vastas Raskolnikov katkendlikult. «Tahestahtmata lähed kahvatuks, kui enam süüa ei ole,» lisas ta juurde, vaevalt sõnu hääldades. Jõud kadus tal. Kuid vastus tundus usutavana; eit võttis pandi.
«Mis see on?» küsis ta ja heitis tungiva pilgu Raskolnikovile, kuna ta ise panti käes kaalus.
«Asi… paberossitoos… hõbedane… vaadake.»
«Nagu polekski teine hõbedane… küll on õige teisele paberit ümber ajanud!»
Nööri lahti võtta püüdes pöördus ta akna alla, valgusele lähemale (sumbunud õhule vaatamata olid kõik aknad kinni) ning jättis Raskolnikovi üksinda, seistes seljaga tema poole. See võttis palituhõlmad lahti ja vabastas kirve silmusest, kuid ei võtnud päris välja, vaid hoidis parema käega hõlma all. Ta käed olid kohutavalt nõrgad; ise tundis ta, kuidas nad iga silmapilguga ikka enam ja enam tuimenesid ja kangestusid. Ta kartis, et laseb kirve lahti ja pillab maha… äkki hakkas pea nagu ringi käima.
«Mis ta küll siia ümber on mässinud!» hüüdis eit pahaselt ja liigutas end tema poole.
Ainustki silmapilku ei võinud enam kaotada. Raskolnikov tõmbas kirve silmusest, tõstis kahe käega üles, vaevalt iseend tundes, ja laskis peaaegu ilma jõupingutuseta, peaaegu masinlikult silmaga pähe langeda. Jõudu nagu poleks tal siin olnudki. Aga niipea kui oli kirve langetanud, tekkis temas ka kohe jõud.
Nagu ikka oli vanaeit ka täna palja peaga. Tema heledad, hallikad, hõredad juuksed, mis harjumuse kohaselt õliga paksult sisse võitud, olid rotisabana tutti tehtud ja üles pandud sarvest kammitükiga, mis praegugi veel kuklas seisis. Hoop läks just lagipähe, milleks kaasa aitas eide väike kasv. Ta karjatas, kuid väga nõrgalt, ja laskus äkki kogu kehaga põrandale, ehk ta küll enne jõudis käed pea juurde tõsta. Teises käes hoidis ta ikka veel «panti». Nüüd lõi Raskolnikov teda juba kõigest jõust korra ja kaks, ikka kirvesilmaga ja ikka lagipähe. Veri purskus kui ümberlükatud klaasist ja keha pöördus selili. Raskolnikov taganes eemale, laskis keha maha langeda ja kummardus siis tema näo juurde: eit oli juba surnud. Silmad olid pärani lahti, nagu tahaksid nad välja karata, aga otsaesine ja nägu olid kortsus ja krambist moonutatud.
Ta pani kirve põrandale, surnu kõrvale, ja pistis kiiresti talle käe taskusse, hoidudes sealjuures verega määrdumise eest, – pistis käe samasse paremasse taskusse, kust eit möödunud korral oli võtmed välja tõmmanud. Raskolnikovi mõistus oli täiesti selge, polnud enam ei ajutist arukaotust ega peapööritust, kuid käed värisesid ikka veel. Pärast tuli tal meelde, et ta tol korral oli isegi väga tähelepanelik ja ettevaatlik, püüdes aina hoiduda verega määrdumise eest… Võtmed võttis ta kohe taskust välja; nagu varemaltki olid nad ka nüüd ühes kimbus, ühes terasrõngas. Võtmetega jooksis ta kohe magamistuppa. See oli väga väike tuba ja seal seisis suur ikoonide kapp. Teises seinas oli väga puhas suur voodi, sellel lappidest kokku aetud vateeritud siidtekk peal. Kolmandas seinas seisis kummut. Imelik, niipea kui ta hakkas võtmeid kummuti lukuauku katsuma, kuuldes sealjuures raua kõlinat, jooksis nagu kramp tal läbi keha. Äkki tahtis ta kõik jätta ja ära minna. Kuid see oli ainult silmapilguks; aga ära minna oli juba hilja. Ta naerataski enda üle, kui äkki üks teine ärev mõte tal pähe lõi. Talle näis, nagu oleks eit alles elus ja võiks veel meelemärkusele tulla. Jättes võtmed ja kummuti sinnapaika, jooksis ta tagasi laiba juurde, haaras kirve pihku ja tõstis ta üles, kuid ei langetanud seda ometi enam lamaja pihta. Polnud kahtlust, eit oli surnud. Tema juurde kummardudes ja teda jällegi silmitsedes nägi ta, et pealuu on purustatud ning pisut viltugi pööratud. Peaaegu pidi ta sõrmega katsuma, kuid tõmbas käe tagasi, ilma selletagi oli kõik näha. Verd oli seks ajaks juba terve loik voolanud. Äkki märkas ta tema kaelas paela; tõmbas seda, kuid see oli kõva, ei katkenud, pealegi oli ta verega läbi ligunenud. Ta katsus teda niisama põuest välja kiskuda, kuid miski takistas, hakkas teine kuhugi kinni. Kärsituses tahtis ta jällegi kirve tõsta, et sellega nööri lüüa, vastu ihu, ülevalt alla, kuid ei söandanud ja käsi ning kirvest verega määrides lõikas ta viimaks suure vaevaga paela katki, ilma et korjusesse oleks puutunud, ja võttis ta kaelast; ta polnud eksinud – rahakott. Nööri otsas oli kaks risti, üks küpressist, teine vasest, ja peale selle väike emailitud pühapilt; siinsamas, ühes nendega, rippusid ka väike seemisnahkne võidunud rahakott, terasrõngake ja sõrmus. Rahakott oli pungil täis; Raskolnikov pistis selle ilma avamata oma taskusse, ristid viskas eide rinnale ja kirvest ühes võttes ruttas magamistuppa tagasi.
