elu ja tegid suuri asju, mille kõrval meie elu on vilets olesklemine.
Sedalaadi sõjafilmide ja – lugude põhivigu on minu meelest selles, et neis ei avata natside, nendesamade mustas mundris SS-laste totrust, Hitleri režiimi arulagedust, mis igaühele, kes on teda kainemalt vaadelnud, peaks selge olema. Näha inimrasvast seebikeetjates ja koolnute suust kuldhammaste välja kangutajates kuratliku üliratsionaalsuse kehastusi on lihtsalt loll. Kuidas saab pidada ratsionaalseks režiimi, kes, pidades riskantset sõda poole maailmaga (kui maailmavalitsemine on ratsionaalne siht…), kulutab suuri ressursse kaitsetute juutide jälitamiseks, isoleerimiseks ja hävitamiseks. Kuuajalist võitlust Varssavi geto pärast ei saa ju sõjalisest vaatekohast pidada muuks kui totruseks, osaks Himmleri diletantlikust õudusnäidendist mida laada-tulevärgina kroonis sünagoogi rituaalne õhkulaskmine. Ma usun, et Saksa kaadriohvitserid võisid SS-laste sääraste tempude peale sülitada ja mõelda, kui palju mõistlikumalt nemad oleksid kasutanud neid tuhandeid mehi, keda untervits Stroop sundis vallutama osa juba vallutatud linnast.
Rõhutan natside käitumise jaburust sellepärast, et seni on meil räägitud peaaegu ainult nende julmusest ja imetletud nende organisatsiooni tõhusust. Sellesama pärast on hea, et meilgi ilmusid – olgugi lühendatult – Kazimierz Moczarski mälestused kõnelustest nimetatud Stroopiga. Mind rabas kõige enam selle mehe nürimeelsus: kõrge SS-aukandja oli vaimselt selgesti madalamal oma kambrikaaslasest, väikesest politseiametnikust Schilkest. Stroopi lugu näitab seda, mida ehk tasub näidata korduvalt: vaimne kääbus võib küll teha hiiglaslikke kuritegusid, see ei muuda teda aga hiiglaseks. Kurja suure tähega ei ole olemas, kuri on alati pisike, armetu ja igav.
Meie viga on vist olnud ka see, et oleme liialt keskendunud kurjategijatele ja liiga vähe nende ohvritele. Kuri ei saa olla suur, küll aga kannatus ja valu. Peaksime rohkem mõtlema nendele, kes kannatasid ja surid, kui nendele, kes neis kannatustes ja surmas süüdi olid. Muidu tekib Herostratose-efekt: ajalukku lähevad mõrtsukad, mitte tapetud. Nii on paraku ka Eestis. Tänu Karl Linnase ja teiste temataoliste ümber keerutatud propagandatolmule teatakse nüüd tema nime paremini kui näiteks Artur-Tõeleid Kliimani, Leopoid Silbersteini või Lazar Gulkowitschl nimesid. Või Karl Pärsimäe nime, kes hukkus Auschwitzi koonduslaagris, kuuldavasti selletõttu, et ei jätnud oma juuditarist elukaaslast. Lugu, mis vääriks põhjalikumat uurimist ja tutvustamist.
Meie ei peaks looma SS-laste ümber negatiivset aurat: need mehed olid ohtlikud vaid siis, kui neil oli võimu, võimust ilma jäänutena on nad nullid, tühisus, millest pole leida midagi suurt, ka mitte suurt kurjust. Minu arusaamist mööda ei vääri need inimesed ka mitte surmanuhtlust. Surmanuhtluses on üldse midagi anakronistlikku ja arhailist: hukata võis kuningaid, hertsogeid ja salanõunikke, tänapäeva demokraatlik ja ilmalik ühiskond peaks edukalt läbi saama selle rituaalita, mis oma ohvrit mingil viisil ülendadagi võib.
Minu meelest oleks Varssavi, Majdaneki ja Tartu natsimõrtsukatele sobivam karistus istuda eluaeg või suur osa ülejäänud eluajast türmis, süüa alumiiniumlusikaga alumiiniumkausist hirsiputru, nühkida kaltsuga põrandat, olla üksi iseenda ja oma mäluga ning lugeda ajalehest, kuidas elu läheb edasi. Ilma nendeta.
Natsismi, stalinismi ja teiste nendetaoliste ideoloogiate püsijoon on antiintellektualism, umbusk ja viha intelligentsi vastu. Sellel on pragmaatilisi põhjusi: haritlased oma vaba mõtlemisega on potentsiaalne oht diktatuuri suletud ideoloogiale, diktatuurile endale. Antiintellektualismil on ka sügavamaid psühholoogilisi põhjuseid. Näen nii Itaalia fašismis, Saksa natsionaalsotsialismis kui ka Nõukogude-Vene stalinismis alaväärsustunde all kannatavaid, oma vaimse küündimatuse pärast end alandatuna ja kõrvaletõrjutuna tundva keskpärasuse püüdu tõrjuda kõrvale edukad haritlased, võtta nendelt ära võim ja autoriteet, kehtestada vaimuvaesuse diktatuur vaimsuse üle.
