maailma ajalugu. Hullem on aga see, et niisugused mütoloogiad sünnitavad kahtlusi teiste inimeste vastu. Kõigis, kes mõtlevad teisiti, kaldutakse nägema Kuradi käsilast. Konkreetselt võttes lõheneb meie rahvuslik liikumine. Kui selle ühes tiivas nähakse teist tiiba (KK poolt RRi) vastasena, Vaenlase kreatuurina, siis ühtset rahvuslikku liikumist enam ei ole, on vaid üksteisele jalga taha panevad pisipoliitikud – Eesti ajaloost kurvalt tuttav pilt.
Jah, küllap on Mart Laaril õigus, kui ta leiab, et “meil on vaja uut, tõelist eetikat”. Eetika juurde kuulub ka lugupidav suhtumine vastastesse, teisitimõtlejatesse. Seda jääb minu meelest vestlusringis osalejatel tõsiselt puudu. Pean tunnistama, et meie rahvuslikud radikaalid (Kodanike Komiteedega seotud ringkond) kalduvad teisitimõtlejaid kõige enam mõnitama ja solvama, kasutades vahel stalinistlikust pressist tuttavaid võtteid. Minu lugupidamine Tunne Kelami vastu kahanes drastiliselt, kui lugesin ERSP vitriinist ühe tema esinemise teksti, kus seisis “savisaared ja põllud”. Olen lugenud palju vaba maailma ajakirjandust, ent niisugust sõnapruuki vastaste kohta sealt küll ei mäleta. Sovetlikes väljaannetes oli see üsna tavaline.
Vestlejad (siin kahjuks ka Arvo Valton) ei näe komparteilaste tegutsemises muid motiive peale võimuhoidmishimu. See on minu meelest halb psühholoogia. Selle psühholoogia motiive uurides torkab silma tema pooldajate, eriti Haugi, Kelami ja Laari halvasti tagasi hoitud tigedus. Inimestest, kes on nii tigedad nende vastu, keda nad kahtlustavad püüdes iga hinna eest võimu hoida, võiks ju arvata, et nad tahaksid väga seda võimu endale saada, kui jääme sama psühholoogia pinnale.
Tegelikult on iga vastutustundliku poliitiku käitumist Eestis mõjutanud arusaam sellest, et mõnelgi puhul võib iseseisva Eesti (loomise või taastamise) nõudmine olla liiga riskantne, seada ohtu Eesti riigist suurema väärtuse – eesti rahva olemasolu. Nii oli tsaariajal, kui rahvajuhid rääkisid vaid autonoomiast. Nii oli 1939. ja 1940, kui Päts, Uluots ja teised riigijuhid ohverdasid Eesti riigi, lootes et see aitab säilitada eesti rahvast. Ka praegu algab vastutustundlik ja tõsiselt võetav eesti poliitika sealt, kus osatakse arvestada riskifaktorit, Moskva repressiivse reageerimise tugevust meie iseseisvuskuulutusele. Olen kindel, et meie praeguste juhtide hulgas on inimesi, kes seda riskifaktorit oskavad õigemini hinnata kui “Loomingu” vestlusringis osalejad. Ma usun ka, et niipea, kui see riskifaktor oluliselt väheneb, asuvad avalikult iseseisva Eesti poolele ka paljud need, kes seda seni ei ole saanud teha. Sest mõnigi neist teab, et ta ei riski mitte ainult oma positsiooniga, vaid ka oma rahva saatusega. Muidugi, peale repressioonide riski on ka risk, et me ei oska või ei julge õigel ajal tulla välja iseseisvusnõudmisega ning mängime maha oma Suure Võimaluse. Sellest olen aga püüdnud kirjutada teisal ja usun, et sedagi saab teha ilma tigeduseta, rahulikult ja ratsionaalselt. Kui otsime süüdlast või vaenlast, tuleb meil meeles pidada, et süüdlased ja vaenlased oleme alati ka ise. See arusaam on üks kristliku eetika alustugesid ja praegu oleks meil eriti oluline seda meeles pidada, seeasemel et tõtata loopima kive tölnerite ja patuste pihta.
Vaba maailma piir
Nüüd, kui vabadustuul on käinud üle Kesk-Euroopa, on sealsed rahvad saanud selgemini näidata, kes nad on, kuhu kuuluvad, mida tahavad ja usuvad. Tänu sellele rahvaste vabale tahteavaldusele on saanud jälle selgemini välja joonistuda see, mida vahepealne sundsotsialism hägustas: Euroopa kultuurilise jaotumise kaart.
Sellel kaardid on olemas kaks selgesti eralduvat piirkonda: liberaalne ja totalitaarne. Liberaalse Euroopa süda on Prantsusmaa, Inglismaa, Madalmaad ja Skandinaavia, hiljem on sellega liitunud Saksamaa, Hispaania ja Itaalia. Nendel maadel on väärtused, usk ja tõekspidamised inimese eraasi, neid ei sunnita peale, riik kaitseb vähemalt põhimõtteliselt inimese vabadust olla see, kes ta tahab olla. Riigi võim ei ulatu väljapoole riigiasju, mis on eraasjadest kindlalt lahutatud. Riigi kodanikuks olemisel ei ole ideoloogilist sisu, see ei sisalda vajadust pooldada mingit usutunnistust või muud ideoloogiat. Inimene kas on riigi kodanik või ei ole seda, võimatu on öelda, et ta on kodanik rohkem või vähem või on õige või ei ole õige kodanik.