Ta ruttas väga, võttis võtmed ja hakkas jällegi nendega toimetama. Aga ikka lõppes kõik õnnetult: võtmed ei läinud lukuauku. Mitte just et käed oleksid niivõrd värisenud, kuid ta eksis: näiteks näeb, et see võti ei kõlba, aga ikka katsub, topib. Äkki tuli tal meelde ja ta sai aru, et see suur võti, see hambulise keelega, mis ripub ühes teistega, väikestega, ei peaks mingil tingimusel kummutile kuuluma (nagu see tal ka möödunud korral pähe turgatas), vaid see peab olema mõne kirstu oma, kuhu võib-olla ongi ehk kõik peidetud. Ta jättis kummuti sinnapaika ja puges kohe sängi alla, sest ta teadis, et eided hoiavad harilikult ikka oma kirste aseme all. Nii see oligi: seal seisis kaunis suur kast, enam kui arssin pikk, kumera kaanega, punase seemisnahaga üle tõmmatud, millesse olid tipitud terasnaelad. Hambuline võti oli paras ja avas kirstu. Valge lina all oli kõige peal punase riidega ääristatud jänesenahkne kasukas; selle all olid siidriided, siis sall ja edasi, allpool, nähtavasti ainult nadid. Kõigepealt tõttas ta oma veriseid käsi vastu punast kasukariiet pühkima. «Punane, noh, ja punasel ei torka nii silma,» tärkasid mõtted ja äkki tuli ta meelemõistusele: «Issand! Hulluks lähen või?» mõtles ta hirmunult.
Kuid niipea kui ta neid nadisid liigutas, veeres kasuka alt äkki kulduur välja. Nüüd hakkas ta kõike ümber pöörama. Tõepoolest, nadide vahele olid pandud kuldasjad, – vististi kõik pandid, väljaostetud ja väljaostmata – käevõrud, ketid, kõrvarõngad, nõelad jne. Mõned olid tupes, mõned ajalehepaberisse mässitud, kuid korralikult ja hoolikalt, kahekordsesse paberisse ja lintidega kinni seotud. Viibimata hakkas ta neid endale püksi- ja palitutaskuisse toppima, ilma et oleks valinud ja tuppesid või pabereid avanud: aga ta ei jõudnud neid kuigi palju kastist võtta…
Äkki kostis, et seal toas, kus oli eit, käiakse. Ta peatus ja jäi vait nagu surnu. Kuid kõik oli vaikne, tähendab – eksitus. Siis kostis selgesti kerge karjatus või nagu oleks keegi tasa ja hooti oianud ning siis vaikinud. Pärast seda jällegi surmavaikus, minut või kaks. Ta seisis kükakil kirstu juures ja ootas vaevalt hingata suutes, kuid äkki kargas ta üles, võttis kirve ja jooksis magamistoast välja.
Keset tuba seisis Lizaveta, käes suur komps, ja vahtis tardunult tapetud õde, ise teine näost valge kui kriit ja võimetu karjuma. Nähes Raskolnikovi, kes sisse jooksis, lõi ta lehena värisema ja kogu tema näol jooksid krambid; ta tõstis käe, avas suu, kuid ei karjunud ikkagi ja hakkas pikkamisi mehe eest nurka taganema, vahtides ainiti talle otsa, ilma et oleks häält teinud, nagu poleks tal selleks õhku jätkunud. Raskolnikov kargas kirvega ta kallale: naise huuled läksid lamedalt viltu, nagu see juhtub väga väikeste lastega, kui nad midagi hakkavad kartma, vahtides üksisilmi hirmutavat asja ja asutades karjuma. Ja õnnetu Lizaveta oli oma olemuselt niivõrd lihtne, rõhutud ning kohutatud, et ta isegi käsi ei tõstnud näo varjamiseks, kuigi see oleks pidanud praegu olema loomulikult kõige tarvilikum liigutus, sest et kirves tõusis tema pea kohale üles. Ainult pisut-pisut kergitas ta oma vaba vasemat kätt, aga mitte näoni, vaid sirutas ta pikkamisi mehe poole, nagu tahaks teda eemale tõrjuda. Hoop tabas teraga otseteed pealuud ja lõi korraga otsaesise ülemise jao läbi, peaaegu lagipeani. Nõnda ta langeski maha. Raskolnikov pidi sootuks aru kaotama, kahmas Lizaveta kompsu, viskas selle jällegi minema ja jooksis esikusse.
Hirm valdas teda ikka enam ja enam, eriti pärast seda teist, ootamatut tapmist. Ta oleks tahtnud võimalikult ruttu siit põgeneda. Ja kui ta sel silmapilgul oleks suutnud õigemini näha ja mõelda, kui ta oleks suutnud kujutleda kogu oma seisukorra raskust, meeleheidet, inetust ja mõttetust, kui ta oleks seejuures enesele
