püsivad senise kommunistliku ideoloogia juures, mõnikord loobuvad sellest rohkem või vähem traditsioonilise rahvusluse kasuks. Igal juhul läheb nende kahe vahelt läbi eraldusjoon: ühel pool on inimesed, kes sooviksid senise korra ja senise Nõukogude riigi säilimist, teisel pool inimesed, kes sooviksid tema lõppu. Konflikt nende kahe vahel näib olevat tõsisem ja määravam kui konflikt reformimeelsete ja reformivastaste vahel, nagu seda kujutletakse Läänes.
Mõlema suuna vahel on seni küllalt edukalt balansseerinud Mihhail Gorbatšov, tema toetuspind siseriigis aga on viimasel ajal ahenemas. Polariseerumine impeeriumimeelsete (enamuses Vene rahvuslased) ja impeeriumivastaste (enamuses mittevenelased) vahel tõmbab tema esindatud mõõdukalt suunalt pooldajaid ära. Ning püüdes lepitada lepitamatuid, ei suuda Gorbatšov päriselt rahuldada kedagi, vältida frustratsiooni ja pingete kasvamist.
Ida- ja Kesk-Euroopa on otsekui maavärinaohtlik piirkond, mida läbib kahe laama piir nagu Kaliforniat San Andrease lõhe. Seda lõhet varjas seni vägisi hoitud poliitilise-ideoloogilise maastiku ühenäolisus, mis aga nüüd on kadumas. Laamad on hakanud liikuma ja huvitav on, et nende piir ei kattu päriselt ühegi riigipiiriga. Osa Nõukogude Liitu on tegelikult lihtsalt sovetiseeritud Kesk-Euroopa ja on väga tõenäoline, et tulev maavärisemine veab osa senisest suurriigist temast eemale. Nõukogude riik säilib Venemaana, millena ta algas, sest lõpuks soovib ainult Venemaa olla Venemaa, seda ka siis kui ta vahepeal kannab teist nime.
Gorbatšovi generaalstaadid
Üle kümne päeva said Nõukogude kodanikud hommikust õhtuni jälgida televiisoritest etendust, mida nimetati rahvaesindajate kongressiks. Väidetakse, et selle etenduse vaatamise tõttu oli raisku läinud hulka tööaega ja riik oli saanud miljoneid rublasid kahju. Niisiis täitis kongress vähemalt üht funktsiooni – lahutas rahva meelt. Kuigi Gorbatšov ei ole seni annud rahvale rohkem leiba, on tsirkust kindlasti võrratult rohkem kui Brežnevi ajal. Elu Nõukogude Liidus on läinud huvitavamaks.
Poliitilisest aspektist saavutas kongress hoopis vähem. Oma formaalset funktsiooni – olla kõrgem võimuorgan suures riigis – ta igatahes ei täitnud. Kui väidetakse, et arvutustehnikas on Nõukogude Liit jäänud Läänest maha umbes kakskümmend aastat, siis parlamentarismis on see vahe vähemalt kakssada aastat. Gorbatšovi parlament, milles kolmandik kohti kuulub riigi poolt soositud organisatsioonidele ja mis enda hulgast valib väiksema pidevalt töötava kahekojalise ülemnõukogu, meenutab pigem Prantsuse Revolutsiooni eelseid generaalstaate kui tänapäeva demokraatlikku parlamenti.
Ka Gorbatšovi generaalstaatidesse kuulub kolm seisust, kolme liiki inimesi. Aadlikele vastavad kõrged riigi- ja parteiametnikud, vaimulikele praeguse riigiideoloogia veendunud pooldajad ning kolmandale seisusele need, kes tahaksid iganenud ja totra ühiskonnakorralduse asendada tänapäevasema ja arukamaga. Tegelikult toimus kongressil põhiliselt võitlus selle revolutsioonilise kolmanda seisuse ja konservatiivide – riigiusklike ning riigiametnike ühendatud bloki vahel.
Hääletamisel võitsid muidugi konservatiivid. Vahetevahel tundus kongress hääletusmasinana, mis kuulekalt täitis Gorbatšovi ja tema kaaslaste tahet. Radikaalid, kes esimest korda said oma mõtteid kogu maa eest vabalt väljendada, tundsid kahtlemata rohkem masendust oma võimetusest riigiasjades midagi korda saata kui rõõmu kauaoodatud sõnavabadusest. Nõukogude Liidus toimuv näitab, et glasnost ei tähenda veel demokraatiat, võimalus riigivõimu kritiseerida ei avalda sellele võimule otsest mõju.
Ometi ei jää vabalt väljendatud kriitilised mõtted mõjuta. Nad muudavad seni impeeriumis valitsenud totalitaarset kliimat, aitavad kujuneda avalikul arvamusel, mis pole nii arg ja kroonumeelsusest ahistatud kui seni. Vaba sõna olemasolu ise tähendab vaimse vabanemise algust, võimude taganemist ühest oma võimuvaldkonnast. Inimesed, kes seni olid sunnitud rituaalselt demonstreerima oma “piiritut ustavust partei üritusele” ja hüüdma hurraa režiimile, kes on oma rahvast uskumatu julmusega hävitanud ja ekspluateerinud, saavad nüüd avaldada oma tegelikku suhtumist võimudesse. Praeguses õhkkonnas muutub see suhtumine kahtlemata kriitilisemaks ja loob aluse riigi tõeliseks majanduslikuks ja poliitiliseks uuendamiseks, niis peab algama vaimse uuendamisega, sellega, et õpitakse mõtlema vabalt, tabude, dogmade ja hirmudeta.
