meie, ema Barberin ja mina, elatusime nii hästi oma lehmast, et ma kuni tolle ajani peaaegu üldse liha ei söönud. Kuid lehm polnud üksi meie toitja, vaid ka meie hea kaaslane ja sõber, sest ei tarvitse sugugi arvata, et lehm on rumal loom, vaid otse vastupidi, ta on väga arukas ja tal on moraalseid eeldusi, mida võib kasvatuse teel temas välja arendada. Meie hellitasime oma lehma, vestlesime temaga ja ta mõistis meid ning omalt poolt oskas ta väga hästi oma suurte ümmarguste silmadega, mis olid täis leebust, meile mõista anda, mida ta soovis või tundis.
Lühidalt öeldes, meie vahel valitses vastastikune kiindumus.
Siiski pidime temast lahkuma, sest Barberini nõudmisi oli võimalik ainult lehma müümisega rahuldada.
Majja tuli loomade ülesostja, vaatas Roussette’i põhjalikult järele, kompas teda kaua, raputas siis rahulolematult pead, ütles vähemalt sada korda, et lehm pole talle üldse kohane, et see on vaeste inimeste lehm, keda tal on võimatu edasi müüa, et lehm annab vähe piima, millest saab halba võid, ning lõpetas oma jutu sellega, et ta oma südameheadusest ja lahkusest ema Barberini vastu, kes on väga tubli naine, ostab tema lehma ära.
Vaene Roussette, otsekui mõistes, mida temaga teha kavatsetakse, tõrkus laudast välja tulemast ja hakkas ammuma.
„Mine aja teda tagant,” ütles mulle ülesostja ja ulatas piitsa, mille piug oli tal ümber kaela.
„Oh, seda pole tarvis,” ütles ema Barberin.
Ta tõmbas lehma lõast ja kõneles temaga õrnalt.
„Tule, mu kaunike, tule, tule!”
Ja Roussette ei tõrkunud enam vastu. Jõudnud maanteele, sidus ülesostja looma oma vankri taha, nii et ta tahes-tahtmata hobusele järele pidi astuma.
Meie aga läksime tagasi majja. Ent veel tükil ajal kuulsime ta ammumist.
Nüüd polnud meil enam piima ega võid. Hommikuks sõime tüki leiba ja õhtuks kartuleid soolaga.
Vastlapäev saabus just veidi aega parast Roussette’i müümist. Möödunud aastal üllatas ema Barberin mind vastlapäevaks maiustoiduga – pannkookide ja küpsetatud puuviljalõikudega, ja ma sõin neid nii ülirohkesti, et see talle üsna suurt lõbu valmistas.
Ent tookord oli meil veel Roussette, kes andis meile piima taina tegemiseks ja võid praadimiseks.
Pole enam Roussette’i, pole ka enam piima, võid ja vastlapäeva – nii mõtlesin ma kurvalt endamisi.
Kuid ema Barberin valmistas mulle ometi üllatuse; ehkki tal polnud kombeks laenamas käia, oli ta siiski palunud tassitäie piima ühelt meie naabrinaiselt, tüki võid teiselt ja kui ma keskpäeva paiku tuppa astusin, puistas ta parajasti jahu suurde savipotti.
„Näe, sul on jahu,” ütlesin ma lähemale astudes.
„Jah,” vastas ta naeratades, „see on tõesti jahu, mu väike Rémi, ilus nisupüül, vaata, kui hästi ta lõhnab.”
Kui ma oleksin vaid julgenud küsida, milleks seda jahu kasutati! Aga just sellepärast, et mul oli nii suur himu seda teada saada, ei julgenudki ma küsida. Ja peale selle ei tahtnud ma öelda, et ma tean, et täna on vastlapäev; oleksin selle meenutamisega ema Barberinile vaid valu valmistanud.
„Mida tehakse jahust?” küsis ta minule pilku heites.
„Leiba.”
„Ja veel?”
„Putru.”
„Ja mis veel?”
„Muidugi ka … Ma ei tea.”
„Oh, küllap sa juba tead, aga sa oled väike hea poiss ega julge seda öelda. Sa tead, et täna on vastlapäev, päev, mil küpsetatakse pannkooke. Kuna sa aga tead, et meil pole võid ega piima, siis ei julge sa sellest rääkida. Kas pole tõsi?”
„Oh, ema Barberin!”
„Kuna ma seda kõike juba ette aimasin, siis korraldasin ma nii, et vastlapäev sulle kurja nägu ei näitaks. Vaata leivaastjasse.”
Tõstsin kiiresti kaane üles ja nägin piima, võid, mune ja kolme õuna.
„Ulata mulle munad,” ütles ema Barberin, „ja kuni ma need katki löön, koori sina õunad.”
Sel ajal kui mina õunu viiludeks lõikasin, lõi ema Barberin munad jahusse ja hakkas kõike kloppima, lisades aeg-ajalt juurde lusikatäite kaupa piima.
Niipea kui tainas oli valmis segatud, asetas ema Barberin nõu soojale tuhale ja meil tarvitses veel ainult õhtut oodata, sest küpsetis oli mõeldud just õhtusöögiks.
Avameelselt öeldes tundus nüüd päev mulle talumatult pikana ja enam kui üks kord käisin ma kergitamas rätikut, millega nõu oli kinni kaetud.
„Sa jahutad taina ära,” ütles ema Barberin, „ja ta kerkib siis halvasti.”
Tainas kerkis aga hästi; siia ja sinna tekkisid kõrgemad kohad, otsekui mullid, mis pinnal purunesid. Ja kogu see kääriv tainas levitas magusat munade ja piima lõhna.
„Murra mulle hagu,” ütles ema Barberin, „vaja on valusat, ilma suitsuta tuld.”
Ma ei lasknud endale öelda kaks korda sõnu, mida nii kärsitult olin kogu aeg oodanud. Peatselt lõkendas koldes valus leek, täites kogu köögi hubiseva valgusega.
Ema Barberin võttis seinalt konksu otsast praepanni ja asetas tulele.
„Anna mulle nüüd võid.”
Ta võttis seda noaotsaga väikese pähkli suuruse tüki ja määris pannile, kus see särisedes üles sulas.
Ah, see oli tõepoolest magus lõhn, mis seda meeldivamalt meie suulage kõditas, et me nii kaua polnud midagi nii hõrku sisse hinganud. Ja lisaks veel rõõmus muusika, mida tekitas või särisemine.
Ehkki ma seda muusikat väga andunult kuulasin, näis õuest mu kõrvadesse mingi müra tungivat.
Kes võis tulla meid segama sel tunnil? Kahtlemata mõni naabrinaine, kes tuleb meilt tuld paluma.
Ma ei pööranud aga sellele mõttele enam tähelepanu, sest ema Barberin pistis parajasti kulbi anumasse ja tõstis joa valget tainast pannile – see polnud silmapilk, et end millestki muust segada lasta.
Kellegi kepp kolksatas lävel ja kohe lükati uks järsult lahti.
„Kes seal on?” küsis ema Barberin ümber pöördumata.
Keegi mees oli sisse astunud; koldetule valgel nägin ma, et ta kandis valget pluusi ja hoidis käes jämedat keppi.
„Nähtavasti peetakse siin pidu? Aga ärge laske end segada,” ütles mees karedal häälel.
„Oh, mu jumal!” hüüdis ema Barberin ja pani panni kiiresti käest, „see oled sina, Jérôme?”
Siis võttis ema Barberin mul käest kinni ja lükkas mind mehe poole, kes oli seisatunud lävel.
„See on sinu isa.”
II
