üldse üsna kena välja. Loomu poolest oli ta abivalmis, kui vaid asi ei puutunud tema isiklikku kasusse. Siis kaotas ta ahnusest kohe enesevalitsemise ja võis isegi nutma hakata. Tühja rämpsu pärast oli ta vaimis päev otsa hädaldama, sada korda tuletas antud lubadust meelde, solvus ja virises, kui seda jalamaid ei täidetud. Talle meeldis püssiga põldude vahel hulkuda, ja kui tal õnnestus jänesele või pardile pihta saada, pistis ta oma saagi erilise mõnuga pauna, rääkides seejuures: «Noh, nüüd ole vakka, ei sa pääse! Nüüd oled sa m i n u!»
«Kena ratsu on teil,» pudistas ta mind sadulasse aidates. «Oleks mul niisugune! Aga kus sa sellega! Ei ole mul seda õnne. Vahest paluksite teie oma memme… tuletaksite talle meelde.»
«Kas ta on lubanud teile anda?»
«Oleks ta lubanud! Ei, kuid ma arvasin, et tema oma suures helduses…»
«Ehk räägiksite Martõn Petrovitšiga.»
«Martõn Petrovitša!» kordas Sljotkin venitades. «Tema arust pole minu ja tühipalja teenripoisi Maksimka vahel mingit vahet. Muudkui raba talle tööd teha, aga tasu oma vaeva eest ära loodagi,»
«Tõesti?»
«Jumalatõsi. Kui ta ütleb: «Minu sõna on kindel!» – siis on see nagu aamen kirikus. Palu või ära palu, üks kama kõik. Ja Anna Martõnovna, minu abikaasa, ei ole tema juures nii heas kirjas kui Jevlampia Martõnovna.»
«Ah, sa püha taevas!» katkestas ta järsku oma jutu ja lõi meeleheitel käed kokku. «Vaadake: mis see on? Terve pool vakamaad kaeru, meie kaeru, on keegi kurjategija maha niitnud. On aga temp! Ela siis nüüd või ole! Küll on röövlid! Täitsa õieti öeldakse, et ära usu Jeskovi, Beskovi, Jerini ega Belini (nii nimetati nelja ümberkaudset küla). Ah, ah, mis see küll on! Oma poolteise, võib-olla isegi kahe rubla eest on kahju tehtud!»
Sljotkini hääles kuuldus peaaegu nuttu. Ma müksasin hobust kandadega vastu külgi ja ratsutasin minema.
Sljotkini hädaldamine kostis alles mu kõrvu, kui järsku teekäänakul tuli mulle vastu Harlovi teine tütar Jevlampia, kes Anna Martõrvovna sõnade järgi oli põllule rukkililli noppima läinud. Tal oli tihe rukkililledest pärg peas. Me kummardasime teineteisele sõnatult. Ka Jevlampia oli väga kena, mitte inetum kui õde, kuid tema ilu oli teist tüüpi. Ta oli pikka kasvu, tugeva kehaehitusega, kõik temas oli suur: niihästi pea, jalad, käed kui ka lumivalged hambad, ja eriti silmad, mis olid ümmargused, unistavad, tumesinised nagu klaashelmed. Temas oli kõik koguni monumentaalne (ega ta asjata Martõn Petrovitši tütar olnud), kuid ilus. Ta nähtavasti ei teadnud, mida oma tiheda blondi juuksepalmikuga peale hakata, ja see oli tal kolm korda ümber pea keeratud. Suu oli tal veetlev, värske nagu roosiõis, vaarikpunane, ja rääkimisel kerkis ülemine huulekaar väga armsalt. Kuid tema suurte silmade pilgus oli midagi metsikut ning peaaegu sünget. «Vaba kasakaveri,» ütles tema kohta Martõn Petrovitš. Ma tundsin tema ees pisut hirmu… See rühikas kaunitar tuletas mulle meelde oma isa.
Ma sõitsin pisut edasi ja kuulsin, kuidas ta ühetasase. tugeva, veidi kriiskava, lausa talunaise häälega laulma hakkas ja seejärel järsku vait jäi. Ma vaatasin künkaharjalt tagasi ja nägin teda Harlovi väimehe kõrval mahaniidetud kaerapõllulapi juures seisvat. Sljotkin vehkis ja näitas kätega, Jevlampia aga seisis liikumatult. Päike valgustas tema kõrget kogu ja eredalt sinas ruikkililledest pärg ta peas.
