üks eesti rahva ajaloolisi ülesandeid nagu afgaani rahva ülesandeid oli vastuseis välismisjonile.
Meie asi ei ole tõestada, miks me oleme sellised, nagu me oleme, veel vähem seda, miks meid vaja on. Meie ,asi on olla, nagu me oleme, püüdmata olla keegi teine ja nõustumata olema keegi teine.
On loomulik, et me ei saa olla rahul praeguse olukorraga. Riiklik iseseisvus on midagi pöördumatut, teadmist sellest ja püüdu selle poole saab mälust võtta vaid koos peaga. Ühtse ja jagamatu Venemaa ideoloogidele oleme tõesti lootusetult rikutud oma protestantliku individualismiga, oma isepäisuse ja vabamõtlemisega.
Me võime küsida ja peamegi küsima, kes siis ikkagi võitis sõja, kas meie suur kodumaa või hoopis Lääne-Saksamaa, Jaapan, Itaalia ja Soome. Kus on arenenum tehnoloogia ja kõrgem elatustase?
Me peame küsima ka, mis tekitas Venemaal selle eriskummalise demograafilise olukorra: põlised süda-Venemaa alad on tühjad ja allakäinud, tööjõuliseni rahvas on sealt rännanud ääremaadele, muulaste hulka, massiliselt ka siia Eestimaale, mis meie õiglustunde ja ka seaduste järgi on meie oma, on meie väike kodumaa ja ei saa piiramatult mahutada suurtööstust, militaarobjekte ning tulnukaid. Kas 600 000 muulast on siia toodud majanduse edendamiseks või rohkem selleks, et jätta eestlased vähemusse ning võtta neilt ära enesemääramisõigus, maa, keel ja kultuur? Mis on muulaste siiatoomise ja siinviibimise juriidiline alus, kui seda on? Kas olukorda ei saa otsustavalt muuta nii eesti kui vene rahva huvides? Kas muulaste suhtarvu suurenemisega vähenevad eesti rahva peremeheõigused omal maal? Kui see on tõesti nii, kas on siis lootust eestlaste ja muulaste vahekorra paranemisele?
Me peame küsima ka, kas oli ja on mõtet näha nii palju vaeva, et säilitada nii viletsat riiki, kaitstes teda olevate ja veel enam olematute või meie oma loodud vaenlaste eest? Kas ideoloogia, kus võim ise loeb rohkem kui oskus selle võimuga midagi mõistlikku teha, pole määratud hukkuma, halvemal juhul koos teda kandva riigiga? Kas sellele ei vii ligemale meil ikka kestev võitlus rikastumise vastu, mida peetakse hoopis sihikindlamalt kui võitlust vaesuse ja viletsuse vastu?
Me ei saa ju olla tegelikult kellelegi ohtlikud, andsime omal ajal oma vähemusrahvastelegi kultuuriautonoomia. Kas ei ole rumal püüda täiskasvanud inimestele, tervele rahvale seletada, millal ja kus tal on hea olla, kus mitte? Eks ole inimese ja rahvuse õiguste ja vabaduste aluseks tema õigus ise otsustada, mis on tema hüve ja seda saavutada?
Me peame ütlema ausalt ja selgesti, et endise Stalini ja Brežnevi aegse olukorra taastumineja isegi selle osaline kestmine on meile talumatu. Me ei soovi, et meist aretataks uut tüüpi rahvust või hargneva peaga nisu ja me ei usu ka, et sellest kellelegi maailmas kasu tuleks. Me ei saa leppida sellega, et majanduse arendamise sildi all meilt võetakse meie maa, et meie loodust laastatakse ja saastatakse. Me ei saa leppida sellega, et me ei saa oma kodulinnas arsti või miilitsaga suhelda oma emakeeles. Me ei saa leppida sellega, et meil ei lasta töötada nii hästi, nagu me suudame ja õigeks peame. Meile ei ole vaja loendamatuid eeskirju ja ideoloogilistest tabudest ajendatud initsiatiivi ja teotahet ahistavaid kitsendusi. Meile ei ole vaja usuõpetusliku kallakuga riik-lasteaeda või riik-parandusasutust. Meil ei ole vaja “õigusriiki”, kus seadustatakse ülekohus, mida seni tehti seadusi rikkudes.
Meie traditsioonid, arusaamad ja usk on enamasti protestantlikku, läänemaist algupära ja kui Nõukogude valitsus tõesti soovib hästi läbi saada piiritaguste Lääne rahvastega, peaks ta õppima läbi saama ka meiega, sisemaise Läänega. Kui ta tahab, et me tunnistaksime teda oma tõeliseks valitsuseks ja suhtuksime temasse positiivselt, tuleb temal teha esimene samm. Eesti avalikkude tegelaste teotamine Moskva ajalehtedes küll ei suurenda keskuse populaarsust siin. Eesti rahvas ei kuulu nende hulka, kes armastavad neid, kes teda peksavad.
Me ei saa olla kellegi, ka mitte Moskva orjad või armukesed, küll aga liitlased ja lepingupartnerid. Seda me saame aga olla ainult vabade inimestena vabal maal, valitsuse all, kellel on nii meie kindel toetus kui tegelik võim Eestis.
