Püha vale. Aleksandr Kuprin

      PÜHA VALE

      Ivan Ivanovitš Semenjuta pole sugugi halb inimene. Ta on karsklane, hoolas, jumalakartlik, ei joo, ei suitseta, ei tunne huvi kaardimängu ega naiste vastu. Kuid ta on kõige tüüpilisem hädavares. Kogu tema olemusele on vajutatud mingi saatuslik kohmetu arglikkuse pitser, ja arvatavasti just sellepärast jagab talle alaliselt hoope – kord laubale, kord kuklasse – julm saatus, kes teatavasti nagu kapriisne naine armastab üksnes käskija iseloomuga ja julgeid inimesi ning on kuulekas ainult neile. Juba koolipõlves oli Semenjuta alatiseks patuoinaks kogu klassi eest. Juhtus, et tunni ajal keegi võrukael nätsutab suus suurt paberilehte, kägardab selle kokku ja virutab siis osava viskega vastu prantslasest õpetaja auväärset paljast pealage. Semenjutal aga on õnnetus just sel hetkel laubale lennanud kärbest eemale peletada. Ning vihast punane prantslane karjub:

      «Oo, Zemnjut, nurjatu poiss! Au mur! Seina äärde!»

      Ning täiesti süütu Semenjuta, vaeseke, tiritakse vahetunni ajal inspektori ette, kes väristab oma halli kitsehabet, läigatleb läbi kuldraamides prillide tigedaid halle silmi ja toksib oma vanainimeseliku, kangestunud sõrmega Semenjutale korrapärases taktis vastu kukalt.

      «Kõlvatu koolipoiss! Hu-li-gaan!.. Õppeasutuse häbiplekk!.. Tõb-ras!.. Puu-pea!..»

      Oma epistli lõpetab ta jahedal, asjalikul toonil:

      «Pärast lõunat kolmeks ööpäevaks kartserisse. Kuni jõuludeni kojuminekuloata (see oli kinnine õppeasutus), aga kui niisugune asi peaks korduma, peksame läbi ja viskame koolist välja.»

      Sellele järgnes laksatav nips laubale ja ähvardav «Käi välja! Sikk sihuke!»

      Ja nii oli alati. Kas purustati ragulkast lastud kiviga inspektori korteri aknaruudud või korraldati rünnak naabruses asuvaile köögiviljaaedadele – noored röövlid jõudsid kriitilisel momendil alati laiali joosta ja peitu pugeda, tagasihoidlik, vaikne Semenjuta aga, kes kelmustükist üldse osa polnud võtnud, viibis saatuslikul kombel tingimata kuritöökoha läheduses. Ning jälle tassiti ta kohtu ette, jälle kostsid rütmilised hüüded:

      «Tõb-ras!.. Hu-li-gaan!.. Puu-pea!..»

      Nii pääses ta suure vaevaga kuuenda klassini. Kui teda veelgi varem koolist hundipassiga välja ei kihutatud, siis rohkem sellepärast, et tema ema, haletsusväärne ja armetu eideke, vantsis läbi kogu linna inspektori, direktori või koolivaimuliku juurde, heitis nende ette silmili maha, embas nende jalgu ja niisutas nende põlvi ohtralt voolavate emapisaratega, paludes poja eest:

      «Ärge saatke poissi hukka! Ta on mul jumala eest väga sõnakuulelik ja sõbralik. Kuid ta on väga arg ja ära hirmutatud. Teised, krantsid, teevadki talle ülekohut. Andke talle juba parem vitsu!»

      Semenjutat peksti kaunis tihti ja põhjalikult, kuid see äraproovitud abinõu aitas vähe. Pärast kaht ebaõnnestunud katset seitsmendasse klassi pääseda, heideti ta siiski koolist välja, kuigi talle kaastundest tema ema pisarate vastu anti tunnistus kuue klassi lõpetamise kohta.

