lipäev. Kulbul ajas torm reidilt kaks laeva randa, lõhkus sadamasilda, purustas palju võrgukuure rannal ja tegi muudki kahju. Siis hukkus Pühakaril Norra purjekas ja Kulbu mehed käisid hingi päästmas, nagu ütles vana majakavaht Ankruvits.
Juba kolmandat päeva oli maru mässanud merel, pärtlipäeva raju, nagu ütles vana loots Lemming, kes sama raju oli kuulutanud ette mitmesuguste loodusmärkide järgi. Vali loodetuul õõtsus sisse just sadamasuust, ujutas kõrgelt üle Pühakari kivid ja kihutas lainevallid kaugele kaldale. Kapteni lese Kleemendi majakese uksekünnist ulatusid lained kastma ja „Kajaka” kõrtsi eeskotta lõi laineid sisse.
Kapten Kleemendi poeg Joonas, viieteistkümne-aastane tugev poiss, oli kogu aja kodunt ära. See oli tema päev. Seda imelist rahutust ja salapärast tungi, mis nüüd valdas ta meeli, võis tunda ainult suurte tormide aegu. Siis vilistasid tuuled ja laulsid omapäraseid viise kõrged lained, õhk oli täis soolast hingust ja nii meeldivalt kipitasid põsed tuule käes.
Ta jooksis ringi kas rannal või viibis üleval tuletornis vana sõbra Ankruvitsa juures. Ühes vana majakavahiga valvas ta öösigi. Kuidas siis mere võimas kohin mattis kõik ja kuidas hõiskasid tuuled! Kui aga tuul majaka ümber õige kaeblikult ulgus, võttis vana majakavaht mütsi peast ja lausus:
„Hinged nutavad tuules… kuule, kuidas merimeeste hinged kaebavad. Küllap meri pärib täna mõnegi hinge.”
Siis võttis ka Joonas mütsi peast ja pani käed kokku. Palvetas tasakesti nende kaebavate hingede eest. Ja siis kerkis ta silmade ette laeva hukkumise pilt, nagu oli kuulnud neid lugusid vanalt majakavahilt ja lootsilt.
Meri on tormine, just nagu praegu, võib-olla tuul ulub veel rohkem ja lained ulatuvad kõrgemale. Ulgumerel võitleb purjekas tormi ja lainetega. Purjed on ammu kistud räbalaiks, köied katkenud. Seal murduvad mastid ja klüüverpoom, murdub tüür. Nüüd on laev lainete ajada. Vett laseb läbi, lained käivad kohisedes üle parda… Juba ongi laevaküljes auk, mehed hukkumisel… Päästke meie hinged, päästke meie hinged! Kiri pannakse pudelisse, kork kõvasti peale ja siis heidetakse pudel merre. Paadid seatakse valmis ja mehed hakkavad lahkuma paatidesse. Mõned hädaldavad, mõnel on rutt, aga rahulikult seisab kapten laevalael, tema läheb viimsena. Nii on püha komme, nii vana mereseadus. See, kes muidu laeval valitseb kuningana, kellel on õigus meeste elu ja surma üle, tohib hukkumise puhul laevalt lahkuda viimsena. Ja see meeldib Joonasele kõige rohkem. Sedaviisi tahaks temagi, kord seista hukkuval laeval viimsena. Suured on õigused, veel suuremad kohustused. Kindlasti oli ka tema kadunud isa viimne laeval.
Nii seisis Joonas tuletornis, kuum otsaesine vastu külma aknaklaasi, ja vaatas merele. Meri oli neemeotsa täiesti enda kaissu haaranud, seal kihas ja vahutas vesi enam kui kuski mujal. Kaugemal aga, Valgekivi juures, hundas ja oigas boi, nii et seda rannalegi oli kuulda läbi tuule ulgumise ja lainete kohina. Majaka taga ja eemal poolsaarel kummardasid männid sügavasti, ägasid ja oigasid. Taeva all kihutas rebenenud ja narmendavaid pilvetükke, heites vihma alla tuulehoogude sekka.
Sadamas seisis töö juba mitmendat päeva lained uhtusid üle silla, kuna vened olid viidud kaugemale ankrusse. Reidil tantsisid ja kerkisid laevad nagu laastud, öösi olid katkenud kahel laeval ankruketid, nüüd olid laevad kaugel rannas küljeli, lained uhtusid neist üle ja veeretasid randa laudu, planke ja mitmesuguseid asju. Mehed olid pääsenud suure vaevaga.
Siis pani Joonas tähele, et Ankruvits oli hakanud vaatama üksisilmi merele Pühakari suunas. Jah, nüüd nägi temagi, et seal võitles hukkuv laev merega. Majakavaht võttis kiikri ja vaatas sellega. Joonas nägi, kuidas vana merimehe nägu muutus asjalikult tõsiseks, kuidas ta pigistas huuled kõvasti kokku ja suunurkadesse ilmusid sügavad jooned.
„Laev on Pühakari taga… Hukkuv laev on Pühakaril. Esimast on murdunud, tagamastil riplevad köied ja purjeräbalad, tüür näib olevat vigane, sest laev eksib täiesti tuulte meelevallas.”