Niisuguseid mõisteid aga on Ida- ja Kesk-Euroopas senini kasutatud. Olen ise pidanud palju kordi kuulama süüdistusi selles, et ma ei ole päris õige Nõukogude inimene. Nõukogude inimene oli midagi enamat kui Nõukogude kodanik, õige Nõukogude inimene oli see, kes pooldas Nõukogude usutunnistust. Selle, kas keegi seda pooldab või ei, tegi kindlaks omalaadne inkvisitsioon: inimese käitumist jälgis julgeolekupolitsei, jälgisid ülemused ning parteifunktsionärid. Kes tahtis elus kaugemale jõuda, pidi mitmel puhul kinnitama oma õiguslikkust.
Kuna mitteuskumine tõi kaasa suuremaid või väiksemaid pahandusi – karmimatel Stalini aegadel vangistuse, leebematel Hruštšovi või Brežnevi aegadel raskusi töökoha leidmisega – enamus inimesi lihtsalt rohkem või vähem teeskles nõusolekut ametliku ideoloogiaga. Nii oli Nõukogude Liidus kui ka tema mõjusfääri kuuluvates “sotsialismimaades” – ida-Saksamaal, Poolas, Rumeenias ja mujal. Kehtis sisuliselt vana printsiip – cuius regio, elus religio – nagu reformatsioonijärgsel Saksamaal, kus rahva usutunnistuse määras valitseja oma. Oli aga võimatu öelda, kuivõrd inimesed tegelikult seda usuvad, mida nad on sunnitud tunnistama. Nüüd on pilt selgem. Näeme, et Poolas, Tšehhoslovakkias, Ungaris, Rumeenias, Saksa Demokraatlikus Vabariigis ja olulisel määral ka Bulgaarias, nagu kahes Jugoslaavia osariigiski – Sloveenias ja Horvaatias ei ole ametlikul kommunistlikul usul mingit olulist toetust. Niipea kui rahvas saab avaldada oma tõelist tahet, kaotab ta kompartei võimumonopoli ja kustutab konstitutsioonist usutunnistuslikud sätted nagu riigikorra defineerimine sotsialistlikuna või ustavus sõprusele Nõukogde Liiduga. Kaotatakse ka senised kommunistlikud vapid ja lipud, restaureeritakse endised liberaalsed parteid ja valmistutakse vabadeks valimisteks. Ühesõnaga – enamus Kesk-Euroopat pöördub Lääne-Euroopas läbi proovitud liberaaldemokraatliku riigikorra juurde, mis mõnel maal (näiteks Tšehhoslovakkias) ka valitses, mõnel maal (Ungaris, Rumeenias) aga ei jõudnud päriselt välja kujuneda. Igal juhul aga jätkub katkenud areng, mille eesmärk on pluralistlik, igasugusest konfessionaalsusest vaba demokraatia.
Huvitav on, et mõnes piirkonnas ei ole asi siiski nii. Üheks erandiks näib olevat Serbia, kus endiselt domineerib segu Serbia natsionalismist ja ortodokssest kommunismist. Sellel ideoloogial näib olevat olulisel määral ka rahva toetust.
Analoogne olukord on kujunemas ka Nõukogude Liidus. Mõnedes piirkondades siin (Baltikumis) on rahvas jäägitult omaks võtnud liberaaldemokraatlikud sihid ja identifitseerib end täiesti vaba Lääne-Euroopaga ja vabaneva Kesk-Euroopaga. Mõnel pool on nendel demokraatlikutel suundumustel natsionalistlikke jooni, võitlus vabaduse ja demokraatia eest põimub rahvusliku vabadusvõitlusega. Igal juhul aga ei seo eestlased, lätlased, leedulased, aga ka Moldaavia rumeenlased, grusiinid ja mitmed teised end kuidagiviisi seni kehtinud poliitilise ideoloogiaga. Kommunism on neile vägisi peale surutud, on neile tegelikult võõras.
Teine lugu on venelastega ning ilmselt ka mõne teise rahvuse hulka kuuluvate rühmadega, kellele kommunismi Nõukogude variant oli tõeliselt oma ja kes suhtuvad sellesse usklikena. Venemaal võib veel näha demonstratsioone punaste lippudega, siin on veel küllalt inimesi, kes tahaksid näha riigi kommunistide võimu aegset ajalugu positiivsena ja kes on pahased liberaalsele ajakirjandusele pühade väärtuste ründamise, kommunismi ideaalide ja vene rahva solvamise pärast. Kommunistlik ideoloogia on siin nagu Serbiaski põimunud rahvuslusega, mis siin on omandamas antisemiitlikke ja vähemusrahvaste (baltlased, muslimid) vastaseid jooni. Eriti selgelt avaldub Vene rahvusluse tõus ja selle seotus kommunistliku ideoloogia reliktidega venelastest kolonistide liikumistes mitte-Vene liiduvabariikides. Punalipud ja truudus senisele nõukogulikule usutunnistusele on neid väheseid asju, mis aitab ühendada neid inimesi ja anda neile ideoloogilist õigustust väikerahvaste vabastusliikumisest haaratud aladel. Tahes-tahtmata meenub prantsuse kolonistide konservatiivne prantsusmeelne liikumine Alžeerias riigi iseseisvumise ajal.
Igal juhul on Nõukogude Liidus jõudusid, kes kõige radikaalsemalt soovivad senise ideoloogia kõrvaleheitmist Poola või Ungari kombel, kes