Seni aga valitsevad tabud, dogmad ja hirmud ning konservatiivne vaim suuremas osas Nõukogude Liidus. Olen varem kirjutanud sellest vaimust kui omamoodi quasi-religioonist, mille põhidogmasid on Nõukogude riigi (või Venemaa) pühadus ja erilisus ning usk, et Lääne mõjud on halvad ning ohtlikud. Neid dogmasid väljendasid Moskva generaalstaatides paljud esinejad. Oli Afganistani veteran, kes kuulutas riigi sõnaselgelt pühaks. Oli kirjanik Rasputin, kes faktiliselt kuulutas vene rahva valitud rahvaks, kellele olevat võõras šovinism ja kurjustas läänemaise seksi ja vägivalla leviku üle Venemaal. Olid rünnakud eraettevõtluse, kooperatiivide ja kommertspankade vastu, mis ei mahu riigisotsialismi mallidesse. Oli massiivne tigedus akadeemik Sahharovi ning teiste liberaalide vastu, keda otse süüdistati pühaduse teotamises. Oma jao said ka ketserid Baltikumist, kus vabamõtlemisel on sügavamad juured ja kus Vene kroonut pole kunagi pühaks peetud.
Vaidlevat ja tülitsevat kahe ja poole tuhande pealist massi juhtis tahtekindlalt ja osavalt üks inimene – Mihhail Gorbatšov. Liberaalidest sai ta jagu tänu nende vähemuses-olekule, konservatiividest tänu nende piiratusele ja ebakonstruktiivsusele. Gorbatšovi poliitikuvõimeid, mis äsjasel kongressil eriti selgelt avaldusid, võime imetleda, kuid oleks õnnetus, kui temasse hakataks suhtuma samasuguse kriitikata vaimustusega kui nii Idas kui Läänes on suhtutud mõnesse tema eelkäijasse. Gorbatšov ei saa reformida Nõukogude Liitu, seda saavad teha ainult Nõukogude Liidu rahvad ja seda siis, kui nad ei usu enam oma riigi pühadusse ja õpivad mõtlema ning tegutsema demokraatlikult. Kui seda ei juhtu, jääb liberaliseerimine Nõukogude Liidus põgusaks episoodiks ja riik stagneerub edasi.
Viimane kongress ei võtnud ette midagi radikaalset sellest stagnatsioonist pääsemiseks. Ometi on tema toimumine ise sammuke teel vabaduse ja demokraatia poole, milleta Nõukogude Liit ei saa enam kuigi kaua areneda ja väga võimalik, et ka kestma jääda.
Mis aga puutub Gorbatšovi endasse, siis puuduvad meil ikka veel tõendid selle kohta, kas ta kasutab oma erakordseid poliitikuvõimeid ainult kogu võimu koondamiseks enda kätte või on ta huvitatud ka selle võimu kasutamisest inimeste elujärje põhjalikuks parandamiseks Nõukogude riigis.
Small is beautiful, small is sane
4. ja 5. märtsil peeti Tallinnas “Internatsionaalse liikumise” asutav kongress, kus võeti vastu liikumise põhidokumendid. Kahe päeva jooksul peeti hulk kõnesid, mis olid väga kriitilised nii eesti rahvusliku liikumise, rahvarinde kui Eestimaa Kommunistliku Partei juhtkonna vastu. Internatsionaalsesse liikumisse kuuluvad peaaegu erandita vene keelt rääkivad Nõukogude ajal Eestisse tulnud inimesed – ainus eestikeelne sõnavõtt oli keelelt vigane, kõneleja tugev vene aktsent reetis seda, et eesti keel ei ole tema kodukeel.
Interliikumise dokumentides, veel enam kongressi sõnavõttudes rünnati peale rahvusliku liikumise veel haritlasi, keda võrreldi parasiitidega töölisklassi ihul, erainitsiatiivi soosimist, mis olevat sotsialismivastane ning viivat ekspluateerimisele, ning ajaloo ümberhindamist, milles nähti liigset kodanliku vabariigi idealiseerimist ja nõukogude võimu saavutuste eitamist. Nii on interliikumisel neli rünnakuobjekti: rahvuslased, haritlased, stalinismivastased ning eraettevõtjad ja kooperaatorid.
On tähendusrikas, et need neli on tegelikult just need jõud, kes püüavad Nõukogude Liidus läbi viia uuendusi, toetavad perestroikat. Rahvuslastele, haritlastele, represseeritutele ja majandusinimestele oli senine kord kõige vastuvõetamatum. Väikerahvad nägid, kuidas Moskva keskvõim püüab neid samm-sammult venestada, jätta ilma oma ajaloost, kultuurist ja viimaks ka keelest. Haritlased kannatasid ideoloogilise surve, loominguvabaduse
