appi!” ütles Ivan Ivanovitš.
„Aa! tervist, Ivan Ivanovitš!” vastas hääl toa nurgast. Alles nüüd Ivan Ivanovitš märkas Ivan Nikiforovitši, kes lamas põrandale laotatud vaibal. „Vabandage, et olen teie ees oma loomulikus olemises.” Ivan Nikiforovitš lamas ilma milletagi, isegi ilma särgita.
„Pole viga. Kas puhkasite täna, Ivan Nikiforovitš?”
„Puhkasin. Aga kas teie puhkasite, Ivan Ivanovitš?”
„Puhkasin.”
„Kas nüüd tõusitegi?”
„Kas ma nüüd tõusin? Issand hoidku, Ivan Nikiforovitš! Kuidas võib õige nii kaua magada! Nüüdsama sõitsin karjamõisast. Toredad viljad on tee ääres! Suurepärased! Ja hein on niisugune suur, mahlakas, kõrsjas!”
„Gorpina!” hüüatas Ivan Nikiforovitš, „too Ivan Ivanovitšile viina ja hapukoorega pirukaid.”
„Ilus ilm täna.”
„Ärge kiitke, Ivan Ivanovitš. Et kurat teda võtaks! Palavuse eest pole kuhugi minna.”
„On siis vaja kohe kuradit meelde tuletada. Kuulge, Ivan Nikiforovitš! Te tuletate veel mu sõnu meelde, kuid siis on juba hilja: nende jumalavastaste sõnade eest te sealilmas alles saate.”
„Millega ma teid pahandasin, Ivan Ivanovitš? Ma ei puudutanud ei teie isa ega ema. Ei tea, millega ma teid pahandasin.”
„Jätke juba, jätke, Ivan Nikiforovitš!”
„Jumala eest, ma ei tahtnud teid solvata, Ivan Ivanovitš!”
„Veider, et vutid seniajani ei lähe vile peale.”
„Mõelge, mis te tahate, mõelge nii, kuidas soovite, kuid mina ei solvanud teid millegagi.”
„Ei tea, miks nad ei lähe,” ütles Ivan Ivanovitš, otsekui ei kuulaks Ivan Nikiforovitši. „Kas ei ole veel aeg või, aga paistab, et aeg on juba, nagu peab olema.”
„Te ütlete, et viljad on ilusad.”
„Suurepärased viljad, suurepärased!”
Sellele järgnes vaikus.
„Miks te, Ivan Nikiforovitš, riideid välja riputate?” ütles lõpuks Ivan Ivanovitš.
„Toredad, peaaegu uued riided on neetud vanaeit ära määndanud. Nüüd tuulutan; peenike kalev, suurepärane, keera ainult teine pool – ja võib jälle kanda.”
„Mulle hakkas seal meeldima üks asjake, Ivan Nikiforovitš.”
„Missugune?”
„Öelge palun, milleks teil see püss, mis on koos riietega tuulduma pandud?” Siin Ivan Ivanovitš pakkus tubakat. „Kas tohin paluda olla nii lahke?”
„Ei maksa, olge aga ise lahke! Ma nuusutan oma tubakat!” Seejuures Ivan Nikiforovitš kobas enda ümber ringi ja võttis tubakasarve. „Rumal vanaeit, siis püssi on ta ka välja riputanud! Head tubakat teeb too juut Sorotšintsõs. Ma ei tea, mida ta sinna sisse paneb, aga on nii hea lõhnaga! Tuletab natuke jaanikakart meelde. Võtke, närige natuke suus. Kas pole tõsi, tuletab natuke jaanikakart meelde? Võtke, olge nii lahke!”
„Öelge palun, Ivan Nikiforovitš, ma ikka selle püssi pärast: mis te temaga tegema hakkate? Teile pole teda ju vaja.”
„Kuidas pole vaja? Aga kui tuleb juhus jahile minna?”
