ja seepärast ta istus ja me hakkasime vestlema. Kuigi olin veel erutatud ta esimesest külaskäigust ja rääkisin vähe, võttis ta jutuajamise oma hooleks, rääkis mulle oma kirglikust armastusest ja sellest, et kui ta kunagi oma valduste omanikuks saab, abiellub ta minuga, ja paljusid teisi niisuguseid ilusaid asju, mille tagamõtet mina, vaene tobu, põrmugi ei mõistnud, ja ma käitusin nii, nagu oleks abielu kindel asi, kuhu armastus peab viima, tahtmata ega jaksamata talle „ei” öelda.
Me polnud veel kaua istunud, kui ta tõusis, peatas mu hingetõmbe suudlustega ja heitis mu jälle voodile, kuid siis olime mõlemad üsna erutatud ja ta läks minuga kaugemale, kui sündsus lubab mul kirja panna, kuid ma poleks suutnud talle sel hetkel ka siis ära öelda, kui ta oleks üritanud palju rohkemat.
Kuigi ta lubas endale minuga selliseid vabadusi, ei püüdnud ta siiski asja lõpuni viia ja tegi selle enesepiiramise tasa kõigi teiste vabadustega niisugustel juhtudel. Kui ta lõpetas, lahkus ta peaaegu otsekohe, kuid pani mulle pihku peaaegu peotäie kuldmünte ja kinnitas peaaegu tuhat korda oma kirge minu vastu, et ta armastab mind rohkem kui ühtegi teist naist maailmas.
Praegu näen ma muidugi kõike selgesti, kuid tol hetkel, oh häda, kuulasin ma üsna vähe mõistuse häält. Mul oli piiritu hulk edevust ja uhkust, kuid voorust peaaegu üldse mitte. Ma küll mõtlesin, et kuhu see suhe noore isandaga võib välja viia, kuid põhiliselt meenutasin vaid tema ilusaid sõnu ja raha, üldse kahtlemata tema soovis minuga kunagi tulevikus abielluda. Mulle ei tulnud ka pähe abielu kiirendamiseks allaandmisega oodata, nagu edaspidi kuulete.
Olin valmis end täiesti muretult hävitama ja nii sai minust õppetund kõigile noortele naistele, kelle edevus saab võitu nende voorusest. Kogu lugu oli kindlasti mõlemapoolselt väga rumal. Oleksin ma käitunud sobivalt ja vastu pannud, nagu voorus ja au nõuavad, oleks see härrasmees kas pettunult rünnakud lõpetanud või teinud ausa ja auväärse abieluettepaneku, mispuhul poleks keegi mind süüdistanud, kuigi oleks võidud süüdistada teda. Lühidalt, kui ta oleks teadnud, kui kergesti oleks ta võinud oma eesmärgile jõuda, poleks ta enam oma pead vaevanud, vaid oleks andnud mulle neli või viis gini ja minuga maganud järgmisel korral, kui võimalus avaneb. Ja kui mina oleksin teadnud tema mõtteid ja kui raskesti kättesaadav ma tema arust olin, oleksin talle ise tingimusi esitanud, ja kui ta poleks nõustunud otsekohe abielluma, oleksin võinud saada temalt täieliku ülalpidamistoetuse kuni abieluni, sest ta oli juba praegu rikas, lisaks oodatavale varandusele tulevikus, kuid ma paistsin olevat täielikult niisugustest mõtetest loobunud ja olin vaid uhke oma ilule ja et mind armastas niisugune härrasmees. Mis puutub kullasse, siis veetsin terveid tunde seda vaadates, keerasin münte peos tuhandeid kordi päevas. Kunagi pole üks tühine, edev olend olnud nii väga pimedusega löödud, mõtlemata sellele, kui lähedal asub hukatus; tegelikult arvan, et ma pigem soovisin seda hukatust kui püüdsin seda vältida.
Vahepeal olin siiski küllalt kaval, et keegi perekonnas ei hakkaks mind kahtlustama või kujutlema, et mul on mingeid suhteid selle noorhärraga. Ma peaaegu ei vaadanud tema poolegi teiste juuresolekul või vastasin napilt, kui ta rääkis minuga pereringis, kuid sellest hoolimata olid meil aeg-ajalt väikesed kokkusaamised, kus me vahetasime sõna või kaks, mõnikord ka suudluseid, kuid tekitamata võimalusi kavatsetavaks patuks. Tema kasutas endiselt rohkem sõnu, kui tal vaja oli, ja töö, mis paistis talle raskena, oli ta tegelikult ise endale raskeks teinud.
Aga kurat on väsimatu kiusaja, kes leiab alati võimaluse kurja tegemiseks, kui on ahvatlus seda teha. Ühel õhtul, kui olin aias koos tema kahe õe ja tema endaga ja kõik me olime süütud ja lõbusad, leidis ta võimaluse mulle kirja pihku torgata, milles ta kirjutas, et kavatseb mind avalikult mingil ülesandel linna saata, kus ma võiksin siis temaga kokku saada.
Seepärast ütles ta mulle pärast lõunat väga tõsiselt oma õdede juuresolekul:
„Mrs. Betty, ma pean sinult teenet paluma.”
