style="font-size:15px;"> “Nii et teie hulka, see tähendab, teie vennaskonda, nagu te eelmisel korral pidulikult suvatsesite väljenduda, kuulub ka radioloog? Kas tema projekteeris ka konstruktsioonid?”
Seepeale saab dr. Moorits kuulda, et too mees, kes peale radiofüüsika valdab kiiduväärselt ka mehaanikateadust, skafandri küll projekteeris ning ka selle konsoolid, sõimed ja liigendid väljaarvutas, praktiline töö aga jäänud ühe teise mehe, kunagise mikrokirurgi teostada, kes selle ülikeeruka ülesandega vähem kui kuu vältel toime tuli. See mees, kunagine eskulaap, olevat oma ala virtuoos. Varem – muidugi pärast seda, kui ta ülbe inimkonna ravimisest tüdines – graveerinud ta maisiteradele luuletusi. Jah, mitmed Lydia Koidula, Bella Ahmadulina ja Leelo Tungla kaunimad värssoopused ootavat terakestel lugejat. Paraku peavad aga luulesõbrad naudingu saamiseks binokulaarmikroskoopi kasutama. Nüüd olevat vend Rudolf väga õnnelik, et tema võimed ühe ürgse loomaliigi saatust võivad õnnestada.
“Ja mida need kolm kummalist torbikut või mahutit – need, mis veelgi suuremalt ja eraldi on fotografeeritud, endast kujutavad?” uudishimutseb doktor. Tema huvi rahuldatakse. Esimene, teistest suurem, just nimelt torbik olevatki – gaasitorbik, mille keerukad õnarused on kaamelkaelaliste anatoomiat arvestades tundlate, suiste, üla- ja alalõua kobijate tarvis kohaldatud. Gaasitorbik olevat valmis, kuid kuidagiviisi ei suuda nad leida õiget absorbenti. Tavaline aktiivsüsi selleks vaevalt sobib: keemikud on leiutanud kuratlikke gaase – fii-gaasi näiteks. Kuid küllap on sellelegi vasturelv olemas. Inimkond leiutab neid ju ikka paariti. Filosoofilises mõttes on selline leiutustegevus muidugi sügavalt mõttetu, ja väga tabavalt on küberneetika isa Norbert Wiener taolisi ettevõtmisi võrrelnud vedeliku leiutamisega, mis eranditult kõiki aineid lahustaks, kuid mida saaks sealjuures veel ka mingis nõus ohutult alal hoida… Jah, ehk oskaks keemik Pent absorbendi osas nõu anda, kuid kust seda meest leida?
“Nii et õhu, toidu ja vee manustamisega loodate te selle imetorbiku abil siis toime saada (Jakob noogutab rõõmsalt ja osutab spetsiaalsetele klappidele), jah, aga need teised kaks mehaanikaimet, milleks küll need on ette nähtud? Üks neist meenutab pisut raketti – kas on see ehk söömise vastandtegevuse sooritamiseks?”
“Oh ei!” naeratab Jakob uhkelt. “Potitamist kaamelkaelalised ei vaja!” Ja doktor saab jälle targemaks: loomakesed on jääkproduktide eraldamise muredest priid – jääke lihtsalt ei jäägi! Utilitaarsus ja esteetika ulatavat teineteisele käe tänu loomakeste seedekulgla oivalistele omapäradele, mille imepäraseim osa kannab Malpighi soonte nime. Ekskremendid kogutakse, nad teevad läbi teatavad biokeemilised muundumised ning lõpuks moodustavad kristalja ehitusmaterjali loomakeste kitiinkesta jaoks. Sellest, mis sisse söödud, saab lõpuks ülikond! Evolutsioonis on kummalisi teid. Kaunidus ja kokkuhoid ühekorraga!
Loeng putukate seedefüsioloogiast oli väga huvitav, kuid vaimutohter ei suutnud paraku täpselt jälgida kusihappe keerukaid metamorfoose, tema – taevas appi! – oksüfenüülamidopropioniseerimist.
“Oh, vaene Jakob!” pidi Karl Moorits hüüatama. “Millised uuringud, pingutused ja vaevad! Miks ei valinud te oma austusobjektiks mitte mõnd ilusat suurt kivi. Kui lihtne! Te võite tema eest hoolitseda – näiteks tolmu pühkides – , teda kummardada, tema ümber kas või tantsu lüüa – ma pean muidugi silmas rituaalseid, sakraalseid ja nii-öelda filosoofilisi tantse – , ja teil pole üldsegi vaja süüvida fenüülamidopropioniseerumisse!”
“Te unustate oksü-,” täpsustas Jakob leebelt. “Tegemist on oksüfenüülamidopropioonhappega: CH4OH CH2-CHNH2-COOH.” Ent tema toonis oli siiski pahameelt.