Nüüd võis Joonaski oma teraste noorte silmadega tähele panna, et laeva ei ole enam juhtimas tüürimehe käsi. Laev keeras kord nina, kord külje vastu tuult, kõikus kuidagi ebamääraselt ja kindluseta. Kas on meeskond veel laeval või lahkuti juba ennemalt luubiga, kapten viimsena? Kas teavad, et need Tahutavad vood seal neeme kohal ei ole muud kui hukatuslik Pühakari?
„Sinna ta jookseb,” ütles Ankruvits, näidates laevale, mis liikus nüüd Pühakari suunas.
Viivuks vaikis tuletorni kohal tuule ulgumine, selgesti oli kuulda, kuidas boi huilgas kaeblikult Joonasele tundus nüüd, nagu oleks hüüdnud hukkuv laev. Sama tundis vist vana majakavahtki, sest ta hakkas korraga teotsema väga hoogsalt ja asjalikult, nagu oleks ta ise praegu seal hukkuval laeval, kus iga sekund on kallis. Joonasele tundus, nagu oleks vana majakavaht muutunud äkki palju nooremaks, kühmas selg tõmbus sirgeks, silmadesse ilmus läige ja põskedele nooruslik puna.
„Tuleb sõita välja… päästma nende hingi!”
Astusid mõlemad majakatrepist alla meestesalga juurde, kes seisid rannal ja üksisilmi vaatasid merele. Nüüd oli siiagi selgesti näha Pühakarile jooksev laev.
Seal kõlas korraga laevalt tume mürts, siis teine ja kolmas – laevalt anti märku: päästke meie hinged, päästke meie hinged!
Vana loots, kes seisis teistest tüki maad eemal, viipas meestesalga poole käega ja hakkas ise minema paadikuuri poole. Vaikides järgnesid talle mehed, kõik teadsid, mis nüüd tuleb. Samuti vaikides läks meestesalga järel muu randa kogunenud rahvas, nemadki teadsid, mis nüüd tuleb. Joonas teadis, et nüüd tuuakse silla kõrvalt kuurist välja päästepaat ja sõidetakse merele päästma hukkuvaid hingi. Enne võetakse paati madrused, siis tüürimees, viimsena lahkub laevalt kapten. Seda tahaks näha, kuidas ta rahulikult seisab laevatekil, kuni on lahkunud viimne mees. Tasakesi võttis Joonas kinni Ankruvitsa käest ja ütles paluvalt:
„Mina tulen ka kaasa. Kas võin?”
„Sina tahad ka tulla?” Ja vana majakavahi näos peegeldusid lugupidamine ning soe sõprus. „Küsi lootsi käest, tead, tema on ju paadijuht.”
Kui Joonas tagasihoidlikult ja paluvalt esitas lootsile oma soovi, mõõtis see teda pika uuriva pilguga. Siis vangutas pead ja ütles:
„Oled täiesti oma isa poeg. Tule!”
Paadikuuri kõrval seisis naisi salgas, hoides kõvasti kinni suurrätikuid, et tuul neid õlalt ei rebiks. Seal seisis ka Joonase ema. Juba ta oli mõistnud ja aimanud poja otsust. Tasakesi puudutas ta meeste hulgas askeldavat poissi õlast ja küsis:
„Ega sa siis lähe, nooruke…?”
Aga poiss ajas enese tuule käes sirgu ja kinnitas:
„Lähen küll, ema, loots lubas. Seal lahkub kapten viimsena laevalt.”
Ja siis ta kadus kuuri meeste hulka. See oli vana sammaldunud katusega paadikuur, eriti päästepaadi tarvis ehitatud. Suured väravad avanesid mere poole, kuuri põrandalt ulatus valgma merre. Joonas oli alati huvi tundnud selle saladusliku kuuri vastu ja oli sagedasti käinud lootsiga vaatamas seda isesuguse ehitusega päästepaati, mis on nii ehitatud, et ta ei lähe kunagi ümber ega vaju ka siis, kui laine peaks ta täis lööma ääreni. Ta oli seal kuuris alati täies korras, valmis väljasõiduks, nagu väsimatu vahimees. Igal kevadel käis merevalitsuse ametnik seda vaatamas, siis tehti proovisõit, parandati ja värviti, kui vaja, ja asetati jälle igavesele valvekorrale. Tugevad aerud olid köidetud tullide külge, et lained ei saaks neid ära viia. Päästerõngad rippusid paadikülgedel, nööri otsas, et kohe võiks visata kätte hukkuvale merimehele. Aga pardal ripnes nööre ühesuuruste kaartena, kust võis kinni võtta iga paatipüüdja.
Nüüd tõmmati selga õliriided, mis rippusid kuuriseinal täiesti korras, köideti ümber korkvestid ja pandi pähe õlitatud kübarad, mis näisid peaaegu sõjakiivritena. Ja tõepoolest ei tundnud Joonas enam hästi mehi võõras, isesuguses riietuses. Laiad õliriided seljas ja korkvestid rinna ümber… just nagu eriline sõjarüü.
