neil selleks ka tunduvalt rohkem aega. Seegi on tegelikult irratsionalism, ent tema mõistusevastasus on varjatum, nii et võiksime stalinlikku enesekaitset nimetada pseudoratsionalistlikuks. Tema tuum kandis “marksistliku filosoofia” nime ja oli kirju segu tsitaate, väiteid ja refereeringuid Marxilt, Engelsilt, Leninilt, Hegelilt ja muidugi Stalinilt. Oluline koht selles “filosoofias” oli primitiivseteks sofismideks ja loosungiteks väänatud dialektikal, millega sai tõestada või ümber lükata ükskõik mida.
Sisuliselt rõhutas ka stalinistlik filosofeerimine ustavuse, veendumuse ja “maailmavaate” primaati loogika ees. Üldine oli olemuse-nähtumuse ja eesmärgi-vahendite, aga ka paratamatuse-juhuslikkuse dialektika kasutamine universaalsete enesekaitsevahenditena. Kõigile kriitikutele ja puuduseleidjatele võis vastata, et see, millest nad räägivad, on nähtumuslik, aktsidentaalne, juhuslik, mis võib ju vahel olla halb, meie süsteemi olemus aga on olemuslikult ja paratamatult hea nagu on hea ka eesmärk, mille poole me liigume. Kõik, mida teeme meie, on olemuslikult hoopis teist kvaliteeti kui see, mida teevad nemad, meie vaenlased. Viletsus kodanlikul maal on midagi olemuslikult muud kui viletus (seda sõna muidugi ei kasutatud, öeldi “ajutised raskused” või “kitsaskohad”) meil. Meie võimumeeste eksimused olid olemuslikult tühised, sellal kui imperialistid ja nende ideoloogia paelus siplevad intelligendid eksisid olemuslikult. Tõeline bolševik ka eksis bolševikuna.
Säärasel kombel vabastavad nii natsid kui stalinistid end mõistuse kontrolli alt. Võim ei pea enam arvestama mõistusega: ta muutub irratsionaalseks, hakkab täitma võimukandjate soove ja soovunelmaid. Võim muutub jõuks, mis püüab tõelust asendada fantaasiaga, “muuta muinasjutud tõeluseks”. Nii hitlerism kui stalinism on rühma inimeste tahte projektsioon, mille on võimendanud neile kuulekas sotsiaalne ja tehnoloogiline masinavärk.
Nii Hitleri, Stalini kui teiste nendetaoliste (näiteks Mussolini või Himmleri) tahtmised olid küllalt sarnased. Nendes tahtmistes domineerisid gigantomaania – soov luua võimalikult suur ja vägev riik, ehitada kolossaalseid paleesid ja muud nagu Hitleri kavandatud Berliini triumfikaar ja Cheopsi püramiidi kõrgune Panteon või Stalini kõrghooned ja “kommunismi suurehitused”. On aga ka palju otsest võimunautimist, mõnu tundmist võimalusest panna inimesi tegema seda, mida omal tahtel ei oleks teinud. Nii natside kui stalinistide koonduslaagrites pidid vangid tegema tööd enamasti väga primitiivsel ja ebaefektiivsel moel, käsitsi, igasuguste abivahenditeta, nii et tekib küsimus, kuivõrd see sunnitöö pidi andma olulist toodangut, kuivõrd olema vangide füüsilise ja vaimse degradeerimise vahend ja kuivõrd võimumehed ise nautisid oma loodud süsteemi absurdsust, pöörasust, sõltumatust tervest mõistusest.
See sõltumatus tervest mõistusest lähendab mõlemat ideoloogiat romantismile, lubab tõmmata ühendusjoone romantikute fantasmagooriatest Auschwitzi või Kolõma julm-absurdse tõelikkuseni. Igal juhul ei ole hitlerism ega stalinism realistlikud – nad ei taha arvestada tegelikkuse paratamatute piirangutega. Tegelikkust kas ignoreeritakse või püütakse ümber muuta. Stalinism, mis hävitas Vene modernismi ja selle muude voolude hulgas ka futurismi, on selles futurismi pärija: tema ideoloogia põhiväiteid on vajadus ja võimalus maailma piiramatult ümber teha. Ümber tuli teha majandus, filosoofia, kirjandus, looma- ja taimeliigid, maastikud(kõrbed aedadeks, sood põldudeks, Arktika parasvöötmeks), rahvused, ühiskond ja muidugi inimene ise. Kehtis inimvõimete piiramatuse õpetus, usk maailma lõpmatusse plastilisusse, mis sünnitas mitšurinluse, väited rahvuste kadumisest ja asendumisest täiesti uue ajaloolise moodustise – nõukogude rahvaga. Seda Viitnast protsessi püüdsid stalinistid kiirendada, asustades rahvaid ümber nagu kunagi Assüüria kuningad, asendades või hoopis ära kaotades kirjakeeli ja tähestikke. Nii ütles stalinism lahti usust kausaalsusse, mineviku vääramatusse mõjusse olevikule ja tulevikule. Olevikust ning veel enam tulevikust sai Suure Juhi vaba mängumaa, lava, kus ta võis realiseerida, tegelikkuseks muuta oma tahte, oma suured ideed.
Natsid ja stalinistid, kes loobuvad ratsionaalsest maailmaseletusest, kalduvad irratsionaalsete teooriate poole. Teame Hitleri ja Himmleri flirti mitmesuguste teosoofiamaiguliste salaõpetustega. Stalini analoogsetest harrastustest teame vähe, nendele vihjab aga see, et ta võttis vastu selgeltnägija Wolf Messingi, aga mitte mõnd sama saatusega juudi päritolu loodusteadlast.