“Kallis doktor, ma ei tahaks kuidagi uskuda, et te kipute langema pilkajate kilda… Mitte meie ei taha mingi kivi ümber tantsu lüüa, me tahaksime aga väga, et pärast neid kõiki suuri sigadusi, mis inimkond on siiani korda saatnud ja edaspidigi korda saadab, jääks üldse keegi järele, kas või ilmsüütu putukas, kes võiks millegi ümber tantsu lüüa. Miks tahate te meid narrideks pidada? Muidugi poleks meil midagi ka näiteks elevantide pantserdamise vastu, kuid kust peaks meie vaene vennaskond selleks hõbedat või äärmisel juhul niklit või inglistina võtma?! Ja kas on taeva palge ees (ta hääl värises liigutusest, ning doktorilgi hakkas häbi) tähtis looma suurus? Kui me midagi taolist Homo sapiens’i jaoks konstrueeriksime, siis ei leiaks mitte keegi selles midagi veidrat. Me oleks auväärsed mehed! Kas ei näita see tõsiasi järjekordselt meie liigi piiritut egotsentrismi. Peaasi, et mõrvarid ise jääksid ellu! Jah, me deklareerime küll kenasti kõik koos doktor Albert Schweitzeriga, et “püha on mu ülal, püha on mu all”, kuid tõeliselt on meile püha ainult see, mis on meie enda särgi all! Meie, hea doktor, aga tahaksime, nii kangesti tahaksime, et paljude kurjade tegude kõrval sooritaks inimühiskond kas või ühegi ilusa ja mitte omakasust johtuva teo…”
Jakob pühkis suure siniseruudulise taskurätiga oma leemendavat lagipead.
“Ma usun, ma usun, et teie plaanid võivad head olla. Ja pilkajate kilda, nagu te nii piiblipäraselt väljendusite, ei taha ma tõesti mitte kuuluda. Jaa. Ma rakendaksin koguni kõik oma oskused teie teenistusse, aga seda, mida te oma gaasimaskidesse absorbendiks panema peaksite, ma lihtsalt ei tea. Aga ühte võiksin ma teile siiski soovitada.” Doktori nägu elustus, ta pikad sõrmed põimusid ja hakkasid sooritama mingit raskesti kirjeldatavat tegevust – kõige enam meenutas see mingi õrna eseme hella, kuid agarat pesemist; imelik, et need sõrmed päriselt sassi ei läinud. “Te võiksite oma torbikusse teha väikese õnaruse tilgakese astelpaju tinktuuri jaoks. Astelpaju tinktuur, nii olen ma kuulnud, tegevat organismi kiiritustele mitmeid kordi vastupidavamaks. Kui ma ei eksi, kasutavad seda ka röntgenoloogid.”
“Astelpaju tinktuur!” hüüatas Jakob rõõmsalt. “Teadmiseks võetud! Ma võtan ka oma ülekohtused sõnad tagasi. Mulle näib, et me oleme teid võitnud oma üritusele.”
“Mis te nüüd!” Doktoril oli nagu piinlik, kuid ta sõrmed kudusid kassikangast edasi. “Ainult ma kardan, et te peate põõsast ise kasvatama hakkama. Teatud põhjustel, ja ma aiman neid, seda ravimit kaubandusvõrgus enam ei liigu.”
“Selle heki me istutame!” kinnitas Jakob, ja ta lõi koguni rusikaga lauale. Siiski mitte liialt tugevasti. Ikka headele kommetele truuks jäädes.
“Teie kavatsused on head ja ausad, võib-olla läheb ühel tillukesel bios’e osal tõesti hästi, võib-olla sünnitavad kiirituse üleelanud putukad terve järelpõlve – muidugi ilma skafandriteta näevad need õnnelapsed valgust, aga eks kiiritus langeb ju; jah, aga kõigest hoolimata hakkab mulle teie plaanides midagi vastu. Ma ainult ei oska seda kohe sõnastada.” Karl Mooritsa hääles oli kõhklust.
Doktor marssis taas mööda kabinetti. Oma edasi-tagasi käimistel, mis meenutasid lõvi sammumist puuri ühest seinast teiseni, peatus ta äkki kapi ees ja tegi ootamatu ettepaneku:
“Mis oleks, kui me jooksime pitsikese teie vennaskonna ja teie hoolealuste terviseks?”
“Milles küsimus? Miks ka mitte. Seda enam, et ma näen, et teil on tõesti mingeid raskusi oma mõtete väljaütlemisega. Midagi hakkas teile vastu?”
“Jah. Neis plaanides on kuratlikke ambitsioone.”
“Või koguni kuratlikke? See vääriks nüüd tõesti selgitust,” pungitas Jakob ehmunult silmi.
“Ju vist. Kindlasti!”
Doktor avas kapiukse ja ta käsi leidis otsemaid, silmatorkavalt automaatse liigutusega, koonilise klaasnõu, mida keemikud kutsuvad Erlenmeyeri kolviks.
Jakobil oli aega lasta pilgul üle kabineti libiseda ning ta märkas, et siin valitses kenake segadus: diivanil hakkas silma kokkurullitud tekk,
