et nad lähevad, hüüdis ka Nemecsek, et „Läki!“. Tema, vaeseke, longib niikuinii teiste sabas ja tassib härraste ohvitseride kuubesid. Ja puupinude poolt kostis ka üks veinine hääl. Seegi hüüdis, et „Leki!“. Nad vaatasid sinnapoole. See oli slovakk. Ta seisis, piip suus, ja irvitas. Tema kõrval seisis Hektor. Poisid naersid. Slovakk aga jäljendas neid: viskas mütsi õhku ja kisendas:
„Leki!“
Sellega oli ametlik osa lõppenud. Järgnes laptuu. Keegi hüüdis kõrgilt:
„Reamees, minge lattu ja tooge pall ja kurikas välja!“
Ja Nemecsek lippas lattu. Ladu oli ühe puupinu all. Ta puges palkide vahele ning tõi kurika ja palli välja. Puupinu kõrval seisis slovakk ning slovaki kõrval seisid Kende ja Kolnay. Kendel oli käes slovaki müts, Kolnay aga võttis sellelt rasvaproovi. Slovaki oma oli selgelt kõige rasvasem.
Boka läks Gerébi juurde.
„Sina said ka kolm häält,“ ütles ta.
„Jah,“ vastas Geréb uhkelt ja vaatas talle teravalt silma.
III
Sõjaplaan oli valmis järgmise päeva õhtupoolikul pärast kiirkirjatundi. Kiirkirjatund lõppes kell viis ja tänaval süüdati juba lampe. Koolimajast välja tulles ütles Boka poistele:
„Enne, kui me ründame, tõestame neile, et me oleme niisama julged kui nemad. Ma võtan kaasa kaks oma kõige vapramat meest ja me läheme Botaanikaaeda. Tungime nende saarele ja kinnitame puu külge selle paberi.“
Seda öeldes võttis ta taskust tüki punast paberit, millele oli suurte tähtedega kirjutatud:
Ülejäänud vaatasid paberitükki lummatult. Csónakos, kes kiirkirja ei õppinud, aga kelle oli kohale meelitanud uudishimu, märkis:
„Sellele paberile tuleks ka midagi solvavat kirjutada.“
Boka raputas pead.
„Ei tohi. Me ei tee ka midagi sellist, nagu tegi Feri Áts, kui ta meie lipu ära viis. Me ainult näitame neile, et me ei karda neid ja julgeme minna nende valdustesse, kus nad oma kogunemisi peavad ja kus on hoiul nende relvad. See tükk punast paberit on meie nimekaart. Selle jätame neile sinna.“
Ka Cselel oli midagi öelda:
„Teate,“ ütles ta, „ma olen kuulnud, et nad on saarel õhtuti just sel ajal ja mängivad röövlit ja sandarmit.“
„Pole midagi. Feri Áts tuli samuti sellisel ajal, kui ta teadis, et me krundil oleme. Kes kardab, see minuga ei tule.“
Aga keegi ei kartnud. Nemecsek näis veel eriti julge. Oli näha, et ta tahab edutamiseks teeneid koguda. Ta astus uhkelt ette.
„Mina tulen sinuga!“
Koolimaja ees ei pidanud nimelt valvel seisma ja au andma, sest seadused kehtisid üksnes krundil. Siin olid kõik võrdsed.
Ka Csónakos astus ette.
„Mina ka!“
„Aga luba, et sa ei vilista!“
„Luban. Ainult nüüd… laske mul veel viimast korda vilistada!“
„Vilista pealegi!“
Csónakos lasigi vilel tulla. Nii muhedal ja meeldival moel, et inimesed tänaval vaatama pöördusid.
„Nüüd olen tänase isu täis vilistanud!“ ütles ta õnnelikult.
Boka pöördus Csele poole.
