ei pääse liikuma.
Majakese ümber võis näha suuri kobakaid puuveovankreid. Aeg-ajalt seisis mõni neist maja räästa alla ning siis kostis kolinat ja mürinat. Maja räästa all oli nimelt väike aken ja aknast sirutus välja puust renn. Kui vanker akna alla veeres, hakkas rennist äkitselt puuhalgusid pudisema, nii et neid lausa voolas suurde vankrisse, nii tihedalt tuli neid. Ja kui vanker halgusid täis sai, siis vankrimees hõikas. Selle peale katkes korstna puhkimine, korraga tekkis majakeses vaikus, vankrimees nõõtas hobuseid ja hobused läksid täis vankriga liikvele. Siis võttis räästa all koha sisse teine vanker, näljane ja tühi, mustas raudkorstnas hakkas uuesti ähkima aur ja jälle pudises halgusid. Ja nii oli see käinud aastate viisi. Nende palkide asemele, mille masin väikeses majas ära lõhkus, tõid suured vankrid maatükile uusi. Nõnda ei saanud puuvarud suurelt hoovilt kunagi otsa ega lakanud aurusae vilin. Väikese maja ees seisid mõned igerikud mooruspuud ja ühe mooruspuu all oli laudadest kokku klopsitud osmik. Selles elas slovakk, kes öösiti puid valvas, et neid ära ei varastataks või põlema ei pistetaks.
Kas on üldse olemas imelisemat mängukohta? Meile, linnapoistele, küll mitte. Sellest ilusamat, sellest indiaanilikumat ei osanud me ettegi kujutada. Pál-tänava maatükk oli imepärane tasane väljak ja see asendas meile Ameerika preeriaid. Tagumine osa, puuplats, kujutas endast kõike muud: see oli linn, mets, kaljune mägimaastik, ühesõnaga oli see iga päev just see, milleks seda tol päeval nimetati. Ja ärge arvake, et puuplats oli mõni kaitsmata koht! Paari kõrgema puupinu otsa olid ehitatud kantsid ja kindlused. Millist punkti oli vaja kindlustada, selle otsustas Boka. Kindluse aga ehitasid Csónakos ja Nemecsek. Kindlusi oli neli-viis ja igal kindlusel oli oma kapten. Kapten, leitnant, lipnik. See oli sõjavägi. Reamehi ei olnud õnnetuseks rohkem kui üksainus. Kogu krundil jagasid kaptenid, leitnandid ja lipnikud käske üheleainsale reamehele, drillisid ühtainsat reameest, mõistsid tühiste üleastumiste eest kindlusevangistusse üheainsa reamehe.
Vahest pole tarvis mainidagi, et see ainus reamees oli Nemecsek, väike linalakk Nemecsek. Kaptenid, leitnandid ja lipnikud saluteerisid krundil üksteisele niisama möödaminnes, muhedalt, isegi kui nad pärastlõunal sada korda kohtusid. Tõstsid käe jooksu pealt kõrva äärde ja hüüdsid:
„Tervist!“
Ainult vaene Nemecsek pidi lakkamatult valveseisangu võtma ning tummalt ja kangelt au andma. Ja kõik, kes temast vaid mööda läksid, karjusid tema peale:
„Kuidas sa seisad?“
„Kannad kokku!“
„Rind ette, kõht sisse!“
„Valvel!“
Ja Nemecsek kuuletus kõigile rõõmsalt. On poisse, kellele teeb rõõmu kenasti kuuletuda. Aga suurem osa poisse armastab ikka kamandada. Säärased inimesed kord juba on. Ja seepärast oli loomulik, et krundil olid kõik ohvitserid, ainult Nemecsek oli reamees.
Pärastlõunal kell pool kolm ei olnud krundil veel kedagi. Osmiku ees oli maha laotatud hobusetekk ja sellel magas magusasti slovakk. Slovakk magas alati päeval, sest öösel uitas ta puupinude vahel või istus üleval mõnes kindluses ja vahtis kuupaistet. Aurusaag mürises, väike must korsten sülgas lumivalgeid aurutorte ja halud pudenesid suurde vankrisse.
Mõni minut pärast poolt kolme kääksatas Pál-tänava poolne väike värav ja Nemecsek astus sisse. Ta tõmbas taskust suure tüki saia, vaatas ringi ja kui nägi, et kedagi pole veel kohal, hakkas vaikselt saiakoorikut nosima. Aga enne pani ta värava hoolikalt riivi, sest krundi seadustest oli üks tähtsamaid see, et kes sisse tuleb, on kohustatud värava enda järel riivi panema. Kes selle tegemata jättis, seda ootas kindlusevangistus. Sõjaväeline distsipliin oli üldiselt väga range.
