siin Pendiga…” ühmas ta. Doktoril tundus piinlik olevat. “Paar pitsi, mis kujunesid koguni lahkumispitsideks.”
“Te justkui häbenete mind,” nentis Jakob. “Kas te olete kõvasti jooma kukkunud?” Ta hääles polnud loomulikult hukkamõistu raasugi. Nähes Jakobi ülisõbralikku naeratust, suutis doktor end taltsutada ja tunnistas siis, et teatud määral on jah. Ent kommentaare ta ei lisanud.
Doktor Moorits tahtis Erlenmeyerist ka Jakobile kallata, kuid too oli juba kulunud portfellist pudeli oma lemmikjooki välja õngitsenud; ta lausus, et on viimasel ajal õunasiidrit ise pruulima hakanud – lettidelt seda kosutavat märjukest enam naljalt ei leia. Ta kallaski endale kollakat jooki. Kabinet hakkas meeldivalt õuntest lõhnama.
“Alkoholism on üks eluvormidest,” arutles Jakob mõtlikult. “Väga raske ja suurt tahtejõudu nõudev eluvorm!” See kõlas peaaegu lugupidavalt; tema, Jakob, ei pidavat sellele vastu. Kanged joogid tekitavat temal õige ruttu deliiriumi. Ka deliirium on muidugi üks eluvormidest, kuid sellele, kes pole tema jaoks just saatuse poolt määratud, kipub ta päris tõsiselt üle jõu käima.
“Aga üldiselt – proosit!” lõpetas ta oma alkoholiteemalise mõtteavalduse. Nende klaasid kõlksatasid kokku. Oli see kõlksatus nüüd lõbus või nukker, see on muidugi maitseküsimus.
Pärast vaikimisehetke, mille vältel doktor nägu krimpsutas, nagu oleks jook talle väga vastik, Jakob aga nautlevalt silmi kissitas ja rüübet enne allaneelamist suus ringi laskis käia, lausus Jakob:
“Ja nüüd tahaksin ma tõesti teada saada, mis on meie tagasihoidlikes, omakasupüüdmatutes plaanides kuratlikku!”
Doktor ei vastanud kohe. Ta kallas endale veel pool pokaali läbipaistvat pärlendavat vedelikku, mille kohta on põhjust arvata, et küllap oli tegu piirituse ja vee ekvimolekulaarse seguga, samasugusega, millega kord ammu paberivabrikus inglasi kostitati.
“Te ütlesite “tagasihoidlikud” plaanid… Asi on selles, et need plaanid on kõike muud kui tagasihoidlikud. Nad üritavad vastu töötada elu ja ajaloo normaalsele käigule – jah, kuigi sõna “normaalne” omab siinkohal küllalt traagilist tähendust. Elu hukku ei taha me juba aprioorselt loomulikuks pidada, kuid mul on mulje, et me võime siin ka eksida. Ja omakasupüüdmatuiks ei saa ma teie ettevõtmisi samuti pidada.”
“Tohoh!” Jakobi näol oli ehtne, isegi lapselik üllatus. “Mis see siis olgu?! Kas te arvate, et me tahame oma leiutise patenteerida ja sellest kasu lõigata? Või kuidas?”
“See oleks õige tagasihoidlik omakasupüüdlikkus, õige loomulik ja mõistetav. Ent teie olete otsustanud saatusi määrata. Mida see tähendab? Ei midagi muud, kui et te pretendeerite ülikõrgele positsioonile. Te ei saa küll olla demiurgid, kuid te pürite tema tegevuse korrigeerijaiks. Te tahate saada putukarahva Lunastajaks. Vaat mis! Ja ilma ristisurmata kah veel.”
“Või meie kippuvat Jumala kohusetäitjaiks või koguni korrigeerijaiks!” Jakob oli sügavalt nõutu. Ta võttis tuhatoosist koni ja pani selle suhu, tuhapool ees. “Niisugusele mõttekäigule pole me küll veel tulnud.” Öeldut kinnitati südamesttuleva läkastamisega.
“Jumal lubab viimselpäeval oma väljavalitud rahva päästa, ka teie olete omale rahva valinud, ehkki väikese ja tundmatu, kuid suurusel ja väiksusel polevat ju tähtsust. Teil on ülikõrged ambitsioonid. Ja et need korda võiksid minna, selleks vajate te koguni tuumasõda!”
Jakob õõksus ja puristas, kuid oli näha, et nende füsioloogiliste aktide vältel ka hoolsasti kontsentreeruti ja kavatseti vastulööki anda.
