teise inimese kõht seediks sedasama toitu, mis kõhus minul. Võimatu ka siis, kui see pumbataks mul kõhust välja ning söödetaks teisele sondisupina sisse.
Küllap minu ema tollal tegeles lilledegagi, kuigi ma ei aima, kuidas. Aga oma huvi taimede vastu ma ei oska ega tohigi seletada teisiti. Ja mõni vanatüdruku ja – poisi silmavesi, valge kask1, pipar või pilekoon meil kindlasti oli. Ema korjas ju kokku kõike, mis saadaval, ja palju rahulikku aega tal nendega mängimiseks minu lapsepõlves polnud. Võimalik küll, et on veel muidki põhjusi. Lilled olid ainsad rohelised esemed selleks pikaks ajaks, mil õigete jalanõude puudumisel ei lastud välja. Neil vaestel oli halvem elu kui laste väntsutataval kassil, kuigi neid kaitsti palju karmimalt. Pipar ei saanud vist iial valmis kauna punaseks kasvatamisega, aukuuba lehed olid lõbusad närida, fuksia õied ripnesid väga venitatavalt, balsamiin pudenes mõnusalt ja lohakalt. Vast nad just keelatud viljana läksid põnevaks, kuigi pipra punastumise jälgimine iseendastki on väga südantrahustav ja uudishimu vaigistav toiming. Ta teeb ju seda nii aegamisi ja päevad on kohutavalt pikad. Siiski olen päris kindel, et mõni kaun ikkagi pääses pitsitamisest, millest miskipärast uskusin, et see punastumist kiirendab. Et keelatus oli põhjuseks, seda ma ometi väga ei usu. Sest – ise ma ei mäleta küll – ma olevat kolmeaastasena kitkunud ema esimest korda õitsema minevalt esimeselt pujengilt kõik õienupud ja toonud need huvitavate leidudena näha talle. Küllap sellele midagi halba järgnes, et ma ei mäleta. Kuid vaevalt selles vanuses ma juba olin kogenud potilillede vaevamise naudingut. Ja vaevalt ma hirmunult hävitasin ebatavalist. Sest siis ma ei oleks neid nuppe eluilmas toonud näha. Muidugi, ma võisin lihtsalt demonstreerida oma vägevust, üteldes: „Näe, mis mul on!” Aga inimene ei taipa seda, mis muiste on olnud temas või, kuidas ta mõtlemine on liikunud, veelgi vähem siis, kui ta end ei mäletagi teinud seda, millest järgneks midagi selgemat. Seepärast ikkagi kahtlustan valget kaske, mille nuppe vast ema isegi püüdis panna rutem õitsema, imetades mind.
Taolise olukorra ebatavalisuse pärast vist ongi vähe taimedest huvi tundvaid inimesi. Botaanikud enamasti ei hooli taimest, vaid temaga nidusast teadusest. Kummaline olm, et just mehed tavatsevad nendega tegeleda – naisaednik on sama haruldane nagu naiskomponist või kullassepp – vast polegi väga kummaline. Naised ju suvatsevad pigemini võtta valmit kui ise midagi teha, lilli on neile omasem osta kui kasvatada. Ja metsas või põlluveerel neile nagunii ei kasva peaaegu muud kui umbrohi. Säältki eksisteerivad harilikult ainult need taimed, mida võib kaubelda odavamaks lillenaistelt turul. Teatavasti see naiste karakteristik ei hõlma üksnes taimi. Kõige dekoratiivsega ja luksusesemetegi suhtes on asi samuti. Seepärast ei loe midagi siin see võimalus, mida H. H. Ewersi koolidekatsujat väänates saaks pakkuda oma mõistmishimule uinutiks. Põhjus pole selles, et naised ärksama moraalse meele tõttu hoiduvad eemale nii silmatorkavalt ebamoraalseist olestest. Taimed ju seda tõesti on, sest nende söömist ja magamist keegi ei taju.
Kirjutan peaaegu ainult oma mälestusi tutvusest taimedega, kuigi mu tahtmata muidugi ikkagi lipsab vahele midagi loetut või kuuldut. Kirjutan keskpärasest taimedega sõbrutsejast keskpärasel kombel ja vist ainult kahel põhjusel. Esmalt selleks, et juhtumisi samahuviline lugeja ka hooliks säärase keskmise taseme püsimisest tulevaile põlvile. Sest kõikjal inimkonna kvantiteedi kasvuga kipub kahanema ta kvaliteet. Absoluutselt huvidetute noorte protsent näib kasvavat, hoolimata sellest, et sõjajärgselt perioodilt oleks oodata elevust maailma vastu. Ent veel enam viletsaks tänuks nähtud ja unustatud taimedele. Neile täiuslikemaile elusolestele – kuigi mõned rumalad nende seas on mõelnud teisiti – kes söönukssaamaks ei tarvitse õgida teist omasugust, kes kuju lõplikkuselt ületavad kõik nõtked ja kauneimate joontega loomad, kes suudavad sööki valmistada valgusest, õhust ja veest, vajades ainult kübekene anorgaanilist ainest oma hoone taladeks. Eriti just selle eest, et nad hoolivad sellest universumi suurimast haruldusest, valgusest, et nad temast oskavad ehitada tõeliselt võimatut, millega mingi loodusekroon ei tuleks toime. Selle eest, et nad on eelkäijad inimese tuleviku teel ja vast ainult nende varal lapsepõlves vaevlev inimkond suudab enne lõplikku kadumist astuda vähemalt nii palju edasi, et oskab kujutlema hakata inimkonna noorpõlve, milleni ta aga iial ei jõua.