„Jumal teiega, Ivan Nikiforovitš, kunas te siis hakkate jahile minema? Kas Kristuse teisel tulemisel või? Niipalju kui mina tean ja teised mäletavad, pole te veel ühte partigi maha lasknud ja teie olemine ei ole jumalast nii loodud, et jahil käia. Teil on kaalukas kuju ja hoiak. Kuidas siis teil kõlbaks soid mööda ringi uidata, kui teie see riietusese, mida igas jutuajamises pole sünnis nimepidi nimetada, on praegugi tuuldumas, mis veel siis? Ei, teile on vaja rahu, puhkamist. (Ivan Ivanovitš, nagu ülalpool mainitud, kõneles erakordselt piltlikult siis, kui oli vaja kedagi veenda. Kuidas ta kõneles! Jumal, kuidas ta kõneles!) Jah, nii et teile on sünnis väärikas esinemine. Kuulge, andke ta mulle!”
„Ei seda või! See on kallis püss. Niisuguseid püsse ei leia te nüüd kuskilt. Juba siis, kui valmistusin maakaitsesse astuma, ostsin ta türklase käest. Ja nüüd andku ma ta ära! Ei seda või. See on tarvilik asi.”
„Aga milleks ta ometi tarvilik on?”
„Kuidas milleks? Aga kui röövlid majale kallale tungivad… Või veel, et ei ole tarvilik! Jumal tänatud, nüüd ma olen rahulik ega karda kedagi. Ja miks see nii on? Sellepärast, et ma tean, et mul on käsikambris püss.”
„Või püss! Tal on ju lukk rikkis, Ivan Nikiforovitš.”
„Noh, mis siis, et rikkis? Võib ära parandada. Vaja ainult kanepiõliga kokku määrida, et ei roostetaks.”
„Teie sõnades, Ivan Nikiforovitš, ma kuidagi ei märka sõbralikku suhtumist minusse. Teie ei taha mitte midagi teha minu heaks, mis osutaks teie poolehoidu.”
„Kuidas te võite rääkida, Ivan Ivanovitš, et ma ei osuta teile mingit poolehoidu? Kas teil häbi ei ole? Teie härjad käivad minu stepis, ja ma pole kordagi neid kinni ajanud. Kui sõidate Poltavasse, küsite alati minu käest vankrit, ja mis siis? kas ma olen teile kunagi keelanud? Teie lapsepõngerjad ronivad üle tara minu õuele ja mängivad minu koertega – ma ei ütle sõnagi: las mängivad, kui nad midagi ei puutu, las aga mängivad!”
„Kui te ei taha kinkida, siis, olgu pealegi, vahetame.”
„Mis te mulle ta eest siis annaksite?” Seejuures Ivan Nikiforovitš toetas pea käele ja vaatas Ivan Ivanovitšile otsa.
„Ma annan ta eest pruuni sea, tollesama, kelle ma aedikus paksuks nuumasin! Tore siga! Ime oleks, kui ta tuleval aastal ei tooks teile põrsaid.”
„Ma ei tea, kuidas te, Ivan Ivanovitš, võite seda pakkuda. Mis ma teen teie seaga? Kas vahest kuradile peied korraldada.”
„Juba jälle! Ilma kuradita mitte kuidagi ei pääse! Pattu teete; jumala eest, teete pattu, Ivan Nikiforovitš!”
„Aga tõepoolest, kuidas te siis võite, Ivan Ivanovitš, püssi eest pakkuda kurat teab mida: siga!”
„Miks ta siis on kurat teab mis, Ivan Nikiforovitš?”
„Aga kuidas siis? Kui te ise, järele mõtleksite. Siin on ikkagi püss – teada, mis asi; kuid seal järsku – kurat teab mis: siga. Kui seda ei oleks öelnud teie, ma oleksin võinud seda võtta enda suhtes solvamisena.”
„Aga mida te siis sea juures nii halba näete?”
„Kelleks te mind, tõtt öelda, õieti peate? Et mina sea eest…”
„Istuge, istuge! Ma enam ei räägi… Jäägu teile teie püss, mingu ta hukka ja roostetagu aidanurgas seistes – ma ei taha temast enam kõnelda.”
Sellele järgnes vaikus.
„Räägitakse,” algas Ivan Ivanovitš, „et kolm kuningat on kuulutanud meie keisrile sõja.”
„Jah,
