma olen elanud.
Ja ehk see ongi nii. Sest muidugi erineb elu ema ja isaga, kes valmistuvad lahutuseks, sellest armastavast alati õnnelikust elust. Hoidja Sarah ütles, et see on häbi ja sellest on kahju ja et need on lapsed, kes alati kannatavad. Kuid mina ei kannata – mitte põrmugi. Ma lihtsalt naudin seda. See on nii põnev.
Muidugi, kui ma peaksin ühe neist kaotama, oleks asi teisiti. Kuid ma ei kaota, sest elan koos Emaga kuus kuud ja siis Isaga kuus kuud.
Nii et mul on mõlemad alles. Ja tõesti, kui mõtlema hakata, eelistan ma neid eraldiolevaina. Noh, eraldi on nad just nagu peab, nagu see – see – kuidas seda pulbrit nimetataksegi? – mingi keemiline aine. Igal juhul on see valge pulber, mida segatakse kahte klaasi ja mis paistab olevat just nagu vesi, kuni need kokku valatakse. Ja siis, oh, taevake! seda sisinat ja visinat ja pulbitsemist! Noh, just nii on lugu mu Isa ja Emaga. On palju lihtsam neid eraldi võtta, ma tean. Sest nüüd ma võin olla Mary kuus kuud ja siis Marie kuus kuud ja ma ei pea olema mõlemat korraga või ehk viieminutiliste vahedega.
Ja ma arvan, et armastan nii Isa kui Ema parem eraldi. Muidugi ma armastan Ema ja ma tean, et lihtsalt jumaldan Isa, kui ta lubaks mul seda teha – ta on nii pikk ja kena ja suurepärane, kui ta on väljas rahva keskel. Kõik tüdrukud on tema järgi otse hullud. Ja mina samuti. Ainult et kodus – noh, on nii raske olla alati Mary. Ja teate, Isa pani mulle nimeks Mary…
Kuid ma ei peaks sellest praegu rääkima. See on osa sellest loost ja ma olen vaid Eessõna juures. Ma alustan homme – selle tõestisündinud looga – Esimese Peatükiga.
Kuid tõesti – ma ei tohiks seda valjusti “peatükiks” nimetada. Päevikuis pole peatükke, ja see on päevik. Ma ei tohi unustada, et see on päevik. Kuid ma võin selle kirjutada peatükina, sest sellest SAAB romaan, kui see ei pea enam olema päevik.
1. peatükk. Minu sünd
Päike vajus aeglaselt läände, heites kuldseid valguskiiri pimedasse vanasse tuppa.
Nii peaks see algama, ma tean, ja ma tahaksingi seda teha, kuid ei oska. Alustan oma sünniga, muidugi, ja Hoidja Sarah ütles, et päike üldse ei paistnud. See juhtus öösel ja tähed olid väljas. Ta mäletab eriti tähti, sest Isa oli observatooriumis ja teda ei tohtinud häirida. (Me ei häiri kunagi Isa, kui ta on seal, teate.) Ja nii ta ei teadnudki oma tütrest, kuni alles järgmise hommikuni, kui ta tuli hommikusöögile. Ja ta jäi sellele hiljaks, sest ta peatus, et kirjutada midagi ühest tähetujust, mille ta oli leidnud.
Ta leiab alati midagi sekeldamist nende vanade tähtede juures, just siis, kui me tahame, et ta pööraks tähelepanu millelegi muule. Ja oh, ma unustasin ütelda, et see tähetuju oli tegelikult hoopis tähtkuju. Kuid ma kutsusin neid nii, kui olin väike tüdruk, ja Ema ütles, et see oli nende jaoks õige nimi, sest Isa jaoks olid need tõesti tähetujud. Oh, ta ütles kohe, et ei mõelnud seda nii ja et pean unustama, mis ta ütles. Ema ütleb alati nii asjade kohta, mis ta räägib.
Noh, nagu ma ütlesingi, ei teadnud Isa enne hommikusöögi lõppu, et