      Paljude ohvrite ja alanduste hinnaga kogus ema kuidagi kokku väikese summa pojale erariiete ostmiseks. Vestiga ülikond, roheline «kevad- ja sügishooajal» kantav palitu, lapitud saapad ja oktoober osteti vanakraamiturult käsikauplejatelt. Pesu aga õmbles ema talle oma seelikutest ja öösärkidest.

      Jäi veel koha otsimine. Kuid koha leidmisega «ei vedanud». Selline oli juba Semenjuta igavene ebaõnn. Kuigi peab ütlema, et ta jooksis terve aasta otsa erakordse usinusega hommikust õhtuni hiiglalinna kõigil tänavatel, otsides mingit väikesepalgalist kohta.

      Lõunat ja õhtust sõi ta leskede kodus: ühissöögitoast tagasi tulles tõi ema talle salaja kaasa poole oma kehvast portsjonist. Raskem oli öömaja leidmisega, sest lesed elasid ühispalatites, viie-kuuekesi igaühes. Kuid ema kummardas maani köstri ja tema virtina ees ning need lubasid Semenjutal magada nende ühisköögis, kõrvuti pandud kahel taburetil ja puust toolil.

      Viimaks, enam kui aasta pärast, õnnestus tal saada kahekümne kolme rubla ning üheteistkümne ja veerand kopikase kuupalgaga kirjutajakoht kroonupalatis. Selle muretses Semenjutale eraadvokaat Juvenali Jevpsihhijevitš Antonov, kes oli tundnud tema ema selle nooruse ja jõukuse päevil.

      Semenjuta rakendus kogu talle omase hoole ja väsimatusega raske, igava teenistuse rakmesse. Ta tuli palatisse esimesena ja lahkus sealt viimasena, vahel aga tuli töötama isegi õhtuti, sest ta tegi näljakrosside eest seltsimeeste kiireiseloomulisi töid. Teised kirjutajad suhtusid temasse jahedalt: veidi üleolevalt, veidi põlglikult. Ta ei sõlminud tutvusi, ei mänginud piljardit, ei jalutanud muusika ajal puiesteel tuttavate preilidega. «Süüria erak» – tegid nad tema kohta otsuse.

      Semenjuta oli õnnelik: tagasihoidlik, kuldnokapuuri meenutav toake pööningukorrusel, kahekümnekopikane lõunasöök kreeka sööklas, oma tee ja suhkur. Nüüd võis ta vahel harva valmistada heameelt oma emale, viia talle kord õunakese, kord kümmekond karamelli, kord karbikese halvaad, aasta lõpuks aga muretses ta endale isegi kaunis viisaka ülikonna ja tugevad kriuksuga saapad. Ülemus nähtavasti hindas tema hoolsust. Teisel teenistusaastal määrati ta registraatori kohale ja tal kõrgendati viie rubla võrra kuus palka, teise aasta lõpuks aga oli ta juba koosseisuline ametnik ja hakkas vahel harva raha hoiukassasse viima. Kuid just siin, keset seda arkaadia heaolu, näitaski saatus talle oma julma palet.

      Kord töötas Semenjuta kantseleis hilise ööni. Peale selle ootas teda korteris kiire iseloomuga eratöö ümberkirjutamise alal. Ta heitis magama alles kell viis hommikul, kuid ärkas nagu harilikult kell seitse, väsinuna, kurnatuna, kahvatuna, siniste silmaaluste ja punaste, tursunud taugudega. Seekord ilmus ta asutusse mitte teistest varem nagu alati, vaid ühena viimastest.

      Ta ei jõudnud veel oma kohale istuda ja pabereid enda ees laiali laotada, kui tundis oma hinges äkki ähmaselt mingit kummalist, rahutut ja kõhedat tunnet! Ühed kaasteenijad vaatasid temale ebasõbralikult kõõrdi, teised põgusa uudishimuga, kolmandad aga langetasid tema pilgu all oma silmad ja pöördusid kõrvale. Ta ei saanud midagi aru, kuid tema süda tardus külmast valust.