teda ei märgatud äragi ajada: “Punaste pükstega politsei” toniseeris tädi Salmet alati. Tema silmad volksatasid, sissepoole pööratud pilk käis nagu kiik üle võlli; küllap kujuteldi innukalt seda olulist ametimeest ja korraloojat, kellel olid, näh, punased püksid. Ei tea, kas ka väikesed vuntsikesed? Tädi hakkas kihistama, ja Karl kordas viimast rida uuesti, et see ilusti kinnistuks. Siis mindi edasi:
Punaste pükstega politsei
ütles mul: “Idii domoi!”
Taas võis korraks pauseerida, sest eks iga head asja tuleb ikka natuke oodata. Vaata va korravalvurit, ta ei teagi veel, mis teda ootab: meie igatahes vilistame tema tähtsuse ja vuntsikeste ja koguni punaste pükste peale. Ja ka see on tore, et meie juba teame, mis edasi saab, temal, vaesel vennikesel, pole aga aimugi.
Ma ei mõistnud seda keelt…
Ja taas väike paus, enne kui mehele ta koht lõplikult kätte näidatakse!
Ma ei mõistnud seda keelt,
pöörasin selja, näitasin…
KEELT!!!
Tädi rõkatas kluginal naerma. See oli natukene ärakohutav, ebamusikaalne naer; seda kuulates tundis Karl just sama tunnet, mis tädi tikandit – selle juurde me veel jõuame – vaadates. See naer jõudis meieni ühest teisest varjatud maailmast, kus valitsevad omad seadused. Väga tahtis Karl sinna pilku heita, kuid päriselt ikkagi ei saanud. Võis vaadata ainult vappuvat tädi, kellel nüüd koguni pooleldi lutsitud maasikas suust pudenes.
Keele näitamine – jah, sellel tegevusel oli teises maailmas kõvasti kaalu, see oli lausa popp. Võimalik, et kaasa mängis fakt, et tähtsale võimuesindajale, kes uhkeid punaseid pükse kandis, enne selg pöörati, mistõttu ta ju keelenäitamist näha ei saanudki. Ta ei saanud sellest iial teada, ta vuntsid olid sama reipalt kikkis nagu ennegi; vaene mees ei võinud aimata, kuidas tema karmile käsule reageeriti. Petta sai!
Jah, see võis nii olla, aga võis ka kuidagi teisiti. Kontrollida ei saanud. Ainult naeru kohta, mis haaras kogu keha, pani selle vappuma nagu spasmihoog, oli võimalik teha pruuni kaustikusse sissekanne: kindel suur plussmärk.
Keerukas oli tädi Salme Leinemanni hingeelu. Mitte kõik need salmikesed, millega “ukraadinat” või “muna” alustati, ei andnud sellist efekti. Näiteks kas või lugu Inglismaast, mis oli lukku pandud, tegi tädi pigem kurvameelseks:
Inglismaa oli lukku pantud,
luku võti katki murtud…
See informatsioon võeti vastu tõsisel, isegi kaasatundval ilmel. Lukkupandud kapitalimaa raskele saatusele elati kaasa. Asjaolu, et võti oli kellegi paha inimese poolt katki murtud, tegi loo üsna traagiliseks. Oleks ju võidud teatud usku Inglismaa saatuse paranemisse ammutada värssloo lõpuosast:
Mitu seppa seda parandama peavad?
(Asi on muidugi tõsine, kui juba mitut seppa vajatakse, kuid eks või Inglismaa tulevasest lukuvabadusest siiski unistada, kui asjamehed korralikult tööle hakkavad.)
Seda ütled sina,
vana tatinina!
Jah, sellele “tatininale” pani Karl Moorits algul suuri lootusi. Paraku ei pidanud need aga täituma; kasimatu nina ei mõjunud üldse. Tuli välja, et maailm, kus tädi elas, polnudki nii triviaalne: keelenäitamise menus võis küll kindel olla – seda koteeriti kõrgelt, tatininadel aga lööki polnud. Ja mõnikord, kui tulevane hingearst siiski edu tahtis saavutada ning lisas omalt poolt:
Lugu halb on oi-oi-oi!
Kus on punapüks-kardavoi!
hinnati seda stopptulevärvilist repriisi, riigivärvides coda’t täiesti halvakspanevalt Karli vaadati nagu opakat, kes olulisi asju segi ajab. Salmel oli siis nägu, nagu on täiskasvanuil, kui nad lausuvad, et “laps räägib siis, kui kana kuseb…”.
Kui Inglismaa kurb saatus lõppkokkuvõttes tädi eriti ei huvitanud, siis mõnel teisel rahvaluuleproduktil (jah, lapsed hoiavad seni veel minevikupärandit aus; kas pole selline konservativismiilming ootamatugi?) oli vahelduv edu. Oopus:
Rikit-rakit, nikit-nakit,
katlas keesid keerumakid.
