tuli välja, et kuljused on Salmele vägevaks mõjuriks. Ja Karl otsustas sisimas, et ta tulevikus nendega ilmselt veel mitmeid eksperimente teeb. See polnud aga põrmugi lihtne, vähemalt siin, kodumail, kus vanaema enamasti kogu päeva ringi tatsas. Aga kus siis? Metsas? Jah, seal oleks muidugi hoopis teine asi. Järelikult tuleb tädi Salme metsa viia. Ainult et kuidas? Ja nüüd tuleks teha väike kõrvalepõige minevikku.
Kunagi ammu-ammu – Karl oli siis vist veel päris sülelaps – oli tädi ilmutanud kanget soovi marjule minna. Mis siis selle vastu olla võis, seda enam, et ega eesti inimene muidusööjat just hea pilguga vaata. Kui sellest marjakorjamisest midagi välja peaks tulema, siis oleks kõik ju väga kiiduväärt – marjadega oleks sel juhul peres hooletu. Muidugi ei lastud Salmet metsa üksinda, Karli ema olevat igaks juhuks kaasa läinud. Tädi Salme korjanud marju, nimelt maasikaid, üsna rõõmsal meelel. Tõsi küll, natuke aeglaselt, sest loodusteaduslikud huvid konkureerisid utilitaarsetega, kui peenelt öelda. Eriti meeldinud Salmele konnad, tugitoolis istujale olid nad kindlasti põnevad ning Salme üritanud neid salaja kojugi viia – torganud ühe koguni dekolteest sisse, kust too aga ema ehmatuseks äkki välja kalpsas. Jah, kui ema korjas liitri, siis tädi Salme selle ajaga vahest ehk klaasitäie, aga teiselt poolt meeldinud talle see automaatne tegevus sedavõrd, et ta oleks heal meelel öökski metsa jäänud. Kuna Salme ikka ja alati marjule kippus, lasti tal lõpuks siiski üksinda minna. Kuid too debüüt ei õnnestunud. Kuigi teda oli keelitatud tuntud raiesmikult mitte kaugemale minema, ei püsinud see käsk tal nähtavasti meeles. Alles üsna ööhakul tõid naaberküla head inimesed tädi koju. Kuid Salme äraeksimine ei olnud kaugeltki nii muljet jättev, kui tema poolt korjatu: tädi oli sel korral hoogu sattunud takjanuttide noppimisest – neid oli korv kuhjaga täis, ja takjaid ära viskamast keeldunud ta otsustavalt. Kui küsiti, miks ta maasikaid ei korjanud, teatanud ta rahumeeli: “Tüütas ää.” Ja lisas takjanuppudele osutades: “Neid kena loopi – saab nalla!”
Sellega oli marjakorjamisel lõpp.
Ent kui Karl nüüd – muidugi ainult temale endale teada olevail põhjustel – avaldas soovi tädiga koos marjule minna, ei oldud vastu. Aisakellad tuleb eksperimendi korraldamiseks kaasa võtta, ka teine, samuti vägev mõjuriist – vanaisa väike tulekahjusarv. Kord, kui Karl seda proovis – tükk aega pasun ainult pahises, aga lõpuks röögatas nagu põrguline – , sattus tädi kohutavasse paanikasse ning üritas tema kehakuju ja kaalu arvestades võimatut: diivani alla pugemist. Niisiis, pasun kah kaasa! Seal metsas saab mõlemat instrumenti proovida. See peaks õige lustakas olema, mõtles Karl Moorits, kuid samas tegi endale kohe ka sellise suhtumise eest etteheiteid: ega ta siis mingi hullulollitaja ole, tema sooritab eksperimente, millest saab ehk ka teaduslikke üldistusi teha. Kaustik sai vastavaid tabeleid täis joonistatud, kuhu tuli pärast sisse kanda, mitu tantsusammu üks kellakõlistamine esile kutsub, mitu aga pidev helin. Ja veel muudegi näitajate vastu tundis ta huvi: miimika, hingamine, jäsemete liikumine, võimalikud hüüatused ja nii edasi; ainult lahtrit “sülg” ei joonitud – “kaameli sündroomi” ei meeldinud poisil meelde tuletada.
Jah, kaustiku poolest oleks võidud kohemaid metsa minna, kuid enne tulid sinna ju ka katseriistad toimetada. Pasunaga polnud muret, selle võis vaikselt taskusse pista, ent kelladega oli asi keerukam: nad ju ripuvad saalis, ja katsu neid puutuda, nii et tädi ei kuuleks. Kui aga kuuleb, lööb äkki jälle kohe tantsu lahti ning ajab ilusad plaanid untsu. Kellad ripuvad tal pealegi otse pea kohal.
Selge, et aisakellad tuleb siis pildiraamilt ära võtta, kui tädi õue läheb – kas või sellesse majakesse, mille uksesse süda on lõigatud. Ent just tol päeval, kui poisil marjuleminekuluba käes oli, ei kavatsenud tädi toda ruumi üldse külastadagi. Alles lõuna eel võttis ta käigu ette, kuid siis oli vanaema köögis ja puhus naabrinaisega juttu, nii et kelladega väljalipsamine ei tulnud kõne allagi. Tädi, jah, aga läks just siis, ning tal oli väärikas kõnnak. Karl vaatas teda vihaga ning pomises, et käib teine nagu jaanalind, nagu mõni Seeba kuninganna, kuigi need kaks võrdlust kuidagi kokku ei sobinud ja Karl neist kumbagi ka ihusilmaga näinud polnud.