Ma vist juba ütlesin teile, härrased, et mu memmel oli ka Harlovi teise tütre jaoks peigmees valmis vaadatud. Too oli üks meie vaesemaid naabreid, maavägede erumajor Gavrilo Fedulõtš Zitkov, juba elatanud, ja nagu ta ise teataval määral enesega rahulolevalt ning otsekui end soovitades ütles, «tulest ja veest läbikäinud» mees. Ta oskas vaevalt lugeda-kirjutada ja oli väga rumal, kuid lootis oma südames mu memme juurde valitsejaks saada, sest tundis end «praktilise mehe» olevat. «Olgu muuga, kuidas on, aga matsidele vastu hambaid anda, seda oskan ma priimalt,» rääkis ta, valmis omaenda hambaid kiristama. «Olen sellega oma vanas ametis harjunud,» lisas ta selgituseks. Kui Zitkov oleks vähem rumal olnud, oleks ta mõistnud, et just mu memme juurde valitsejaks saada ei olnud tal mingit lootust, sest selleks oleks tulnud vallandada senine valitseja Kwicinski, väga kindla iseloomuga ja asjalik poolakas, keda memm täielikult usaldas. Zitkovil oli pikk hobusenägu, mis oli üleni tuhkblondidesse karvadesse kasvanud, isegi silmade all põskedel kasvasid karvad. Ka kõige kõvema pakase ajal oli see nägu rohke higiga justkui kastepiiskadega kaetud. Mu memme silma alla sattudes tõmbus ta otsekohe tikksirgeks, tema pea hakkas agarusest värisema, suured käed patsutasid kergelt vastu reisi ja kogu tema olek näis nuruvat: «Käsi ja ma ruttan su käsku täitma!» Memm ei olnud eksiarvamisel Zitkovi võimetest, kuid see ei takistanud teda hoolt kandmast tema abiellumise eest Jevlampiaga.
«Kas sa aga temaga hakkama saad, kulla mees?» küsis memm kord temalt.
Zitkov muigas enesekindlalt.
«Õite mul asi, Natalja Nikolajevna! Terve roodu pidasin ohjes, kõik käis nagu kellavärk, ja mis see siis ära ei ole! Käkitegu.»
«See oli rood, kulla mees, aga meil on tegemist suursuguse neiuga, naisega,» lausus memm pahaselt.
«Õite mul asi, Natalja Nikolajevna!» hüüatas Zitkov jälle. «Sellest me saame hästi aru. Ühesõnaga: preili, õrn olevus!»
«Olgu!» otsustas memm lõpuks. «Jevlampia ei lase endale liiga teha.»
Ükskord juunikuus, kui päev juba õhtule kaldus, teatas teener Martõn Petrovitši saabumisest. Memm imestas: me ei olnud teda üle nädala aja näinud, aga nii hilja polnud ta meid kunagi külastanud. «Midagi on juhtunud!» hüüdis memm tasasel häälel. Kui Martõn Petrovitš tuppa vajus ja otsekohe ukse kõrvale toolile laskus, oli tema näol nii ebatavaline ilme, see nägu oli nii mõtlik ja isegi kahvatu, et mu memm kordas tahtmatult oma hüüatust ka valjusti. Martõn Petrovitš vaatas talle oma väikeste silmadega otsa, vaikis, ohkas raskelt, vaikis jälle veidi ja teatas siis lõpuks, et ta tuli asja pärast… mis on… sedamoodi, et sel põhjusel…
Olles pomisenud need seoseta sõnad, tõusis ta järsku püsti ja läks uksest välja.
Memm helistas, käskis sisseastunud teenril jalamaid Martõn Petrovitšile järele rutata ja ta tingimata tagasi tuua, kuid too oli jõudnud juba oma troskasse istuda ja jalga lasta.
Järgmisel hommtkul kavatses memm, keda Martõn Petrovitši kummaline käitumine ja ebatavaline näoilme olid ühtviisi imestama pannud ning koguni rabanud, parajasti käskjala tema juurde saata, kui ta juba ise jälle kohale ilmus. Seekord paistis ta rahulikum olevat.
«Räägi, kulla mees, räägi, mis sinuga lahti on?» hüüdis memm, niipea kui teda nägi. «Mõtlesin eile juba: issand hoidku! ega meie vanamees ole ometi peast segi läinud?»
«Ei ole peast segi läinud, armuline proua,» vastas Martõn Petrovitš. «Ma ei ole seda sorti mees. Aga mul on tarvis teiega nõu pidada.»
«Ma kahtlen ainult, kas se asjalugu teile meele järgi on…»
«Räägi, räägi, sõber, aga lihtsamalt. Ära ärrita mind! Milleks siin see asjalugu? Räägi lihtsamalt. Kas jälle on kurvameelsus sulle kallale tulnud?»
Harlov tõmbas kulmud kortsu.
«Ei, mitte kurvameelsus – seda juhtub minuga noore kuu ajal. Aga lubage teilt, armuline proua, küsida, mis te arvate surmast?»
Memm läks ärevile.
«Millest?»
«Surmast. Kas surm võib kellegi