“Meie ei kavatse kedagi paradiisi kutsuda. Me tegutseme halastuse nimel. Muuseas (ja nüüd ilmus Jakobi näole võidukas puna) süüdistab praegu pada katelt; teie, arstid, jah, kogu arstide seisus – meist palju arvukam ja palju paremini kindlustatum seisus – tegeleb ju samaga: te üritate inimesi päästa haigustest ja surmast. Ülesanded on ju täiesti analoogilised. Ah? Aga see, et te meist kõige kuratlikumat sofistikat ja skolastikat ja elokventsi kasutades veel ka sõjasoovijaid tahate teha, pole muud kui üks neetud kaval sõnamustkunst.” Jakob lausa ägas. “Me oleme kõige kategoorilisemalt sõja vastu. Ma olen ette võtnud oma natuke narre ja ohtlikke rahuretki, just nimelt ka ohtlikke, sest see seenetoitude ülistamiseks tehtud plakat, mis mulle nii ägedalt pähe virutati, et sellest midagi hispaania krae taolist" tekkis, meenutab end praegugi veel vahetevahel. Ilmamuutuste aegu mu pea kumiseb. Vaat mis! Kuid ma kavatsen oma retki jätkata.”
“Ah et pea kumiseb? Me võiksime teha entsefalogrammi,” lausus doktor, kuid ta mõtted olid mujal:
“Selles on teil, Jakob, aga õigus, et ka mina olen maailma parandada ja inimesi abistada püüdnud. Ainult et sellest on õige vähe tulu tõusnud. Ja nii see vist peabki olema.” Doktor vaatas kuhugi kõrvale, ent see polnud siiski mitte tühjusse vaatamine – Jakob märkas, et doktori pilk oli suunatud väikesele raamitud fotole riiuliserval. Sellel naeratav uje neiu polnud keegi muu kui Pille Moorits.
“Ma olen oma maja liivale ehitanud, nagu ühes teatud raamatus öeldakse. Ma olen olnud äpardanud tammiehitaja ühele suurele jõele, mis voolab omaenda äraseletamatuid teid pidi ning mis kõik tammid lõhub. Ja ka omakasupüüdlikkuses võib mind süüdistada, sest ma olen tahtnud olukordi ja inimesi muuta, mis aga tähendab nende endale allutamise soovi. Isegi siis, kui me endile sellest aru ei anna. Millegi muutmine tähendab enamasti ikka selle halvemaks tegemist, sest kes võiks teada, mis tõesti hea on. Vahest on kõige õigem soov ja palve tõesti: “Sinu tahtmine sündigu!””
“Doktor, ma ei tunne teid ära! Kus on teie võitlusvaim? Inimene ei tohi leppida isegi paratamatusega. Ta peab võitlema ka siis, kui võitlus on lootusetu. Ja alati polegi see lootusetu. Ma lugesin hiljuti Camus’ “Katku”.”
“Jah, seal võideldi tõesti enam-vähem omakasupüüdmatult. Mind ja teid on aga ikka ajendanud kõrkuse vaim. Jah, ka teid! Teie puhul kasvab kõrkus välja teie sürrealistlikust maailmavaatest Võimalik, et te olete seetõttu ehk minust süüdimatum.”
No nüüd tahtis jahmunud Jakob küll kuulda saada, mil moel juhib sürrealistlik maailmavaade – misasi see muide üldse on?! – inimest kõrkuse teele. Mida ühist võib olla sürrealismil ja kõrkusel?!
“Teile meeldib,” selgitas Karl Moorits malbelt, “et Katariina kõrvadest kasvavad välja krüsanteemid, koordinaatsüsteemid tahate te mädanema panna ja telefonipostid röhitsema, küllap meeldiksid teile ka sellised asjad nagu õitsevad triikrauad või habetunud revolvrid.”
“Õitsev triikraud – see pole halb. Pole põrmugi halb,” mõtiskles Jakob poolvaljult. “Aga revolvritega on midagi taolist juhtunud Andre Eretoni luulekogus. Koguni selle pealkiri oli midagi ligilähedast. Jah, aga kuidas on õitsvad triikrauad seotud kõrkusevaimuga? Seda tahaksin ma üliväga teada!”
Doktor rüüpas taas lonksukese meelemürki.
“Kõik, mis on normaalne, ei rahulda teid. Teile ei meeldinud isegi see, et kaks kuut annavad korrutades kolmekümne kuue. Ja teil oli jultumus pärida, millal selline metamorfoos toimub. Te olete snobistlik revolutsionäär, te protesteerite loomuliku vastu. Meil mõlemal tuleks õppida tagasihoidlikkust teie vaestelt kuuejalgsetelt sõpradelt, vaat mis!”
Jakob nentis kurvalt, et doktor näib olevat langenud passiivsusse, teda vaevab alandlikkusevaim, mis ei lähe kokku inimväärikusega. Ta silmitses liniku alt paistvat Suurt Piiblit.
“Koguni sellest väärikast ja igati väärtuslikust raamatust, mille te miskipärast olete linikust viigilehega varjanud, olete te nähtavasti oma loobumismeeleoludele tuge saanud.