“Kas te siis ei tahagi metsa minna?” päris vanaema ja Karl pidi talle hästi ükskõikselt ütlema, et küll jõuab.
Peale lõunat uneles aga tädi jälle oma troonil nagu tõeline kuninganna – uneles ja haigutas; uksesse lõigatud südamega hoonesse polnud tal asjagi. Tont teab, kas ta üldse enam kempsu lähebki! Karl põrnitses oma uurimisobjekti raevukalt ja ähvardas südames, et kui nad kord sinna metsa jõuavad, siis ta alles seda pasunat puhub, nagu jaksab. Las tädike siis traavib! Jah, Karli süda oli vihkamist täis, aga kui tädi teda naeratades enda poole viipas, sulas see viha. Ta lasi tädil aegamisi, ikka selle unise ja loiu liigutusega, oma salke siluda. Mis siin ikka kurjustada – tädi öeldakse ju üks õnnetu inimene olevat, kuigi tema enda käitumisest seda õnnetust küll välja ei loe. Ei, küllap nad ikka varem või hiljem metsa lähevad, ja siis saab Karl teada niisuguseid asju, mida mitte keegi teine siin päikese all ei tea. See mõte tegi uhkekski. Tema on parim Salme-spetsialist, kõige suurem asjatundja salme-leinemannoloogia alal.
Kannatlikkus viib võidule. Vanaema läks aeda kõplama, ja just nagu märguande peale tõusis ka Salme, et külastada teatud paika. Uksel seisatas ta veel korraks ja heitis poisi poole kummaliselt kavala pilgu, tegi justkui silma – see silmategemine tõmbas poisil südame alt kõhedaks, korraks oli tal tunne, et kas ei kavatse tädi mitte temaga eksperimenti teha – need hullud võivad ju olla ka mõtetelugejad.
Noh, sellest tundest saadi üle. Kikivarvul jooksis Karl saali tagasi. Ta haaras kuljused kiire osava liigutusega – kellad isegi ei helisenud, see oli nagu ime; hetke pärast oli saali aken lahti tehtud ja kuljused libistati pujengipõõsasse. Ja uus ime või vähemasti väga hea märk – nad ei kõlisenud isegi nüüd! Kuljused olid Karli poolt. Olid nende poolt. Nende? Jah, just nende, sest miski poisi seesmuses ütles, et eksperimentaator ja katsealune kuuluvad seletamatul viisil kokku.
Sel päeval ei tulnud marjuleminekust enam välja, kellad ja pasun, aga ka kaustik ning kirjutusvahend tulid enne metsa viia. Seda poiss tegigi. Tagasiteel korjas ta hästi kuivi roikaid ning õhtul küdes saali ahjus jälle tuli. Leegid värvisid taas tädi Salme põlvi, ent nüüd poiss neid põlvi eriti vaadata ei söandanudki nagu imelik ja häbi hakkas.
“Marjule lähme homme,” teatas ta vanaemale.
3
Ja see homme tuligi.
Tädi Salme tahtis tingimata selga panna oma kõige ilusamat kleiti, seda aga ei lubatud. Keeld oli muidugi põhjendatud, seda enam, et too siidkleit istuvast eluviisist tugevasti kosunud tädile kindlasti enam selga poleks läinudki. Tädi sai selga sitskleidi, mis siiski veel üsna kena oli, koguni tütarlapselik: sinine põhi väikeste taevakarva õitega. Ta sättis ennast tükk aega peegli ees, seadis juuksed kõrgesse krunni – tegevus, mis vanaema taas torisema pani. Tema peeglist suurt lugu ei pidanud.
“Ärge siis liiga kaugele ka minge ja olge ikka lõunaks tagasi!”
“Ma arvan, et sellest ajast piisab,” vastas Karl, ja tema hääles oli midagi, mis vanaema jälle ärritas. “Piisab…” venitas ta, “või nendele piisab.” See sõna oli talle vist harjumatu.
Liiga kaugele minna polnud neil loomulikult plaaniski. Oli vaja jõuda raiesmikule, kus katseks vajalik riistvara ees ootas. Ja jälle pidi poiss täheldama, et väga uhke ja kuningannalik on tema tädi samm küll. Ning selle kiirust ta ei muutnud; kui Karl sammu kiirendas, õõtsus tädi ikka endiselt edasi, nii et poiss tundis end väikese lootslaevana; kui Karl sammu aeglustas, siis marssis tädi ette ning teda võinuks võrrelda suure jäälõhkujaga, kes väikesele alusele teed teeb. Ega poiss tädist kaugeneda tahtnudki, sest tollel oli kadestusväärne omadus: ta ei kartnud üldsegi koeri, mida Karl enda kohta küll öelda ei saanud. Kord, kui nad ahjukütet korjates üle naabri õue juhtusid
