Eckharti säravast esinemisest Kölni juurdluskomisjoni kahel koosolekul, kus ta esmalt seadis kahtluse alla kogu inkvisitsioonimenetluse tervikuna, kuna oma ordu põhikirja järgi ei ole ta kohustatud vastust andma kellelegi peale Pariisi ülikooli ja paavsti enda. Seejärel teatas aga, et on omal vabal tahtel valmis aru andma – selleks, et teda ei saadaks süüdistada arguses. Kui protsess aga siiski pikale venis, pöördus Meister protestikirjaga paavsti poole Avignoni, milles tunnistas, et on kõnelnud hulljulgelt, kuid kõrgetest asjadest saavatki rääkida vaid kõrgete sõnadega, emfaatilise väljendusviisi ja ülendatud hingega. Pisiasjus võinuvat ta ehk eksidagi, kuid absurdne olevat otsida tema töödest hereesiat.
Paavst Johannese bulla, mida oli äsja maininud ka Bartholomäus – jah, just see vestlus kõik need ammumöödunud ajad ju mälus uuesti elustaski – kujutas endast tõesti suhteliselt leebet kriitikat ja tühistas enamiku Meistrile esitatud süüdistustest. Siiski mitte aga kõiki!
Hõbedast krutsifiks ripub praegu seinal, kolmkümmend kolm hõbeseeklit – mitte just väikese summa – heitis noor pettunud aatleja Reini jõkke; kukrukeses, kus rahad olid, hoitakse aga nüüd teatavaid lagritsakomme rosina- ja pähklipuruga…
VIII
MEIE ASJAD EI LÄHE HALVASTI. MITTE EI LÄHE!
Reymar Mumme, Paide foogt, mees, kes Baieri Ludwigi käealusena seitsme aasta eest igavese linna Rooma vallutas ja koguni sellele va paavst Johannes XXII-le tuule alla tegi ning ta Avignoni linna kupatas – nii rüütel Reymar igatahes täävitab – , seisis oma ordulossi õuel, käed puusas.
Seisis nagu pesueht väepealik kunagi. Muidugi tuli keiser Ludwigil ja tema sõjasulastel üsna peatselt Rooma tolm jalgadelt maha raputada, nende poolt Pühale Toolile istuma pandud Nicolaus V lippas aga Avignoni linna Johannese juurde pattu kahetsema, kuid niisugune sõjaretk jääb ajalookirjadesse igaveseks, ja selle kaasa teinud Reymar Mumme oli ja on kõva mees ikkagi.
Pea viltu, seisis see kange mees iidse tamme all ja vaatas heldimusega lossi uut kaheksakandilist, tema enda näpunäidete järgi üleslaotud torni, mis Danzigi linna Kiek in de Kökile kriipsuvõrragi alla ei jäänud. Reymar muigas. Kunagine ordut alandav Stensby rahu keelas neile Järvamaal kindlustornide ehitamise karmilt ära, aga või tema-mees sellest hoolib.
«Meie asjad ei lähe halvasti. Mitte ei lähe!» mõtles ta.
Reymar Mumme polnud kasvult just pikk («Nöps mees, va pabul,» oli üks kohalik sepapoiss tema kohta öelda julgenud, aga see mees tõmbab nüüd lõõtsa Kihnu saarel ning Reymar Mumme valdustes – täpsemalt koeratallis – haugub tema asemel vahetuskaubaks saadud kena taani dogi).
Koerad, tublid jahikoerad olid üheks foogti suuremaks nõrkuseks – aga siiski: miks nõrkuseks? Pigem tugevuseks! Ning koertetalli poole ta nüüd sammud seadiski.
Juba ukselt lõi Mummele ninna terav lõhn. Kuid see kirbe ja tugev kuse, nahkrihmade ja koeratoidu hais on meheliku mehe sõõrmetele armas. See kutsub sadulasse – sa kuuled kõrvus jahisarvede häält, korskavad ratsud kihutavad üle põldude ja okste raginal otse läbi madala pajuvõsa, seal eemal põõsaste vahel lippab rebane, ruske saba lohisemas nagu luud. Aga pääsu tal pole! Vahel on jalgalaskja kriimsilm ise, kõrvad lidus. Aga temagi elule tehakse pikema jututa lõpp peale.
Koertele oli liha ja konte keedetud; suurest malmpajast tõusis kargesse hommikuõhku vinav aurupilv. Nelikümmend tublit jahipeni räsisid neile loobitud liha. Hambad irevil, pildusid nad päid vasakule-paremale, et suuremaid tükke kontide küljest lahti rebida, ähkisid ja urisesid. Koerte silmad hõõgusid tallihämaruses lillakalt ja punaselt. Kõik nad olid uhked, valitud loomad: siredakehalised, taanlaste poolt kunagi siiamaile toodud inglise hurdad (jaa, Taani oli ju kunagi võimas riik – mitte selline äpu nagu praegu – ning sirutas oma küüned Inglismaalegi), lainjakarvalised barsoid, visa vaimuga, jonnakad hagijad – kõik ehtsad ajukoerad; aga ka häid linnukoeri oli Mumme tallis: karmi karvaga saksa linnukoerad, kaks gordoni setterit ja pointerite paar. Hüüad «apportez!», ja tedrekanake ongi su jalge ees. (Ei tea ainult, miks inglise koeraga prantsuse keelt peab rääkima?) Urukoerteks olid aga siin foksterjerid – pole veel olnud mäkra, kelle koobast need kõverkoivad lahti ei mõistaks kaevata.