Kui meile seda keelatakse, jääb meil üle püüda luua eestlastele reservaat osal Lääne- ja Lõuna-Eestimaast, mis on veel meie asustatud, meie harida ja hoida. Nagu indiaanlaste reservaadid – maa, mis kuuluks meile, kuhu keegi ei võiks asuda ja mida keegi ei võiks kasutada meie nõusolekuta.
Kui meile ei anta sedagi võimalust, tuleb meil pöörduda demokraatlikute välisriikide poole palvega võtta vastu mõnisada tuhat eesti põgenikku. Elada siin nii, nagu meid on sunnitud elama 1940. aastast 1988. aastani, ei ole mõtet. See on – luuletaja sõnadega – aeglane enesetapp, mida ei saa endale andeks anda. On võimalik, et eestlaste massiline sooviavaldamine emigreeruda veenaks ka Moskva võimusid meie olukorra tõsiduses ja paneks neid tõsisemalt mõtlema.
Umbes sellised on seisukohad, millega välja tulles võiksime tunda, et pole jätnud iseend, oma tõde ja õigust. Ning kui jääme oma tõe ja õiguse juurde, võime loota, et meid märgatakse, mõistetakse ja tunnustatakse. Ei või lasta end heidutada laimukampaaniatest – need näitavad tegelikult meie vastaste ebakindlust, mis on seda suurem, mida ägedamini ta meid ründab. Varem või hiljem vastane taganeb.
Nii oli ju ka Afganistanis. Mäletame, kuidas Nõukogude ajakirjandus nimetas sealse vastupanuliikumise juhte ja partisane bandiitideks ja kõrilõikajateks. Nüüd aga nimetatakse neid relvastatud opositsiooniks, nendega peetakse läbirääkimisi ja sõlmitakse leppeid. Nii võib sündida ka meiega, kui suudame püsida vaimselt vabad ja sõltumatud, kui väldime orjameelsust ja teesklust.
Me võime olla ja isegi peame olema lojaalsed pragustele võimudele, täitma nende seadusi, kuid ainult nii, nagu täidetakse võõraid seadusi, mis on kehtestatud jõuga. Jõud aga saab otsa enne kui õigus. Kord saavad arvatavasti ka meie esindajad pidada Moskva esindajatega tõelisi läbirääkimisi meie õiguse tunnustamise üle, meie vahekordade normaliseerimise üle, mille aluseks võiks olla liiduleping, kui soovime seda nii nimetada.
Poliitika mütologiseerimisest
Novembrikuu “Loomingus” ilmunud septembrikuise vestlusringi kokkuvõte “Eesti kongressile mõeldes” tekitas minus ja mitmes mu tuttavas tõsist meelemasendust. Miks? Kõige enam kahel põhjusel. Esiteks on vestlejad (kiiduväärse erandina Arvo Valton) ülbed ja agressiivsed kõigi suhtes, kes nende veendumusi ei jaga. Eesti Vabariigi ja eesti rahva vastaste hulka satuvad nii komparteilased kui rahvarindelased, IME-meesteks nimetatud kui ka oportunistidest haritlased. Siit on samm väiteni, et õige eestlane on “lihtne eesti inimene” (vrd. “lihtne nõukogude inimene”), kes on intelligentlikust kollaboreerumisest ja reaalpoliitikast rikkumata. Selle sammu Toomas Haug teebki, väites: “Kodanike komiteede liikumise üleskutsega läks esmajoones kaasa lihtrahvas, avaldades sellega valmisolekut tõelisteks ühiskondlikeks muudatusteks.”
Minu meelest kuuluvad niisugused väited sellesse poliitilisse mütoloogiasse, mida hoolega kasutasid enamlased ja natsid. See ei ole vestluses aga ainus väljasukelduv mütologiseeriv joon. Sinna kuulub ka eriti Mart Laari pakutud teooria, et kompartei on kurikavalal kombel loonud rahvaga manipuleerimiseks präänikuna Rahvarinde ja piitsana Interrinde. “Kuskil keskuses” on väga hoolikalt kavandatud aktsioon, mis peab rahva IMEde, suveräänsusdeklaratsioonide ja muu sellise puru silmapuistamisega segadusse ajama ja niiviisi, võibolla isegi segadusse viidud rahva tahteavaldusega opereerides Eesti Vabariigi lõplikult likvideerima. Mart Laarile on kompartei Vaenlane, Saatan, kelle kurikavalusel ei ole piiri. Ka Laari arusaam Eesti olukorrast kuulub Vaenlase image’it ekspluateerivate poliitiliste mütoloogiate hulka, millest meile tuntumad on natside ja Vene marurahvuslaste antisemiitlik mütoloogia, kus läbi ajaloo toimivad kurja jõudusid juhtivad juudid ja vabamüürlased ning stalinistide mütoloogia, milles Vaenlane oli rahvusvaheline imperialism, kes lakkamatult sepitses vandenõusid Nõukogude riigi vastu.
Sellised mütoloogiad