Jüri võttis nüri noa,
lõikas mulle makki koa,
mõjus kord nii, kord naa.
Muide ei teadnud Karl ka ise päris hästi, mis asjad need makid on. Seda ei teadnud nende kandis keegi. Kuid tuleb välja, et luule mõjujõud polegi nii otseselt sõltuv tema arusaadavusest.
Mõne korral kuulas Salme keerumakilaulu soostuvsoosivalt, limpsis koguni huuli, ent seda ei juhtunud sageli. Enamasti vaadati noort eksperimentaatorit üleolevalt, natuke põlglikultki: loe, loe, kui sulle meeldib, ükskõik, mis laps teeb, peaasi, et ei karju. Selline suhtumine oli solvav! Mis see Salme, va hani, endale lubab!
Kummatigi sel ajal, kui teiste külapoiste lemmikuteks olid kassid-koerad või hobused, eelistas Karl Moorits neljajalgsetele hoopis oma kummalist tädi. Ei meeldinud see hästi vanaemale, emast rääkimata, kuid ema oli enamasti ikka linnas, sest tema pidi oma raamatupidajapalgaga nüüd peret toitma. Pere oli küll väike – ainult tema ise ja Karl, kuid eks palkki olnud pisike. Mis puutub teistesse poistesse, siis kippusid need suisa irvitama, kui nägid Karli tädi jalutamas. Ent Karl sellest ei hoolinud, vastupidi, see talle isegi meeldis: uhkelt, püstipäi, rinnas märtri- ja teadusemeheuhkus, marssis ta keelenäitajate eest mööda. Huvitav, et tädi ei hoolinud meie maailma keelenäitamisest üldse, kuigi mõnikord ka oma keelt lahkesti vastu näitas. Ent ta tegi seda mingi lõbusa üleolekuga. Tädil oli muide väga pikk ja punane keel. Ega Karlgi hoolinud – kes pärast naerab, naerab paremini. Kord tuleb aeg, mil ta valges kitlis paradeerib, tal on käskiv ja läbitungiv pilk, mis vaimunõtrade rügemendid otsemaid endale allutab. Ja raskematel juhtudel saetakse mõnel eriti haigel uurimisobjektil (miskipärast olid nad ikka pigem uurimis- kui raviobjektid) kolp pealt lahti (kujutluses avanes see nagu vanaisa taskukella kaas) ja siis teeb dr. Karl Moorits helkiva kirurginoaga väikseid, väga ohtlikke ja väga tulutoovaid lõikusi.
Karl teadis, et tädi mõjutamiseks on olemas veel teisi, hoopis vägevamaid vahendeid, kuid need olid rangelt keelatud. Eriti kummaliselt mõjusid katseobjektile nr. 1 (teisi katsealuseid paraku polnud) aisakellad ehk kuljused. Kord oli Karl toonud vanaisa töötoast seal muidutühja-seisvad aisakellad – nendega olevat kunagi talvel kirikusse sõidetud, ent nüüd vaadati kirikuskäimisele pahasti – ja need seaaias vanale emisele kaela pannud. Ta muidugi teadis, et selline tobe nali teda ei vääri, kuid miks ei võiks mõnikord ka lihtrahva labaste naljadega kaasa minna, seda enam, et vanemad inimesed eeldavadki, et poisid lollusi teevad. Nende hukkamõistmine laseb täiskasvanuil endast paremini arvata, ja kas on põhjust seda väikest rõõmu neile keelata… Mida emis tegi, see oli muidugi ette arvata, hoopis iseäralik oli aga reaktsioon, mille kellakõlin tädi Salmes esile kutsus. Ta oli muide toas.
Otsemaid oli tädi Salme leentoolist üles karanud ja end peegli ette korrastama jooksnud. Seejärel – siis oli ka Karl juba toas – aga hakanud tantsima. Jah, tantsima mingit väga aeglast ja imelikku õõtstantsu.
Ema ja Karl seisid, suud ammuli, Salme aga tantsis kummaliselt otsekui kuutõbine. See oli üliaeglane, rituaalne, kuidagi ürgne ringitammumine. Ühe käega tõstis ta natukene seelikuserva ja lubas imetleda oma sääresambaid. Ning seejuures naeratas ta kelmikalt ja… ja siivutult… Alles siis, kui vanaisa seal kellad kaelast kätte sai, rahunes Salme tasapisi. Ent kuljuseid nõudis ta näha ja riputas nad teiste protestidest hoolimata saali ühe vana pildiraami külge. Näis, et