Vaimsust ei võeta siin mitte peaasjalikult ohuna, vaid millenagi, mida ühtaegu imetletakse, kadestatakse ja vihatakse. Hitler üritas saada kunstnikuks, Goebbels kirjanikuks, kirjanduslikke kalduvusi oli Stalinil ja Mussolinil, ent kunstivallas ei õnnestunud neil ühelgi karjääri teha. Usun, et realiseerimata ambitsioonidega inimesi oli natside ja stalinistide hulgas silmatorkavalt palju ja nemad moodustasid osalt mõlema liikumise vaimse eliidi või õigemini pseudoeliidi.
Ka antisemitismis on kahtlemata suur annus intellektuaalset alamustunnet. Juudi rahvas on paar tuhat aastat ülimalt väärtustanud kirjatarkust ja õppimist, mis andis talle väga hea soodumuse tegelemiseks teaduse ja kunstiga. Austus vaimutöö vastu, mida vene, eesti või saksa talupoeg tööks ei pidanudki, tegi juutidel hõlpsamaks pääsu vaimueliidi hulka ja süvendas muidugi kadedust nende vastu.
Näen paljudes hitlerlastes ja stalinistides mehi, kes said aru, et neil ei õnnestu kuulsaks saada kunstis ja teaduses, aga ka ausas poliitikas, sõjaväes või majanduses, kus nad seda püüdsid teha.
Siis üritasid nad end teostada negatiivsel teel, oma edukamaid konkurente kõrvaldades ja/või eitades aktsepteeritud väärtusskaalasid nendel aladel.
Kirjanduselt nõuti eluläheduse, rahvalikkuse ja positiivsuse sildi all tegelikult labasust ja keskpärasust, teaduselt enda painutamist naiivsete ideoloogiliste skeemide alla, poliitikute, majandusmeeste ja sõjaväelaste tegevusvabadust ahistati tunduvalt.
Hitlerism laastas peamiselt Saksa intellektuaalset eliiti: suur osa nimekaid kirjanikke ja teadlasi pidi maalt lahkuma. Stalinismi haare oli laiem ja jõhkram – ta represseeris väljapaistvaid inimesi igas valdkonnas: kirjanikke, kunstnikke, teadlasi, sõjaväelasi, insenere, ettevõtjaid, põllumehi ja muidugi revolutsionääre ning poliitikuid. Mõned, nagu lennukikonstruktorid Tupolev ja Koroljov, kelle teeneteta läbi ei saadud, suruti anonüümsusesse, töötama vangidena. Aastakümneid toimus ühiskonnas tõeline darvinistlik selektsioon, mis hävitas andekamaid ja iseseisvamaid ning soosis andetumaid ja alandlikumaid. Nii juba koolipingist peale. Vaimsetest võimetest arendas Stalini aeg inimestes kõigepealt kavalust, oskust end varjata, teeselda. Ühiskond, kus juhtpositsioonil on niiviisi selekteeritud inimesed, ei saa olla hästi juhitud ega stabiilne. Kavalpead ja teesklejad ei pruugi olla head insenerid, jaamaülemad või koolijuhatajad, kuigi ma ei pea kavalust iseenesest sugugi täiesti negatiivseks omaduseks.
Nii hitlerismi kui stalinismi haardes elades tuli inimestel varjata oma arvamusi ja omaks võtta arvamused, mis parajasti kehtisid. Ametlikus ideoloogias oli ohtrasti sellist, mis pani intelligendi enesevalitsemise ja aususe proovile. Ta võis loota edule vaid siis, kui suutis oma vastikust alla surudes kaasa kiita tobedustele ja jõhkrusele, millest kubisesid “Mein Kampf”, parteiajaloo lühikursus, Stalini lühike elulugu ja teised taolised raamatud, rääkimata ajaleheartiklitest.
Stalinlikus ja mõnevõrra ka poststalinistlikus ülikoolis olid filosoofia ja parteiajalugu distsipliinid, mida sageli õpetasid piiratud inimesed, kellele mõnikord ilmselt pakkus sadistlikku mõnu pinnida endast võimekamaid mõne seiga või seisukohaga, mis ausale ja arukale inimesele olid lausa füsioloogiliselt vastikud. Võis juhtuda, et ta ei suutnud seda vastikust lõputult varjata ja küsis mõnel seminaril, koosolekul või poliittunnil kohatu küsimuse, mis sai talle saatuslikuks, vähemalt võttis tal võimaluse karjääri teha.
Selgi kombel toimus selektsioon, mis hukutas osa intelligentsist ja õpetas teise osa oma intelligentsust varjama või otse öeldes lolli mängima. Rituaalne lollimängimine, sacrificium intellectus, kuulus stalinliku ja hitlerliku vaimuelu juurde, sellest osavõtmine oli ustavuse märgiks, et inimene on valmis nurinata omaks võtma ametliku ideoloogia, loobuma oma isiklikust tõest ja mõistusest ametliku, führeri oma vastu. Ratio, mõistuse asemel sai ülimaks vaimseks vooruseks fides – ustavus või usk. Usk juhisse, usk ideoloogiasse, ustavus Lenini-Stalini suurele üritusele. Hitlerism ja stalinism on silmatorkavalt lähedased jäigale kirikukristlusele, mis samuti alandab inimese mõistust ja ülendab tema ustavust ristikirikule, vaimulikule ülemusele. Teame ju, et Himmler püüdis oma SS-iga matkida jesuiite. Teame, et Stalin õppis vaimulikus seminaris. Vaevalt aga on need seigad väga olulised. Katoliikluse ja õigeusu totalitaarsemate