„Kas sina ei tule?“
„Kahjuks ei,“ kostis Csele kurvalt. „Ma ei saa tulla, sest pean poole kuueks kodus olema. Emal on teada, mis kell kiirkirjatund lõppeb. Ja ma kardan, et kui ma täna hiljaks jään, ei lase ta mind enam kuhugi.“
Ja see mõte kohutas teda väga. Siis oleks kõigel lõpp: krundil ja leitnandi auastmel.
„Olgu siis pealegi. Võtan kaasa Nemecseki ja Csónakosi. Ja homme hommikul koolis kuulete kõigest, mis juhtus.“
Nad surusid kätt. Bokale tuli midagi meelde.
„Muuseas, kas Geréb oli täna kiirkirjatunnis?“
„Ei olnud.“
„On ta ehk haige?“
„Ei usu. Lõuna ajal läksime koos koju. Tal polnud häda midagi.“
Gerébi käitumine ei meeldinud Bokale. Geréb tundus talle ühtäkki ülimalt kahtlane. Eile oli ta nii kummaliselt, nii paljutähenduslikult talle silma vaadanud, kui nad lahku läksid. Ta paistis mõtlevat, et kuni Boka selles kambas on, seni ei saavuta tema midagi. Ta oli Boka peale armukade. Ta oli hulga keevalisem, hulljulgem kui Boka, kelle vaikne, tark ja tõsine loomus ei meeldinud talle. Ta pidas ennast palju erilisemaks.
„Jumal teab,“ ütles Boka vaikselt ja asus kahe poisi seltsis teele. Csónakos kõndis tõsisel ilmel tema kõrval. Nemecsek aga oli lõbus ja temas pulbitses rõõm selle üle, et lõpuks ometi saab ta nii väikeses seltskonnas huvitavast seiklusest osa võtta. Ta oli nii ülemeelik, et Boka hurjutas teda:
„Ära jandita, Nemecsek! Või arvad sa, et me läheme lõbutsema? See retk on hoopis ohtlikum, kui sa arvad. Tuleta ainult Pásztoreid meelde!“
Selle nime peale jäi lõbus jutt väikesele linalakale kurku kinni. Sest ka Feri Áts oli hirmuäratav, liikus kuuldus, et ta oli reaalkoolist välja heidetud. Ta oli tugev ja uskumatult hulljulge. Aga tema silmades oli midagi lahket ja meeldivat, mis Pásztorite silmist puudus. Need käisid alati, pea maas, pilk sünge ja terav, nad olid tõmmuks päevitunud ja mustajuukselised, ja veel keegi polnud neid kunagi naermas näinud. Pásztorid ajasid igaühele hirmu nahka. Ja kolm väikest selli kiirustasid mööda lõputut Üllői tänavat äärelinna poole. Nüüd oli juba täiesti pime, õhtu saabus varakult. Kõik tänavalambid põlesid ja see ebaharilik aeg tegi poisid rahutuks. Tavaliselt mängisid nad ikka pärast lõunat. Sellisel kellaajal ei jõlkunud nad tänaval, vaid konutasid kodus oma raamatute taga.
Nüüd aga kõndisid nad vaikides üksteise kõrval ja jõudsid veerand tunniga Botaanikaaia juurde. Kivimüüri tagant küünitasid hirmuäratavalt nende poole suured puud, mis hakkasid parajasti lehte minema. Tuul sahistas värskes lehestikus, oli pime, ja kui hiiglaslik Botaanikaaed niimoodi oma salapärase suletud väravaga mõistatuslikult sahisedes nende ees laius, hakkasid nende südamed valjusti põksuma. Nemecsek tahtis väravakella helistada.
„Jumal hoidku, ära ometi seda tee!“ ütles Boka. „Nad saavad teada, et me siin oleme! Või satume nendega tee peal kokku… ja meile ei tehta muuseas niikuinii väravat lahti!“
„Kuidas me siis sisse saame?“
Boka sihtis silmadega müüri.
„Üle müüri?“
„Üle müüri.“
„Siin, Üllői tänaval?“
„Sugugi mitte! Läheme teisest küljest. Tagapool on müür palju madalam!“
Nõnda