Fašism ja stalinism on kaks põhiideoloogiat, millele on sellel sajandil ikka jälle toetunud piiramatut võimu taotlevad rühmitused. Nende põhierinevused on pigem loosungites ja fraseoloogias kui milleski muus. Tõsi on, et fašistid on majanduses lubanud ja isegi soosinud erainitsiatiivi, pole kaotanud eraettevõtteid, kuid mulle tundub, et selle erinevuse tähtsuse on stalinistid mõõdutult suureks puhunud. Mõlemates riikides ekspluateeriti ja terroriseeriti rahva enamust halastamatult ning rahva seisukohast pole oluline, mis vormis – riiklikus, erakapitalistlikus või riigikapitalistlikus vormis seda tehti. Krupp ja IG Farben käitusid oma sunnitöölistega samamoodi kui riiklikutele ministeeriumidele alluvad vasekaevandused Karagandas, söekaevandused Vorkutas või metsamajandid Põhja-Venemaal.
Võib öelda, et stalinism on fašismi Nõukogude või ehk täpsemini – Nõukogude Vene vorm. Kuna ta tekib ühiskonnas, mille alustega – Marxi ja Lenini õpetusega – fašism on väga suures vastuolus, iseloomustab stalinismi erakordne valskus ja silmakirjalikkus. Stalinism on arvatavasti kõige valelikuni ideoloogia ajaloos. Tema valelikkus oli nii suur, et see lähenes juba absurdile, hullumeelsusele. Haiget Leninit ahistanud, tema abikaasat mõnitanud, tema loomingut varjanud, tema kaastöölised ja sõbrad hävitanud Stalin kuulutab end Lenini õpilaseks ja laseb end ülistada Iljitši õpetuse geniaalse edasiarendajana. Ta hukkab Buhharini, kes kirjutas konstitutsiooniprojekti, ja laseb nimetada selle konstitutsiooni stalinlikuks, kuigi ei tee katsetki sellest konstitutsioonist kinni pidada. Riigis, kus üheainsa ettevaatamatu fraasi eest võib saada kakskümmend viis aastat vangilaagrit, kehtib ametlikult “sõnavabadus”. Riigis, kus mitmed rahvad tervenisti küüditatakse kaugele oma kodumaast, sadu tuhandeid inimesi hukkub ešelonides nälga ja janusse, ning kus Juht ja õpetaja oma õukonnaga plaanitsevad veel suurejoonelisemaid küüditamisi (on andmeid, et terve eesti rahvas kavatseti asustada ümber Siberisse), kehtib “Rahvaste enesemääramise õigus”. Riigis, kus inimesed maal surevad nälga, nagu 30. aastatel Ukrainas, pärast sõda sealsamas ja Moldaavias, ülistavad kirjanikud ja filmimehed kolhoosnikute õnneküllast ja õitsengulist elu ja laulupidudel lauldakse “au kolhoosikorrale”. Nii on stalinismi tegelik loomus täiesti vastupidine tema propagandapildile, on selle negatiiv. Tema vahepealne edu aga tõestas tahes-tahtmata Goebbelsi küünilist väidet, et tuleb valetada nii jõhkralt, et usutaks. Uskusid ju Stalinit niisugusedki vaimuinimesed nagu Henri Barbusse ja Pablo Neruda … Hitlerism mõjub stalinismi kõrval isegi ausana oma küünilisuses: Hitler vähemasti ei rääkinud oma armastusest juutide ja slaavlaste vastu ega oodanud otsatuid ülistusi neilt, keda ta valmistus hävitama.
Nii hitlerismi kui stalinismi suuremaid paradokse on see, et mõlemad, eriti muidugi stalinism on jätnud mulje, nagu oleksid nad ideoloogiad ja liikumised, mis kaitsevad oma riikide ja rahvaste huvisid. Hitler kaotas sõja ja avas sellega enamuse sakslaste silmad, kes said aru, et neid on juhtinud kriminaalne klikk, et Saksa rahva ja riigi nimel on saksa rahvast petetud ja Saksa riik viidud hävingu äärele.
Kuna Nõukogude rahvas võitis sõja ja Stalin ei häbenenud ülendamast end generalissimuseks ning laskmast end ülistada geniaalse väejuhina, võidu arhitektina, kõik faktid aga, mis tema tegevust teises valguses võinuksid näidata, olid avalikkuse eest varjatud, olid ja on paljud inimesed meie maal kui ka piiri taga veendunud, et Stalin tõepoolest juhtis oma rahva võidule. Tema julmust tõlgendati vältimatuna raskes olukorras või vähemalt inimliku nõrkusena, mis ei ole oluline tema suurte positiivsete juhivõimete kõrval. Küünilisemad inimesed on öelnud, et niisugust rahvast ei saavatki teisiti tööle ja sõdima panna kui piitsa ja terroriga.
Ka stagnatsiooniaegsetes kirjutistes jäetakse Stalinist valdavalt hea pilt ning väidetakse umbes seda, et kuigi ta tegi vigu, ei suutnud ta kallutada riiki (parteid, rahvast) kõrvale leninlikult teelt ja tema juhtimisel saavutas Nõukogude rahvas suuri ajaloolisi võite. Lühemalt: olenemata sellest, et mööndakse Stalini