„Mida siis?” küsis ta noorem õde.
„Ei, õde,” vastas ta vend tõsiselt, „kui sa ei saa täna Mrs. Bettyt vabaks anda, sobivad ka kõik muud ajad.”
Nad vastasid, et võivad mu väga hästi vabaks anda, ja õde palus vabandust oma küsimuse pärast, mida ta oli esitanud vaid harjumuse tõttu.
„Kuid vennas,” ütles vanem õde, „sa pead Mrs. Bettyga asja omavahel arutama. Kui see on eraasi, siis me ei tohi seda pealt kuulata, võid ta välja kutsuda. Seal ta on.”
„Ah, õde,” ütles härrasmees väga tõsiselt, „mida sa ometi mõtled? Tahan vaid, et ta läheks High Streetile niisugusesse poodi,” ja ta näitas oma kraele ja rääkis neile pika loo kahest kenast kaelasidemest, mille jaoks ta oli raha varunud, ja et ma läheksin neid ostma ja kõigepealt vaataksin, kas nad rahulduvad selle hinnaga, mida ma pakun, siis pakuksin veel šillingi ja tingiksin nendega, ja siis lisas ta veel mõningaid ülesandeid, mis kokku andsid üsnagi palju tööd, nii et ma pidin kindlasti päris kauaks ära jääma.
Kui ta oli mulle ülesanded kätte jaganud, rääkis ta neile pika loo oma kavatsetavast külaskäigust perekonda, mida nad kõik teadsid, ja kuhu pidi tulema päris palju lõbusaid härrasmehi. Ta kutsus oma õdesid väga formaalselt endaga kaasa ja nemad vabandasid end samuti väga formaalselt, sest nad ootasid sel pärastlõunal külalisi, kes olid oma tulekust teatanud, keda nende vend, muide, oli meelega neile külla kutsunud.
Ta oli vaevalt jõudnud neile sellest rääkida ja mulle mu ülesande kätte anda, kui ta teener üles tuli ja ütles, et sir W. H. tõld peatus ukse juures. Ta jooksis alla ja tuli otsekohe jälle üles. „Oh häda!” ütles ta valjusti. „See rikub mu peo ära, sir W. saatis oma tõlla mulle järele ja ta tahab minuga äriasjadest rääkida.” Paistis, et see sir W. oli härrasmees, kes elas umbes kolm miili linnast väljas, kellega ta oli päev varem rääkinud, et too talle oma tõlla järele saadaks, määratud ajal, umbes kell kolm.
Otsekohe tellis ta oma parima paruka, kübara ja mõõga, saatis teenri teise paika vabandava teatega ja valmistus tõlda astuma. Seda tehes peatus ta hetkeks, nagu mulle midagi mu ülesande kohta selgitades, ja leidis võimaluse mulle väga vaikselt ütelda: „Tule siit ära, mu armas, nii pea kui saad.” Ma ei öelnud midagi, kuid tegin kniksu, nagu oleks juttu ülesandest. Umbes veerand tunni pärast lahkusin samuti; ma ei vahetanud kleiti, võtsin vaid mantli, loori, lehviku ja paari kindaid, nii et majas ei tekkinud vähimatki kahtlust. Ta ootas mind tõllas, paigas, kust ta teadis, et ma pidin mööduma, ja ta oli varem kutsarit juhendanud, kuhu meid sõidutada, mis oli teatud koht, mida kutsuti Mile Endiks, kus elas ta usaldusisik ja kus olid kõik mugavused olla nii patused, kui me soovime.
Kui me sinna jõudsime, hakkas ta minuga väga tõsiselt rääkima ja ütles, et ta ei toonud mind sinna minu reetmiseks, et ta kirg ei lubaks mulle häda teha, et ta on otsustanud minuga abielluda niipea, kui ta oma päranduse kätte saab, ja vahepeal, kui ma rahuldan ta palve, kohtleb ta mind väga auväärselt. Ta kinnitas tuhat korda oma siirust ja kiindumust, et ta ei jäta mind kunagi maha, ja veel lisaks hulk samasuguseid sissejuhatusi asjale, mida ta plaanitses.
Aga kui ta mind rääkima sundis, ütlesin, et mul pole põhjust kahelda tema armastuse siiruses pärast nii paljusid kinnitusi, kuid… Ja siin ma peatusin ja lasin tal arvata ülejäänut. „Kuid mis, mu kallis?” küsis ta. „Arvan, et tean, mida tahad ütelda: mis saab siis, kui tuleb laps? Kas pole nii? Noh, sel juhul,” ütles ta, „hoolitsen sinu eest ja maksan nii sinu kui lapse ülalpidamiskulud, ja et sa näeksid, et ma ei naljata,” ütles ta, „siis siin on sulle tõend,” ja seejärel tõmbas ta välja siidkukru saja giniga ja andis mulle. „Ja ma annan sulle veel nii palju,” ütles ta, „igal aastal, kuni ma sinuga abiellun.”
Läksin näost vaheldumisi punaseks ja kaameks, kukru nägemisest ja tema ettepaneku kirest, nii et ma ei suutnud sõnagi lausuda ja ta märkas seda kergesti; seepärast surusin kukru
