kuidas võib idüllilisest tiigikesest välja sirutuda Loch Nessi koletise väänjas kael? Mitte ei tea. Aga võib-olla teame siiski. Kas pole asi mitte selles, et nukud on nukud ja nende suur asjaderahu heitlikule inimvaimule talumatu.
Harilikult järgneb taolistele tõurastamistele küll suure helluse periood. Et varjata nukukese pepule tekkinud pruuni põletusjälge ja sellega koos ka oma musta südametunnistust, kortsitakse Tiiule või Ly’le kaunis pitsiraba pükste alla. Kas samal ajal teatakse juba ette, et järgmisel äikese ajal on just neid pitse jube vahva katki käristada? Vist ei teata, aga võimalik, et siiski aimatakse.
Kuhu selline sissejuhatus peab viima? Kas peame kartma, et tädi Salme soojad, ahjukuma kiirgavad kintsud, millele kord noor pea toetati, nirvaanasse vajuti, midagi tunti, mida õieti poleks tohtinud tunda, kuna teatud rakukompleksid polnud keerukaid keemiaprodukte veel verre suunanud, kas peame kartma, et need lahked-loiud kintsud ärgitavad Karl Mooritsat tädi istumise alla mõnd hõõguvat sütt suskama? Oh ei. Seda nüüd küll mitte. Aga vahendeid, mis tädile mõjuksid, teda ta unelustest lahti raputaksid, otsiti küll – pole ju tädi Salme mõni tselluloidpeaga nukk. Midagi Karli pea sees ikkagi liikus. Kas sellest mõjutamisihast ka tervistamissoove võis välja lugeda? Kahjuks tuleb tunnistada, et eriti mitte. Me kaldume arvama, et kui tädi Salme oleks ühel kenal päeval järsku oma vaimuloidusest terveks saanud, reha või lüpsiku kätte haaranud ning lauta või põllule läinud, siis oleks noor Karl pigem pettunud. Vaevalt ta endale sellest küll täpselt aru andis, kuid miskipärast pidas ta sisimas oma uurimisobjekti teistest tavainimestest siiski kõrgemal seisvaks. Ta poleks tahtnud, et tädi kaotab oma salapära. Ja salapära selles kuuepuudases lihakehas, mida üsna laisk vaim valitses, siiski oli.
Kas saab seda normaalseks pidada, kui vaimunõtrusi idealiseeritakse ja dementsuses (kõne alla tuli ka diagnoos “oligofreenia”) kõrgemat eluvormi nähakse? Seda just mitte, kuid taolises suhtumises midagi erakordset ka ei ole. On ju paljud rahvad vaimuvigadusi tõesti peaaegu pühaks pidanud ja suhtunud hulludesse iselaadse kuuleka lugupidamisega. Neid on isegi nagu pühakuiks peetud. Eks öelda isegi Piibliraamatus, et “õndsad on need, kes vaimust vaesed”.
Suuri lootusi tekitas ses osas talvel isa raamatute hulgast leitud kentsakas raamatuke: Dr. Magnus Rideli ja arsti-, õiguse- ja mõtteteaduse dr. H. La Mot Sedge’i loengud:
mis oli vene keelest tõlgitud Rudolf Palisio poolt ja Tartus 1924. a. välja antud.
Gooti tähtedes kirjutati seal ilmvägevast jõust, mille inimene omandada võib; Isiklik Magnetismus oli see vägi, ja tema saavutamiseks tuli agaralt silmade gümnastikaga tegelda.
“Te peate pilgutamata otsejoones vaatama õppima. Te vaade peab väljendama usaldavust ja jõudu. Te vaates peab olema otsustavus!” deklareerisid kaks autorit, kes kindlasti võimukad vaimujuhid olid.
“Seiske peegli ette, pange ta keskele väikene punt ja vaadake pidevalt ta peale; keerutage peaga ringikujuliselt, suurendades aegamööda ringi raadiust. Silm on seejuures – ses eesmärgis keerlema sunnitud, et fikseerida punkti.”
Taolise harjutusega soovitati tegelda kõigepealt. Eks Karl Moorits siis nii teinudki. Usinasti tiirutas ta pead ja jõllitas pruunikat täppi, mille peeglile oli jätnud arvatavasti mõni porikärbes. Ega see peeglisse vahtimine nii väga lihtne olnudki, sest sealt vaatas vastu sasipäise poisi naerusuine nägu, millest – kahju küll! – mingit erilist jõudu ei kiiranud. Enda jõllitamine kippus koguni naerma ajama, kuid seda ei võidud lubada. Mitte mingil juhul! Ja Karl tegi oma südame kõvaks. Hüpnotiseerijatel olid teistsugused näod – piltidelt vahtisid vastu enamasti mustahabemelised, kongninalised isandad, kuid kust peab üks poisslaps endale kongus nina ja musta habeme saama? Ent salamisi lootis Karl Moorits, et võib-olla muudab tahtejõu kasvatamine pikapeale ka inimese silmnägu. Ning habe kasvab tal kunagi nagunii.