Nemecsek istus kivile, näsis saiakoorikut ja ootas teisi. Täna tõotas elu krundil väga põnevaks kujuneda. Õhus hõljus suurte sündmuste ootus, ja mis seal salata, sel hetkel oli Nemecsek väga uhke selle üle, et temagi on Pál-tänava poiste kuulsa kamba liige. Ta nosis mõnda aega saia ja jalutas siis igavusest puupinude vahele. Ta uitas mööda väikeseid tänavaid ja kohtus seal slovaki suure musta koeraga.
„Hektor!“ hüüdis ta sõbralikult, aga Hektor ei ilmutanud põrmugi soovi tervitusele vastata. Ta liputas põgusalt saba, mis koerte juures tähendab sedasama, mis meie kiire kaabukergitus. Koer traavis edasi ja haukus vihaselt. Linalakk Nemecsek aga putkas talle järele. Hektor jäi ühe puupinu all seisma ja haukus selle peale ägedalt. Puupinu oli üks neist, mille otsa poisid olid kindluse ehitanud. Ülal pinu peal oli puuhalgudest kaitsemüür ja peenikese toika otsas lehvis väike punaroheline lipp. Koer tegi kindlusele kareldes ringi peale ja haukus lakkamatult.
„Mis seal küll olla võib?“ küsis väike linalakk koeralt, sest ta oli musta koeraga suur sõber. Vahest seepärast, et peale tema oli Hektor ainus reamees sõjaväes.
Ta vaatas üles kindluse poole. Kedagi polnud näha, kuid ta tundis, et üleval halgude vahel liigutab keegi. Niisiis hakkas ta mööda väljaulatuvaid palginukke üles ronima. Ta oli poolel teel, kui kuulis selgesti ja eksimatult, et keegi tõstab ülal puuhalge siia-sinna. Tema süda hakkas pekslema ja nüüd oleks ta tahtnud tagasi pöörduda. Aga kui ta alla vaatas ja seal Hektorit nägi, sai ta julguse tagasi.
„Ära karda, Nemecsek!“ ütles ta endale ja ronis ettevaatlikult edasi. Ta julgustas end iga sammu juures, korrutades aina: „Ära karda, Nemecsek! Ära karda, Nemecsek!“
Ja ta jõudis puupinu otsa. Seal ütles ta veel viimast korda: „Ära karda, Nemecsek!“, kui üle madala kindlusemüüri tahtis astuda, kuid ehmatusest tardus tõstetud jalg õhus paigale.
„Jessas!“ hüüdis ta.
Ja ta ronis ülepeakaela mööda palgiotsi alla tagasi. Kui ta maapinnale jõudis, peksis tema süda kõvasti. Ta vaatas üles kindluse poole. Lipu kõrval seisis paremat jalga kindluse müürile toetades Feri Áts, kohutav Feri Áts, nende kõigi vaenlane, Botaanikaaia poiste pealik. Tuul pani tema laia punase särgi laperdama, tema aga naeratas pilkavalt.
Vaikselt ütles ta all seisvale poisile:
„Ära karda, Nemecsek!“
Aga Nemecsek kartis juba, ta lausa jooksis. Must koer tormas tema järel ja koos kihutasid nad puupinude vahel siksakitades tagasi krundi poole. Tuule tiivul lendas neile järele Feri Átsi pilkav hüüe:
„Ära karda, Nemecsek!“
Kui ta lõpuks platsilt tagasi vaatas, ei olnud Feri Átsi punast särki enam üleval pinu otsas. Kuid ka lipp oli kindluselt kadunud. Väikese punarohelise lipu, mille Csele õde oli õmmelnud, oli Feri Áts kaasa viinud. Ta oli puupinude vahele kadunud. Võib-olla lipsas ta saeveski kõrvalt Mária tänavale, aga võib ka olla, et ta redutas kusagil koos oma sõprade Pásztoritega.
Ja selle mõtte peale, et ka Pásztorid on krundil, jooksis Nemecsekil külmavärin üle selja. Tema juba teadis, mida tähendab Pásztoritega kohtuda. Aga Feri Átsi nägi ta alles nüüd esimest korda lähedalt. Ta oli sellest väga kohkunud, kuigi pidi tunnistama, et poiss meeldis talle. Feri Áts oli ilus tumedajuukseline laiaõlgne poiss ja avar punane särk sobis talle väga hästi. See andis tema välimusele mingi sõjakuse. Selles punases särgis oli midagi garibaldilikku. Botaanikaaia omad kandsid muuseas kõik punast särki, sest nad matkisid Feri Átsi.
Krundi planguväraval kõlas neli korrapärase vahega koputust. Nemecsek hingas kergendatult. Neli koputust oli Pál-tänava poiste signaal. Ta tormas riivistatud värava juurde ja avas selle. Tulijaks oli Boka koos Csele ja Gerébiga.
Nemecsek maldas vaevu oodata, et neile hirmuäratavat uudist teatada, kuid ta ei unustanud, mis
