me siit üles ronime,“ sosistas Boka, „siis on lihtne mööda seda akaatsiat alla ronida. Ja see on hea ka sellepärast, et puu otsast on kaugele näha ja me saame järele vaadata, ega neid läheduses pole.“
Selle kiitsid ka teised kaks heaks. Ja järgmisel hetkel asusidki nad tegutsema. Csónakos kükitas ja toetas käed vastu planku. Boka ronis ettevaatlikult tema õlgadele ja vaatas üle plangu aeda. Nad olid väga vaikselt, ükski neist ei iitsatanudki. Kui Boka oli veendunud, et läheduses ei ole kedagi, viipas ta käega.
Nemecsek aga sosistas Csónakosile:
„Tõsta!“
Ja Csónakos tõstis juhi üle plangu. Kui Boka plangu ülemisest servast kinni haaras, hakkas pehkiv rajatis raksuma ja ragisema.
„Hüppa juba!“ sosistas Csónakos.
Kostis veel mõni raksatus ja järgmisel hetkel tuhm mütsatus. Boka oli aias, otse keset peenart. Tema järel ronis üle Nemecsek ja siis Csónakos. Aga Csónakos ronis enne veel akaatsia otsa, tema mõistis puu otsa ronida, kuna oli maapoiss. Teised kaks küsisid alt:
„Kas sa näed midagi?“
Puu otsast vastas summutatud hääl:
„Väga vähe, sest pime on.“
„Kas sa saart näed?“
„Näen.“
„Kas seal on kedagi?“
Csónakos kallutas end tähelepanelikult vahtides paremale ja vasakule ning vaatas ainiti pimedusse, järve poole.
„Saarel pole midagi näha, puud ja põõsad on ees… aga sillal…“
Siinkohal ta vakatas. Ta ronis oksa võrra kõrgemale. Sealt ta jätkas:
„Nüüd näen juba selgesti. Sillal seisab kaks kuju.“
Boka ütles vaikselt:
„Nad on seal. Need kujud sillal on vahid.“
Siis ragisesid oksad uuesti. Csónakos ronis puu otsast alla. Nad seisid kolmekesi vait kui sukad ja mõtlesid, mida nüüd teha. Nad kükitasid ühe põõsa taha, et keegi neid ei näeks, ja asusid seal sosinal nõu pidama.
„Kõige parem on,“ lausus Boka, „kui me põõsaste varjus kuidagi lossivaremeteni jõuaksime. Teate… seal on lossivaremed, seal paremal pool künkanõlval.“
Teised kaks viipasid vaikides, et teavad seda kohta.
„Lossivaremeteni hiilime ettevaatlikult kummargil põõsaste vahel. Seal ronib keegi künka otsa ja vaatab ringi. Kui kedagi ei ole, siis roomame künka otsast alla. Küngas laskub otse järveni. Seal poeme kõrkjatesse peitu ja vaatame, mida edasi teha.“
Bokat jälgis kaks välkuvat silmapaari. Csónakos ja Nemecsek võtsid iga tema sõna kui püha tõde.
Boka küsis:
„Kas sobib?“
„Sobib!“ noogutasid teised kaks.
„Siis läki! Tulge aga minu järel! Ma tunnen seda kanti väga hästi.“
Ja ta asus neljakäpuli madalate põõsaste vahel teele. Kaks saatjat olid vaevalt põlvili jõudnud laskuda, kui eemalt kõlas terav vile.
„Meid märgati!“ ütles Nemecsek ja kargas püsti.
„Tagasi! Tagasi! Viska pikali!“ andis Boka käsu ja selle peale heitsid kõik kolm rohu sisse kõhuli. Nad ootasid hinge kinni pidades, mis nüüd juhtuma hakkab. Kas neid oli tõepoolest märgatud?
Aga kedagi ei tulnud. Tuul kohises puudes. Boka sõnas sosinal:
„Ei midagi.“
Aga siis rebestas õhku taas terav vile. Nad ootasid jälle, aga ikka ei tulnud kedagi. Nemecsek ütles väriseval häälel põõsa alt:
„Tuleks puu otsast vaadata.“
„Sul on õigus. Csónakos, roni puu otsa!“
Ja Csónakos oligi jälle suure akaatsia otsas nagu kass.
„Mida sa näed?“
„Sillal liiguvad kujud… nüüd on neid neli… nüüd läks kaks tükki saarele tagasi.“
„Siis on kõik korras,“ ütles Boka rahunedes. „Tule alla. Vile tähendas seda, et sillal vahetati vahte.“
Csónakos ronis puu otsast alla ja kõik kolm hakkasid kenasti neljakäpuli künka poole liikuma. Suurele salapärasele Botaanikaaiale laskub sellisel kellaajal vaikus. Külastajad lahkuvad märgukella peale ja kohale ei jää muid võõraid kui vast ainult see, kel on midagi halba plaanis, või see, kes mõlgutab sõjaplaane, nagu need kolm väikest tumedat kuju, kes kühmu tõmbunult ühe põõsa tagant teise taha hiilisid. Nad ei vahetanud omavahel sõnagi, pidades oma ülesannet nii tähtsaks. Tõele au andes tundsid nad isegi natuke hirmu. Selleks oli vaja lausa hulljulgust, et sisse pääseda punasärkide hästi varustatud kindlusse, väikese järve keskel asuvale saarele, kui ainsal puusillal, mis saarele viib, seisavad vahid. „Võibolla just Pásztorid,“ mõtles Nemecsek ja talle meenusid uhked värvilised kuulid, mille hulgas oli ka klaaskuule, ja veel nüüdki tekitas talle tuska mõte, et see kohutav sõna „einstand“ oli kõlanud just siis, kui tema oli veeretanud ja oleks kõik need ilusad kuulid endale võitnud…
„Ai!“ hüüatas Nemecsek.
Teised kaks tardusid ehmunult paigale.
„Mis on?“
Nemecsek oli end juba põlvili ajanud, sõrmed suhu pistnud ja imes neid.
„Mis sul juhtus?“
Nemecsek vastas, sõrmed endiselt suus:
„Astusin kätt pidi nõgeste sisse!“
„Lutsi aga lutsi, vennas,“ ütles Csónakos, kuid tal oli nutti, et oma käe ümber taskurätt mässida.
Nad roomasid ja ronisid edasi ning jõudsid varsti künkani. Sinna, künka ühele küljele, olid, nagu me juba teame, püstitatud säärased kunstlikud lossivaremed, nagu neid võib kohata ülikute aedades, kus on hoolikalt jäljendatud vanade kindluste ehitusstiili ja suurte kivide vahelised praod on täidetud kunstsamblaga.
„Need siin on lossivaremed,“ seletas Boka. „Nüüd peame ette vaatama, sest ma olen kuulnud, et punasärgid käivad aeg-ajalt ka siin.“
Csónakos küsis:
„Mis loss see on? Ajaloos pole me küll õppinud, et Botaanikaaias oleks loss olnud…“
„Need on ainult varemed. Need ehitatigi varemeteks.“
Nemecsek hakkas naerma.
„Kui nad juba ehitasid, miks nad siis uut lossi ei ehitanud? Saja aasta pärast oleks see iseenesest varemeteks muutunud…“
„Ennäe, on sinul vast hea tuju!“ ütles Boka talle. „Aga kui Pásztorid sulle otsa vaatavad,