Paljud taimed vajavad seeni, paljud õgivad teiste tööd. Aga vast need sümbiootilised ei olegi süüdi selles? Mulle tundub, et seened kippusid kallale neile nagu bakterid inimestele ja mõned taimed viimaks oskasid saada neist jagu ega tule nüüd enam nendeta toime. Liiatigi, kõik need taimed mõistavad ehitada valgusega ometi. Nugitaimedega on lugu küll kurb, midagi nii mandunut pole vist loomparasiitide seaski kui klorofüllita taimed. Paraku, neile peab andestama selle kättemaksmisegi. Miks ei tohiks taim, kellelt teised võtavad ära valguse, omakorda hakata painama neid üleannetuid? Aga käopäkk pole enam üheltki küljelt täiuslik ja võib mõtelda, et tal leidunuks ometi mõni mõistlikum tee, kui alanduda mingiks õitsevaks seeneks. Võimalik, et inimesed sellest ei saa iial aru ning jäävad veendunuks parasiiditseva heroilisuse eesrindlikkuses. Tulgu neist siis säärased mannetused! Küllap ei saa iial aru. On ju neidki, kes väidavad, et ahvile inimestumisprotsessis osutas tõhusat abi lihatoidule ülemineku läbiviimine. Võipätakas, huulhein ja vesiherneski on viinud läbi vastavad vestlused ja juurutanud praksisesse uut hävitamisprotsessi. Millelt nad küll peaksid olema arenenumad, võrreldes muude taimedega, kui jätta kõrvale see huvitav olm, et nad on hakanud sääselõksudeks ja kärbsepabereiks?
Oh Jumal, küll see Karla ja ta poisid on ikka olnud lühikese mõtlemisega! Ja kas nad tõesti ei osanud kujutella, et needki tõud, kelledelt nemad võtavad ära valguse, võivad loodusliku valiku teel kujuneda parasiitideks eesrindlike kõrilõikajate järglasile? Kes omakorda loodusliku valiku teel on arenenud rasva või valkude astjaiks mustade ja kollaste jaoks, kelledele nad jätsid vaid süsivesikud. Muidugi, nad ei osanud kujutella, sest nad olid eneste meelest valguseviskajad, seega vähemad valgused. Kogu inimkond oli üksainus paks ja pilkane pimedus, võrreldes nende tattninalampidega, millede tahma nad soetasid mingiks ja puudriks, et võõbata iidses hämaruses kõik näod samakarvasteks ja kõik jumed sama võidunuks, nagu neile enestele oli andnud Mother Nature, holy, meek and mild2.
Vahest Tartu ja Tallinna vahel ning eelarvamusist
Väga vähe on inimesi, kes teavad, millised järsud vahed on Tartu ja Tallinnamaa taimestiku vahel. Ja osa neid, kes seda esmaselt kuuleb minu käest – mida minusugune ikka sellest asjast teab – teeb sõltuvalt inimese loomust viisaka ja uskmatu näo. Teine, olgu minult kuulnud või mujalt, otsemaid hakkab seletama: Tartumaa on lõuna pool, seega soojem. Erinemise põhjuseks maailma taimestikus teatavasti on soojus, sest meie maal ei kasva seedrid ega palmid. Ja mõni eriti ülbe ning väga hoolimatu deklareerib: tema pole märganud mingit vahet, kuigi ta on viibinud aastaid Tallinnas ja sama palju Võrus – ju siis inimesed räägivad tühja juttu nagu alati. Tema ju on elanud sääl, ainult kinnisilmi – ei ole vaadanud sääl.
Kõik taolised arutelud on väga õpetlikud, sest kõik nad piisava selgusega näitavad: kui me ei taha millegi üle mõtelda, siis on meil alati valmis seletus, mis õigustab meie hooletust. Ja teatavasti, kindlam on loobuda edasimõtlemisest, mis nagunii ei anna rahuldavat selgust ega kindlat vastust. Aga mina olen juba väsinud rääkimast sellest normaalse inimese normaalsest mõtlemiseväsimusest, mis avaldub kas vabaduses mõtlemisest või teatava nähte mõttest lahti mõtestamises.
Mind esmalt üllatas see, et Raikkülas kurekell tavatses kasvada kõikjal ja kohati on ta vähemalt 120–150 cm kõrge (kuigi Floora ütleb 50–70), tartlased aga ei suvatsenud uskuda, et nende aialill üldse võib elutseda metsas. Mulle pole ta siiani Tartumaal hakanud silma, kuigi teda kindlasti kuskil leidub. Siis ma hakkasin hoidma silmi vallalimal ja erinevuste arv aina kasvas. Pole ma siin näinud nutuneitsit (Anemone sylvestris), kuigi see liivast maad põrmugi ei põlga ja suvatseb umbrohustuda (1955. a. õied olid kõik juba 8,5–9 cm laiad), puudub Epipactis rubiginosa, puudub täiesti Medicago falcata, mida tartlane tingimata peaks ristikuks, mille pärast ma kord eraldi olen käinud Pangodi järve äärest Kirijärve ühele nõlvale, sest hakkasin kahtlema,
„valge kask” e. toakask, hiina kask jt. nimed C rooshibisk
emake Loodus, pühitsetud, vaga ja mõõdukas