«Meie asjad ei lähe halvasti, mehed!» kuulutas Reymar Mumme… Ning kaksikvendadest tõmmutukalised koerapoisid – ah, mis poisid nad olid – suured tugevad mehepurakad! – hüüdsid talle nagu ühest suust vastu:
«Mitte ei lähe, härra!»
Nii peab. Nii Mummele meeldis, teadsid nad.
Aga ega neil halvasti läinud tõesti, ja oma isandast pidasid nad lugu ka. Maakeele õppis foogt juba esimesel aastal ära. Ja üldse on ta kange mees, mis sellest, et pisike ja ümar nagu männikäbi. Aga jõudu ja julgust tal on: kas on enne nähtud härrat, kes ilma saatjateta jaanipeole julgeb minna, tüdrukuid tantsitab ja ühel jommis külapoisil, kes hambaid kippus näitama, need pikema jututa kurku lõi.
«Hirmus vägev vasak on sel foogtil. Kui kakluseks läheb, pea seda hoolega meeles!» rääkisid poisid omavahel, aga see jutt oli muidugi rohkem oma tähtsuse tõstmiseks, sest kes siis täiearulistest ikka kipub härraga rinda pistma.
«Olge, mehed, valmis! Taani kuninga asehaldurit on siiakanti oodata. Ma küll ei tea, kas ta jahimees on, aga võib äkitselt olla ka,» andis Reymar käsu.
«Just nii!»
Ratsasaabastes härra sammus nüüd köögi poole. Sammus, rind ees, väga sirge seljaga. «Käib nii, nagu oleks teine margapuu alla neelanud,» rääkis külarahvas.
Jah, ka kööki on vaja kaeda. Kroonikakirjutaja Hoeneke jutu järgi pidi see Marquard Breide – Marquardus Breyde – kõva söömamees olema. Ja naiste- ja napsumees ka. Head, ja mitte ainult head, vaid ka peent toitu hindas Reymar Mummegi. Ega asjata Prantsusmaal polnud käidud ja Roomale koguni tuul alla tehtud – Itaaliamaa roogadest teadis Mumme nii ühte kui teist.
Pärast Paidesse tulekut – Paide pole muidugi Padova, kuid pärast Ludwigi surma võis ta rõõmus olla, et siiagi saadeti – jagas ta esmalt kokkadele ise õpetusi. Tänaseks lõunaks on neile käsk antud korralik, veinis hautatud vasikapraad valmis nõiduda, kõrvale pakutagu aga gnocci alla Romano’t ehk küpsetatud juustuklimpe. Ja muna-veinivaht zabalone lõpetagu söögikord! Olgu olla!
Köögilõhnad olid muidugi koeratalli omadest hoopis teisemad… Eesti soost Ylo – noor mees, aga mees õigel kohal – näis oma tähtsa tööga kenasti toime tulevat: pehme reieliha oli pekiribakestega hoolsasti kokku pletitud ja vorstijupikesteks rullitud. Ka soola ja rohke pipraga polnud teda unustatud kokku hõõruda. Hautamisnõus podises kuumenev helekollane rasv. Raiepakul märkas foogt vasikajalga; see tuleb kildudeks lüüa ja koos seakamara, mitmete peente maitselehtede, küüslaugu ja ühe iseäraliku tulikange joogivedelikuga, mida ainult Prantsusmaal Cognac’i linnas õigesti teha mõistetakse, ära õilistada ning siis eraldi keema panna. Laial köögilaual seisid reas purgikesed tüümiani, rosmariini, koriandri ja mine tea veel mille kõigega otsekui soldatid.
«Mnjaa… Meie asjad ei lähe halvasti,» avaldas Mumme oma härrandliku arvamuse. Kuid läbi panni särina, rasva podina ja nõude kolksumise ei kuulnud tema otsust ei Ylo ega ka tema abimehed. Ainult noor ja lopsakas Margaretha, keda küll lühemalt-lihtsamalt Reedaks kutsuti, pani käe kõrva juurde ja kissitas silmi; ilus pruntsuine piiga oli see Reet, silmad kilamas nagu mustlasel, õrnad, mustad karvakesed ülemise moka peal õõtsumas – Reymar Mumme lihtsalt pidi teda tagumikust näpistama. Ja sellepeale ta oma armastatud «Ei mitte, härra!» lõpuks ära kuuliski. Ainult et seda ei kuulutatud sõjameheliku tõsimeelsusega, vaid itsitati talle kelmikalt näkku – itsitati just nii, nagu plikadel, keda pepust näpistatakse, kombeks.