Teine harjutus oli järgmine: “Seiske toa keskele, valige mingisugune punkt seinal, mis silme ees teil olemas. Pöörake seepeale vaade parempoolsesse ülemisse nurka, siis alumisse, pärast pahempoolsesse ülemisse, siis pahempoolsesse alumisse ja jällegi parempoolsesse ülemisse.”
See harjutus naerma ei ajanud, küll aga tegi pea uimaseks ja silmad kibedaks. Kuid kümme minutit tuli vastu pidada. Ning sai peetudki.
Kolmandat ja arvatavasti üsna olulist harjutust ei saanud Karl Moorits kuidagi läbi viia. See seisnes sõbra silmadesse vaatamises, kellelt enne luba küsitud.
“Ma baseerun tõe ja elu kõikumata alustel. Ma ei karda midagi; ma olen vaba olevus ja valdan ennast; minu valdavad mu intelligentsed mõtted, ja mitte teiste inimeste harjumused, kombed ja mõtted. Sarnasel vaatepunktil võin ma kõikidele vabalt silmadesse vaadata.” Just nii tuli samal ajal ja väga pingsalt mõelda. Karl üritas seda katset emaga läbi viia (luba ta küll ei küsinud), kuid ema hakkas naerma ja hiljem koguni riidles: “Mis sa mind vahid sihukese kuutõbise pilguga…”
Ent Karl Moorits oli kindel, et Salmega saab ta suvel harjutada küll. Tema juba ei riidle. Ja kui Karli võim harjutamise kestel küllalt suureks kasvab, siis võib veel imeasju juhtuda. Ühes teises raamatus – “Hüpnoos ja suggestioon arstiteaduses ja seltskondlikus elus” – oli nimelt ära toodud tore vanaaegne gravüür kurjade vaimude väljaajamisest: “Kurjad vaimud põgenevad sigade seljas ära. Haige saab terveks.” Uhke värk! Ja neil maal sigu kah. Ainult et nende sead küll päriselt ära põgeneda ei tohi… Nojah, niisugustesse selle raamatu autor dr. E. Kirschenberg muidugi uskuma ei kutsunud. Küll aga pidas doktor lugu Franz Anton Mesmerist, kes oli kirjutanud väitekirja “De influxu planetarum in homines” ja kelle leiutatud oli ka termin Isiklik Magnetismus.
Ka ühest iseäranis huvitavast nähtusest – järelmõjust ehk posthüpnoosist oli seal juttu. Vilunud hüpnotisöör võivat meediumi teadvusse viia käsu midagi ka hiljem korda saata – määratud ajal lähebki too määratud kohta ja teeb seal midagi ebaharilikku. Tal vaesekesel pole endal aimugi, miks ta just sedaviisi toimima peab. Ka Karl Moorits peab sellise võimeni jõudma. Muidugi juba vilunud hüpnotisöörina.
Niisiis oodati kevadsuve eriti pingeliselt, kuid paraku pidid Karl Mooritsa lootused-ootused siiski kokku varisema. Ja üsna häbiväärsel kombel. Tükk aega ei tahtnud poiss neid meenutadagi.
Oma katsetele – silmade hüpnootilise jõuga mõjumisele inimesse – asus Karl Moorits esimesel võimalusel: oli malbe maiõhtu, Salme istus oma traditsioonilises leentoolis, akende taga hakkas hämarduma, ent siiski oli saalituba veel piisavalt valge ja sütekuma heitis seintele salapäraseid valguslaike.
Karl võttis tabureti ja istus Salme ette. Ta koondas mõttejõudu ja kinnitas ennast raamatust pähejäänud sõnadega: “Ma baseerun tõe ja elu kõikumatel alustel. Ma olen vaba olevus ja valdan ennast!” Seejärel suunas ta pilgu Salme Leinemanni ninaseljale. (Nii oli raamatus soovitatud.) On alles kartulnina, selget selga pole ollagi, pahandas ta, kuid ei lasknud ennast siiski eksitada.
“Sa, poiss, tahad tõtt vaadata või?” päris Salme natukese aja pärast. Nagu ikka, voolisid ta paksud huuled sõnu suurte pauside järel.
Karl ei vastanud, ta vaid noogutas napilt, teadusmehe asjalikkusega, kes liigseid sõnu ei armasta.
“Salme Leinemann, te olete täitsa rahulik,” alustas Karl. (Oh, miks tal küll selline tiiskanthääl oli?!)
“Rahulik ikki,” kinnitas Salme lahkesti takka. Niisugust kinnitamist polnud küll ette nähtud, kuid mis sa poolearuga inimesega teed.
“Nüüd tunnete te, et muutute uniseks. Te laud tahavad vägisi kinni vajuda, Salme Leinemann.”
“Einoh,
